Abaluu - sinu õla nähtamatu vundament

Üks kriitilisemaid liine jookseb nii: abaluu -> eesmine saaglihas -> külgmised kõhulihased -> häbemeluuni välja... ja sealt liigub teatepulk edasi alumistele kõhulihastele ning tuharalihasele.

See on strateegiline sild sinu ülakeha ja alakeha vahel. Ühendustee, mis muudab sinu keha üheks terviklikuks ja tugevaks üksuseks.
Kuid keha armastab ristsuunalisi seoseid ka selja pool. Üks võimsamaid diagonaalseid ahelaid ühendab õla ja vastaspoole tuhara. See liin jookseb seljalailihasest läbi alaselja sidekoe (Thoracolumbar fascia) otse vastaspoole suure tuharalihaseni. Kui abaluu on "ripakil" ja ebastabiilne, on see suur diagonaalne ühendustee lõtv. Jõud ei kandu enam sujuvalt üle selja, vaid takerdub... ja nii hakkabki õlavöötme probleem kurnama sinu alaselga või isegi vastaspoole puusa.

Õlavöö ja vaagen peavad olema ühendatud! 

Abaluu ja õlavarreluu on loodud toimima sünkroniseeritud süsteemina – täpse biomehaanilise rajana. Kui abaluu liuglemine ja ülespoole roteerumine on optimaalsed, püsib õlavarreluu pea oma pesas keskselt, koormus jaguneb efektiivselt ja liikumine on valuvaba. 

Kui see ahel on aktiivne, elus ja töös, on kehas "õhku" ja vabadust... aga kui abaluu lappab – on ebastabiilne, eendub seljast või on kinni kiilunud – siis on see ahel katki - õlavöö ja vaagen ei ole enam ühendatud... ja loomulik side on läbi lõigatud.

Mugavuse lõks... kui õlad "kolivad" kõrvade vahele

Kui sinu seljalihased ei ole piisavalt aktiivsed, et abaluusid toetada, annavad nad järele gravitatsioonile. Õlad vajuvad ettepoole, rindkere tõmbub kühmu ja rinnalihas läheb lühikeseks. See ei ole lihtsalt visuaalne küsimus... see on füsioloogiline ummiktee.
Selles asendis on rindkere lukus ja sa ei saa enam korralikult hingata. Et ellu jääda, hakkab keha otsima asendusliikumisi - õlgu hakkavad kontrollima ja üleval hoidma need kaela ja õlavöötme ülemised lihased, mis ei ole selleks koormuseks üldse loodud. Tulemuseks on kroonilised peavalud, pinges kael ja tunne, et õlad on "kõrvade vahele" kinni kasvanud. Kusjuures see toob kaasa ka selle, et sa oled pidevas häireseisundis - sest keha tõlgendab seda pindmist hingamist ja pinges kaela kui stressisignaali...
Kui ahel on katki ja õlad ees, läheb keha keskmest välja. Tekivad energialekked – sa kulutad liikumiseks kordades rohkem jõudu, sest see ei kandu enam sujuvalt läbi keha, vaid takerdub nurgatagustesse. 

Kui abaluu sujuv liikumine on takistatud, hakkab õlaliiges seda kompenseerima. Selle asemel, et liikumist jagada, neelab liiges endasse liigse pinge. Aja jooksul viib see mikro-ärrituste, muutunud liikumismustrite ja progresseeruva ülekoormuseni – seda isegi siis, kui lihasjõud näib pealtnäha normaalne.

Kuid siin peitubki suurim oht - meie keha on meisterlik kohaneja. Ta õpib ellu jääma ka biomehaaniliselt ebaloomulikus asendites. Me hakkame end sageli mugavalt tundma asendites, mis on tegelikult lammutavad... see on meie "mugav" ebaloomulikkus.

Kui spetsialist või treener siis sinu keha uuesti paika nihutab ja joondab, karjub sinu närvisüsteem: "See on vale! See on ebamugav!" See on märk sellest, kui sügavale  sinu kehasse ja ajju on vale muster sööbinud... sa oled kaotanud õige tajumise omaenda keha asetusest ruumis.

Õlaliiges - keeruline arhitektuur, mis vajab ruumi

Õlaliigese struktuur on oma olemuselt uskumatult peen ja keeruline süsteem – seal on palju nurgataguseid, kus kulgevad kõõlused, närvid ja veresooned. Et see süsteem töötaks, on seal vaja ruumi, vabadust ja "õhku".

Kui abaluu ei toeta õlga altpoolt, vajub kogu arhitektuur kokku. Õlaliigese pea ei püsi enam oma pesas keskselt, vaid hakkab "nühkima" vastu ülemisi kudesid. 

See on üks enim tähelepanuta jäetud lünki taastusravis. Paljud keskenduvad rotaatormanseti tugevdamisele, samal ajal kui tegelik düsfunktsioon peitub abaluu kontrollis ja mobiilsuses. Ilma abaluu õiget mehaanikat taastamata sümptomid püsivad, kompensatsioon süveneb ja tsükkel jätkub.

Kui õlaliigeses ei ole seda vabadust, siis on vigastused, pitsumised ja muud kahjustavad mustrid kiired tulema:

• Pitsumine - iga käetõste on kui kõõluse hõõrumine liivapaberiga...
• Kroonilised põletikud - sest struktuurid on pideva surve ja hõõrdumise all.
• Pidev vigastusoht - piisab ühest äkilisest liigutusest ja kaitsmata liiges annab järele.

Kuidas õlgu vabastada?

Me oleme harjunud kuulma käsklust: "Õlad alla ja taha!" Aga kui sa teed seda jõuga, siis sa lihtsalt lukustad oma keha uude pingesse. Õige vabanemine ei tule survest, vaid alistumisest ja nutikast aktiveerimisest... 

Meie kehal on oma sisemine suunataju... Kui sa püüad abaluusid aktiveerida, siis unusta nende kokku pigistamine selgroo juurde või turjale. See tekitab vaid uut pinget ja sulgeb rindkere. Selle asemel kujuta ette, et sinu abaluud peavad sujuvalt liikuma suunaga tahataskusse... See on diagonaalne ja allapoole suunatud liikumine, mis avab kaela ja loob seljale laia, tugeva vundamendi. See on peen nihe - mitte kramplik pigistus, vaid sujuv ja kindel laskumine oma õigesse pessa..

Proovi:

1. Lase õlad välja hingates lahti
   Tee üks sügav sissehingamine ja välja hingates kujuta ette, kuidas su õlad kukuvad ise, orgaaniliselt ja raskelt allapoole. Ära lükka neid... vaid lase gravitatsioonil oma töö teha. Tunne, kuidas kael läheb pikaks ja "õhk" naaseb sinu õlavöösse.
   
   
2. Aktiveeri "kaenlaalune kontroll"
   Et abaluu ei jääks lihtsalt rippuma, vaid leiaks oma vundamendi, kasuta 20–30% reeglit. Kujuta ette, et hoiad justkui ajalehte või telefoni kaenla all. Ära pigista seda jõuga puruks – rakenda vaid murdosa oma jõust, et seda seal hoida.
   
   
3. Loo ühendus
   See õrn aktiveerimine lülitab sisse sinu abaluu alused lihased ja saaglihase. Järsku sa tunned, et õlg ei olegi enam üksi... ta on ühendatud sinu külje ja kerekeskmega. See ongi see hetk, kus sa parandad katkenud ahela ja lood õlaliigesele turvalise pesa.

See ei ole treening selle tavapärases mõttes, vaid oma keha uuesti "kaardistamine".
Sa õpetad oma närvisüsteemile, et turvalisus ja stabiilsus ei tule pingest, vaid õigest joondusest ja teadlikust kohalolust.

Kuhu sa vaatad, sinna keha järgneb - pilk määrab poosi

Me unustame sageli, et meie kehaasend algab silmadest. Silmad on otseselt ühendatud kaela ülemiste lülide ja närvisüsteemiga.
Proovi korraks... kui sa suunad oma vaate üles, toa lae ja seina nurka, avaneb su rindkere justkui iseenesest ja õlad liiguvad loomulikult taha. Sinu närvisüsteem lülitub avatud ja vastuvõtlikusse seisundisse.

Aga kui sa suunad pilgu seina ja põranda nurka, siis rindkere sulgub, õlad rulluvad ette ja keha läheb "kaitsesse". See on asend, millesse me jääme tundideks, vaadates oma telefone või arvutiekraane... ja me imestame, miks kael on valus. Meie vaateväli on muutunud nii kitsaks ja madalaks, et kehal ei jää muud üle kui sellega biomehaaniliselt kohaneda.

Muutes oma vaate suunda, saad sa hetkega muuta oma keha pingetaset.

Eesmärk - taasta õla vundament

Sa ei saa parandada õlga, kui sa ei tegele abaluuga ja sellega seotud ahelatega. Me peame õpetama abaluu uuesti "ujuma", rinnalihase uuesti pikenema ja selja tööd tegema. Ainult siis saab kael ja õlavöö lõdvestuda ning õlaliigesesse tekib see vajalik vabadus ja kergus...

Taasta liuglemine. Taasta rotatsioon. Taasta vundament, mis kaitseb õlaliigest ;)

Ära süüdista oma õlga – ta on lihtsalt süüta süüdlane :). Vaata selja taha, taasta oma abaluu kontroll ja sa tunned, kuidas sinu keha keskme ja alakeha vahel taastub ühendus, mida sa pole võib-olla aastaid tundnud...

Kohtume saalis!

xxx
Jana