Lõualuu ja kael - sinu keha viimane kaitseliin
Mõnikord tabab tõde meid kõige ootamatumal hetkel...
Mäletan klienti, kes sooritas hack-kükki – harjutus, kus raskus on õlgadel ja fookus alakehal.
Ja ometi... keset pingutust tõmbas ta ära oma kaela.
Kuidas on see võimalik?
Kael ja jalad asuvad ju teineteisest nii kaugel... ometi on nad ühendatud nähtamatute, kuid vääramatute biomehaaniliste liinidega.
See on selge märk sellest, kuidas keha püüab leida stabiilsust sealt, kus seda teha ei tohiks, kui loomulikud ahelad on alt vedanud.
Hambad risti läbi elu...
Meie keha viimane kaitseliin ei asu rusikates, vaid sinu lõualuus. Kas oled märganud, kui tihti sa surud hambad risti, kui elu muutub keeruliseks või pingutus nõuab maksimumi?
Lõualuu on justkui emotsionaalne prügikast, kuhu me ladustame kõik selle, mida me ei julge välja öelda või millega me ei suuda hetkel leppida.
Argipinged on salakavalad... nad hiilivad ligi ja kisuvad meie kehaühendused märkamatult lahti.
Sa ei pruugigi tähele panna, et su lõug on lukus, kuni ühel päeval tabab sind tuim peavalu oimukohtades või on kaelalihased nii pinges, et pea pööramine tundub kangelasteona.
Kui lõualuu on lukus, on lukus ka sinu elujõud... sest pinge mälumislihases saadab närvisüsteemile lakkamatu häiresignaali, hoides keha pidevas võitle-või-põgene seisundis.
Lõualuu ja vaagen: keha kaks peeglit
Võib tunduda uskumatu, aga biomehaaniliselt peegeldavad lõualuu ja vaagnapõhi teineteist.
Need kaks piirkonda on sidekoeahelate kaudu tihedalt seotud - kui sinu lõualuu on krooniliselt pinges, on seda peaaegu alati ka sinu vaagnapiirkond... ja vastupidi...
See selgitabki, miks kükki tehes või rasket raskust tõstes võib vigastus tekkida hoopis kaelas.
Kui meil puudub teadlik ühendus oma keskme ja vaagnaga, hakkab keha otsima "asendus-stabiilsust" – me lukustame lõualuu ja pingutame kõri, et luua rindkeres vajalikku survet. See on aga biomehaaniline laenamine, mis kurnab närvisüsteemi ja tekitab kahjustavaid mustreid seal, kus peaks valitsema kergus...
Aga kus asub sinu keel? ... mis on keelel selle kõigega pistmist? Tegelikult on keel sinu süvaeesmise ahela ülemine ankur. Puhkeolekus peaks keel puhkama laialt vastu suulage – see on asend, mis toetab koljut seestpoolt ja hoiab hingamisteed vabad.
Kui keel aga "kukub" alla, vajub lõualuu ripakile või nihkub ettepoole, kael järgneb sellele ja sa kaotad oma loomuliku sisekontrolli. See väike nihe muudab kogu pea ja kaela asendit ruumis, sundides kaela tagumisi lihaseid tegema ületunde, et hoida vaatevälja horisontaalsena.
See on jälle üks katkenud ahel... üks energialeke, mis viib lõpuks kurnatuse ja peavaludeni.
Kuidas leida kergus ja vabanemine?
Vabanemine ei alga jõuga venitamisest, vaid teadlikust märkamisest. See on oma keha uuesti "koju kutsumine".
Lase lõualuu pehmeks
Katsu korraks oma mälumislihaseid... kas nad on kõvad kui kivi? Tee suu kergelt paokile ja kujuta ette, et su alalõug muutub raskeks ja vajub orgaaniliselt lahti. Tunne, kuidas pinge oimukohtades hakkab hajuma...
Keel suulakke
Taju, kus on su keel. Kingi talle koht suulaes – see on sinu sisemine tugi, mis vabastab pingest kurgu ja kaela eesmised struktuurid.
Tõsta vaadet
Teadlikult suuna oma pilk kõrgemale horisondist. See avab su õlavöötme ja annab kaelale ruumi hingata.
Hingamine ja vaagen
Taju seost oma lõua ja vaagna vahel. Kui sa hingad välja, lase lahti mõlemast "otsast". See on hetk, kus sa taastad ühenduse, mille argipäev on murendanud.
See ei ole pelk harjutus... see on teadlik kohalolu.
See on viis öelda oma kehale, et oht on möödas ja sa võid oma kaitseliinid alla lasta.
Neuroloogiline magistraal
Kael on koht, kus kohtuvad sinu aju ja keha. See on peamagistraal, mida mööda liiguvad kõik elutähtsad signaalid. Kui kaela ja lõualuu piirkonnas on krooniline pinge, siis me loome sinna ohtliku pudelikaela.
Aju hapnikuga varustamine - läbi kaela lülide ja lihaste jooksevad unearterid ja lülisambaarterid, mis toidavad sinu aju hapniku ja toitainetega. Kui lihased on "kivikõvad", on see varustamine takistatud. See ei ole ainult peavalu küsimus... see on udupea tunne, keskendumisraskused ja pidev väsimus. Sa justkui püüaksid joosta maratoni, samal ajal kui keegi hoiab kätt sinu kõril.
Signaalide liiklusummik - närvisüsteem on kahepoolne tee. Info ajust organitesse ja lihastesse ning tagasiside kehast ajju peab liikuma takistusteta. Pinge kaelas on nagu staatiline müra raadiosides – signaalid muutuvad nõrgaks ja moonutatuks. See on põhjus, miks sul võib kaduda taju oma kehast või miks treeningul ei teki seda õiget "lihas-närvi" kontakti.
Uitnärv ehk rahu tooja - lõualuu ja kaela vahetust lähedusest jookseb läbi uitnärv, mis vastutab sinu keha rahunemise ja taastumise eest. Kui see piirkond on krampis, siis on sinu "rahunemisnupp" kinni kiilunud. Sa võid puhata, aga su keha ei taastu, sest närvisüsteem arvab, et me oleme ikka veel lahinguväljal.
Aju "kanalisatsioon" ja unustatud väravad
Me räägime sageli sellest, kuidas pinge meid kurnab, kuid harva mõistame, et kael on meie keha strateegiline lüüs... paik, kus otsustatakse, kui kiiresti me tegelikult taastume.
Kõige ülemine kaelalüli ehk atlant on justkui värav kolju ja keha vahel. Kui sa surud hambad risti ja pingutad mälumislihaseid, tõmbad sa refleksiivselt lukku ka koljupõhja peened lihased. Seal asuvad aga sensorid, mis ütlevad ajule, kus sa ruumis paikned. Kui see "värav" on kinni kiilunud, kaob selge side ja asemele tuleb pearinglus, tasakaalutus või see raske "kiivri tunne" peas... sa justkui kaotad kontakti omaenda teljega.
Kuid on veel üks sügavam tasand, millest räägitakse harva – sinu aju puhastussüsteem ehk glümfaatiline süsteem. Meie aju toodab päeva jooksul ainevahetusjääke, millest ta peab puhkehetkedel ja öösiti vabanema.
See on omamoodi sisemine "suurpuhastus", kus lümfivedelik uhib minema kogunenud mürgise prahi. See "pesuvesi" peab aga ajust välja voolama läbi kaela süvade lümfiteede. Kujuta ette, mis juhtub, kui sinu kael ja lõualuu on pingul nagu terastrossid... sa pigistad need "äravoolutorud" lihtsalt kinni. Jääkained ei pääse kehast välja ja nii ärkamegi hommikul paistes näoga, raskustundega peas ja kognitiivse kurnatusega, mis ei kao ka peale kolmandat tassi kohvi.Me tegeleme küll hapniku ja sissetulekuga, aga unustame, et ilma korraliku "kanalisatsioonita" läheb süsteem lihtsalt lühisesse.
Kas oled kunagi ärganud tundega, et pead esimese asjana nina nuuskama, kuigi sul pole ei allergiat ega pole ka justkui külmetunud?
See ei pruugi olla üldse nohu... see võib olla märk sellest, et sa süsteem on öösel teinud ränka tööd. See hommikune nina nuuskamine on tegelikult märk sellest, et lüüsid on avanenud ja puhastusprotsess on jõudnud lõpule. Aga kui sinu lõualuu on lukus, siis see vesi ei pääse liikuma. Sa ärkad rasketundega ja nina on "kuivalt" kinni... sest kanalisatsioon on krampis mälumislihaste taha takerdunud.
Vabastades need pinged, sa mitte ainult ei pehmenda oma näoilmet, vaid sa annad oma ajule füüsilise võimaluse end mürkainetest puhtaks pesta. See hommikune nina nuuskamine on ka märk sellest, et su süsteem on elus ja voolamises... et "prügi" on teele saadetud ja sa oled uueks päevaks valmis.
Vabastades lõualuu ning tõstes pilgu, avad sa need nähtamatud lüüsid ja lased kogunenud jääkainetel lahkuda... sa kingid oma ajule võimaluse taas värskelt hingata ning lood vabaduse nii oma kaelale, oma peale kui ka lõpuks... kogu oma olemisele.
Kohtume saalis!
xxx
Jana
PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.
Lisa kommentaar