Kui mul esimest korda päriselt tekkis tunne, et ma ei jaksa enam, oli esimene mõte üsna lihtne – mis mul viga on? Miks ma ei jõua? Ma olen ju alati jõudnud. 

Olen harjunud hakkama saama ja ilmselt päris pikalt ka üsna uhke olnud selle üle, kui palju ma suudan korraga vedada. 

Kui midagi on vaja ära teha, siis teen. Kui tööpäevast ei piisa, saab natuke õhtust juurde võtta ja kui päeval ei saa keskenduda, sest kalender on täis koosolekuid, küsimusi, jooksvaid teemasid ja teiste aitamist, siis õhtul on ju vaiksem.

Ja kui õhtust ei piisa… siis saab natuke ööst võtta... Tol hetkel ei tundunud selles isegi midagi imelikku. Pigem täiesti normaalne lahendus.

Mitte sellepärast, et keegi oleks käskinud. Vaid selleks, et saaks midagigi ka päriselt valmis.

Me elame ühiskonnas, mis on sõltuvuses kiirtest lahendustest. 

Kui keha saadab signaali – olgu selleks tuikav oimukoht või tõusev palavik – on meie esimene instinkt see vaigistada. Käsi sirutub peaaegu automaatselt Ibumetini või paratsetamooli poole, justkui oleks tegu süütu rutiiniga. 

Need on ju käsimüügiravimid, igas kodus olemas, võtame ise ja anname vajadusel lastele... kuidagi on tekkinud tunne, et need ongi peaaegu sama süütud kui vitamiinid.

Ka mina võtan vajadusel valuvaigistit. Mõnikord on valu leevendamine just see, mis võimaldab lõpuks magada, lõdvestuda või haiguse ajal piisavalt juua. Mõnikord ei ole valu kannatamises mitte midagi õilsat.

Kuid sellel mugavusel on oma varjupool,  millest räägitakse vähem - mis puudutab meie bioloogilist ja energeetilist terviklikkust.

See, kui kergesti muutub tablett automaatseks vastuseks ja kui harva me mõtleme sellele, et ravim, mille võtsime oma valutava pea pärast, ei mõju ainult „peavalule“. Ta läheb meie sisse ja hakkab mõjutama biokeemilisi protsesse kogu kehas. Ning need protsessid ei eksisteeri üksteisest eraldi.

Ja võib-olla veel suurem küsimus – mida me teeme siis, kui ravim on sümptomi vaiksemaks keeranud?Kas kasutame seda vaikust taastumiseks või selleks, et oma keha piirist veel natuke üle sõita?

Minu jaoks algab kogu selle teema huvitavam osa just sealt.

...istud perearsti kabinetis. Vereanalüüsi vastused on arvutiekraanil... arst vaatab numbreid ja ütleb: „Teie kolesterool on kõrge. See tuleb alla saada.“

Sageli piirdubki kogu vestlus selle ühe lausega...

Järgneb soovitus süüa vähem rasvast toitu... võib-olla kirjutatakse välja ravim... võib-olla lahkud kabinetist teadmisega, et sinu kehas on midagi valesti ja nüüd tuleb see võimalikult kiiresti korda teha...

Aga üks küsimus jääb peaaegu alati küsimata.

Miks? Miks on kolesterool tõusnud?

Ehk loo lõpp mureneva silla sündroomile...

Me oleme harjunud tervisemaailmas vaatama sümptomit ja nimetama seda haiguseks. 

Kui jala siseküljele ilmub nukk ehk Hallux Valgus, jääb pilk tavaliselt pidama vaid ühele punktile – suurele varbale, mis on otsustanud hakata isepäiselt „vasakule panema“. 

Kuid see on klassikaline tunnelnägemine - me muretseme suuna pärast, kuhu varvas hoiab, aga ignoreerime täielikult põhjust, miks ta sealt üldse minema jalutas.

Kõik algab kahtlemisest...

Mõni aeg tagasi küsiti minult, kas ma olen pigem optimist või skeptik... See tundus väga intrigeeriv ja ajas naerma :)... sest ma ei osanud valida. 

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saan aru, et olen mõlemat.

Ma olen optimistlik skeptik.

Ma usun inimestesse. Aga ma ei usu liiga kiiresti omaenda järeldusi... Ja võib-olla just see on üks olulisemaid oskusi, mida elu mulle õpetanud on - mitte uskuda esimest mõtet lihtsalt sellepärast, et ta tuli esimesena...

...või on meie mõtted jäänud liiga lühikeseks?

Viimastel aastatel olen saanud oma e-kirjade ja blogiartiklite kohta ühte üsna järjepidevat tagasisidet. Vahel öeldakse seda otse, vahel veidi pehmemalt, aga mõte on alati sama: "Jana, kas saaksid selle lühemalt kirjutada?"

Kui ma aus olen, siis mingil hetkel hakkasin ma seda tagasisidet tõsiselt võtma... Mitte sellepärast, et ma oleksin olnud solvunud või kaitsepositsioonil. Vastupidi!

Kui piisavalt palju inimesi sulle sama asja ütleb, siis oleks üsna rumal seda lihtsalt ignoreerida :)

Meie keha on kineetiline tervik, kus ükski lihas ei toimi isolatsioonis. Ometi on üks kangelane, kes tegutseb varjus, kuid kelle „vaikimine“ võib põhjustada kaose kogu ülakehas. 
See on eesmine saaglihas (serratus anterior) – sakiline lihas, mis mähib end ümber sinu roiete nagu kaitsvad sõrmed ning aitab hoida abaluu stabiilselt vastu rinnakorvi.

Kuigi me räägime sellest harva, mõjutab saaglihas märkimisväärselt seda, kuidas meie õlad liiguvad, kuidas jõud kehas kandub ning kui tõhusalt suudame kasutada oma ülakeha potentsiaali.

Täpselt kuus aastat tagasi, 19. juunil 2020, kirjutasin ma artikli sellest, kuhu rasv tegelikult kaob. Toona avasime ukse teadmisele, et rasv ei põle müstiliselt olematuks, vaid allub kindlatele füüsikaseadustele. 

Täna, kuus aastat hiljem, tunnen, et on aeg seda teemat süvendada. 

Miks? Sest vaatamata kättesaadavale infole, elab müüt "higistamisest kui rasvapõletuse mõõdikust" endiselt väga visalt meie spordisaalides ja mõttemustrites.

Me elame ajal, kus meilt oodatakse pidevat valmisolekut, saavutusi ja välist sära, kuid sageli unustame ära selle kõige olulisema masinavärgi, mis seda kõike püsti hoiab – meie siseilma. 

See, mida me siin koos lahkama hakkame, ei ole järjekordne nimekiri asjadest, mida sa "peaksid" tegema, vaid pigem süvitsi minek sellesse, kuidas meie bioloogia, kvantfüüsika peened seadused ja hinge vahel täiesti sõnastamatud igatsused omavahel kokku puutuvad.

...ehk miks me ei saa oma keha kaitsekoode jõuga murda.

Kõlab ehk uskumatult, aga me puutume siin kokku keha ühe suurima paradoksiga - mida rohkem me üritame seda lukku „lahti muukida“, seda tugevamini süsteem ennast lukustab. 

See, mida me tervisemaailmas peame sageli veaks või tüütuks takistuseks, on tegelikult närvisüsteemi geniaalne ja meeleheitlik kaitsestrateegia. See on süsteemne reaktsioon olukorrale, kus aju on kaotanud turvatunde ning lülitanud sisse biomehaanilise hädapiduri.

Me elame ajastul, kus vaimset väsimust, uimasust ja "ajuudu" peetakse normaalseks stressi kaasnähtuseks.

Me kõik oleme kogenud neid hommikuid, kus ärgates pea lihtsalt ei ole "selge". See on see ebamäärane uimasus, vaimne udu või tunne, nagu aju oleks mähitud paksu vati sisse. Tavaliselt proovime seda lahendada kange kohvi, nutiseadmetes surfamise või lihtsalt enese sundimisega, pidades seda tavaliseks stressiks. 

Me elame maailmas, mis on ehitatud masinatele. Seetõttu on meile mugav mõelda ka iseendast kui hästi õlitatud masinavärgist.

Selles pildis on süda lihaseline pump, mis surub verd läbi torustiku. See on loogiline, seletatav ja... puudulik. Kui me vaatame südant lähemalt – mitte ainult kui liha ja verd, vaid kui kineetilise energia meistriteost – avaneb pilt, mis on lähemal kvantfüüsikale ja pühale geomeetriale kui klassikalisele mehaanikale.

Süda on meie keha esimene organ, mis hakkab looteeas vibreerima, ammu enne seda, kui meil on aju, millega mõelda. See on meie bioloogiline ja energeetiline vundament.

Minu trennidesse ja konsultatsioonidele jõuavad üha sagedamini teadlikud kliendid ühe ja sama küsimusega: "Kuidas süsivesikud minu pikaealisust murendavad ja kas need ongi minu keha põletike peamine allikas?" Süsivesikutest on saanud justkui bioloogiline süüdlane kõigele – alates kaalutõusust kuni krooniliste haigusteni. Me eeldame, et kui me kütust väljastpoolt peale ei vala, siis süsteem ei saa üle kuumeneda.

Me oleme harjunud mõtlema oma kehast kui matemaatilisest võrrandist – kui me suhkrut taldrikule ei pane, siis ei peaks seda olema ka meie veres ega vöökohal. Me sulgeme välise kraani ja ootame tulemusi. Suhkur ei ole aga paha, vaid kriitiline ellujäämiskütus, mida keha lihtsalt vales olukorras üle toodab.

Sest bioloogia on meist sammu võrra ees - bioloogia ei ole matemaatika, bioloogia on ellujäämiskunst.

…bioloogiline mugavus vs anatoomiline surve.

Enamus meist valib uinumiseks küliliasendi, uskudes, et see on kehale kõige loomulikum ja puhkust pakkuv viis. Me veedame kolmandiku oma elust magades, otsides asendit, mis pakuks kehale täielikku restarti, ning statistiliselt on külili magamine vaieldamatu eelistus – see on justkui looteasendi kaja, mis pakub meile psühholoogilist turvatunnet.
Kuid see, mis tundub uinudes mugav, võib öö edenedes muutuda kehale koormavaks. 

Sülearvuti ja nutitelefoni kombinatsioon on kaasaegse maailma üks geniaalsemaid ja samas salakavalamaid leiutisi. Selle suurim eelis – mobiilsus – on saanud meie füsioloogia suurimaks vaenlaseks. Me elame ajastul, kus saame tööd teha ja suhelda igal pool, kuid see vabadus on tulnud kõrge hinnaga.

Meie keha on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni vili, mis on loodud liikuma, küttima ja horisonti vaatama, mitte tõmbuma sissepoole kramplikku looteasendisse seadme taha, kus ekraan ja klaviatuur on üksteise külge aheldatud või kus kogu maailm on surutud peopesasuurusele ekraanile.

Ma näen seda klientide juures ikka ja jälle.

Eelmises postituses jäime seisma klassikalise vaate juurde – sidekude kui toetav kest, kui bioloogiline liim, mis hoiab meid lagunemast. See on tõsi, aga see on vaid pindmine kiht... jäämäe tipp. Kui me läheme sügavamale, siis fastsia ei ole lihtsalt passiivne ümbris - see, milleni me nüüd jõuame, on korraga sügavam, pehmem ja samas palju elusam...
See on intelligentne organ... elus, voolav ja – mis kõige olulisem – emotsionaalselt laetud mäluväli... 

Kui me räägime treeningust, siis kipume keskenduma lihastele. Aga lihas üksi on vaid pool tõest.

Mulle meeldib öelda, et lihas on justkui moos, mille sidekude tervikuks vormib.

Kujuta ette apelsini - viljaliha on lihas, aga see valge võrgustik, mis hoiab sektoreid koos ja annab puuviljale kuju, on sidekude. Ilma selle kestata oleks apelsin lihtsalt üks laialivalguv mahlane mass.

Meie käed on evolutsiooniline meistriteos. See on piirkond, kus kohtuvad uskumatu liikumisulatus ja mikroskoopiline täpsus – mõtle kasvõi kellassepa peenmehaanikale või kaljuronija plahvatuslikule jõule. Kuid treenerina näen ma igapäevaselt, kuidas tänapäeva staatiline elutempo on muutnud käelaba ja randme krooniliseks pingekoldeks.

See pinge ei ole pelgalt liigne ekraani kasutamine, vaid märk sellest, et keha püüab leida tuge sealt, kus seda anatoomiliselt olema ei peaks. Sinu käsi on keha kaugeim punkt, mis peegeldab eksimatult seda, mis toimub Sinu seljas, kaelas ja närvisüsteemis.

On aeg liikuda käsi mööda allapoole. Küünarnukki peetakse sageli lihtsaks liigendiks, mis lihtsalt liigutab kätt :) . Kuid anatoomiliselt on see strateegiline filter õlavarreluust kuni sõrmeotsteni. 

Küünarnuki tervis sõltub täielikult sellest, mis toimub tema kohal - õlg ja abaluu tugi ning tema all - ranne.

Kui sa ei hinga täiel rinnal, siis kui palju sa tegelikult elad? 

Ja kui palju sa oled valmis elu vastu võtma? 

Meie hingamine on esimene ja viimane side selle maailmaga – see on rütm, mis dikteerib, kas me oleme avatud või kaitses.

Elu hoiab ja pakub võimalusi neile, kes elavad hingega – ja see algab meie esimesest hingetõmbest. See on nähtamatu sild sinu bioloogia ja sinu vaimse väe vahel.

Kuid sageli, kuskil argipäeva ruttamiste ja stressi vahel, muutub meie hingamine pindmiseks, kitsaks ja ettevaatlikuks. 

Me hakkame justkui vargsi hingama, kartes võtta ruumi, mis meile tegelikult kuulub. Me ei märka seda, aga koos sellega tõmbub lukku ka meie keha sisemine tuum, muutes meid jäigaks ja haavatavaks.

Mõnikord tabab tõde meid kõige ootamatumal hetkel...

Mäletan klienti, kes sooritas hack-kükki – harjutus, kus raskus on õlgadel ja fookus alakehal.

Ja ometi... keset pingutust tõmbas ta ära oma kaela.
Kuidas on see võimalik? 
Kael ja jalad asuvad ju teineteisest nii kaugel... ometi on nad ühendatud nähtamatute, kuid vääramatute biomehaaniliste liinidega. 

See on selge märk sellest, kuidas keha püüab leida stabiilsust sealt, kus seda teha ei tohiks, kui loomulikud ahelad on alt vedanud.

Meie keha ei ole pelk kogum eraldiseisvaid juppe... see on geniaalselt põimitud spiraalsete ahelate võrgustik. Kui me räägime õlavalust, siis vaatame me tavaliselt sümptomit – õlaliigest ennast. 
Kuid tegelikkuses on õlg sageli vaid "peksupoiss", kes maksab kätte selle eest, et tema vundament ehk abaluu on ripakil ja kontrolli alt väljas.

Enamus õlavalusid algagi tegelikult üldse õlaliigesest... vaid sellest, kuidas abaluu liigub. Sinu käsi võib küll ulatuda üle pea, aga kui abaluu ei liugle ega roteeru sujuvalt, maksad selle eest lõivu liigese sees.

Meie keha ei ole staatiline objekt, vaid pidevas muutumises olev dünaamiline süsteem. Kaasaegne teadus on toonud nähtavale karmi tõe: vananemine ei ole sujuv allamäge veeremine, vaid toimub järskude astmetena. Esimene märkamatult kriitiline verstapost on juba 30. eluaastad.

See on aeg, kus molekulaarsel tasandil hakkavad toimuma esimesed muutused meie veresoontes – suurim arter, aort, hakkab märkamatult kaotama oma nõtkust. 

Kui me selles punktis oma "mootorit" teadlikult arendama ei hakka, valmistame ette pinnase 50ndate eluaastate järsuks molekulaarseks tormiks, kus organite vananemine kiireneb drastiliselt.

Sa kas investeerid oma bioloogiasse täna või maksad hiljem ränka hinda...

Oleme liikumisahelas ülespoole rühkinud - rääkisime vundamendist ehk jalalabast ja kesktelje arhitektuurist... 

Nüüd jõuame punkti, mis on treeningsaalides ja igapäevaelus üks suurimaid "süüdlasi" – põlveliiges. 

Puudutame seda teemat täna vaid tunnetamiseks - baasi loomiseks. See teema on palju sügavam ja sügavamatesse detailidesse läheme kunagi hiljem.

See on teema, kus me peame rääkima asjadest nii, nagu need on – ilma ilustamata. Põlvevalu ei ole "vanadus", vaid märk sellest, et süsteem on kuskilt järele andnud.

Või siis illustreerimaks - põlv on nagu peksupoiss kahe agressiivse naabri vahel – kui alumine naaber (jalg) mässab ja ülemine (tuhar) magab - siis just põlv on see, kes peab kõik need hoobid ja väänded enda peale võtma.

Eelmises postituses rääkisime sellest, kuidas tervis algab maapinnast... aga nüüd on aeg vaadata, mis juhtub siis, kui vundamendilt tulev koormus jõuab keha kõige kriitilisema ühenduskohani.

See on teema, kus anatoomia kohtub päriseluga... Sest meie alaselg ei ole lihtsalt koht, kus püksirihm kinni jookseb, vaid meie keha "püha liit" ja peamine jõuülekandejaam.

See on lugu meie "kesklukust" – vaagnast ja lülisamba nimmeosast. See on piirkond, kus kohtuvad jõud, mis tulevad alt, ja raskus, mis tuleb ülevalt. Siin otsustatakse, kas sa liigud läbi elu kergusega või kannad endaga kaasas rasket koormat.

Viimati kirjutasin väga üldiselt sellest, miks selg valutab, kui süüdi on varvas... aga täna tahan ma minna veelgi sügavamale selle "inseneriime" sisse, mille otsas me iga päev kõnnime, kuid mida me sageli kohtleme kui iseenesestmõistetavat tööriista. 

Meie jalalaba ja pahkluu ei ole lihtsalt jalg kinga sees – see on keeruline arhitektuur, mis koosneb 26 luust, 33 liigesest ja üle sajast sidemest ning kõõlusest.

See on sinu keha vundament... ja nagu iga maja puhul – kui vundament on viltu, siis katus praguneb... ja  kogu ülejäänud maja kulutama tohutult energiat, et püsti püsida.

Kas oled kunagi mõelnud, miks keha saadab sulle häiresignaale sealt, kus pealtnäha on kõik korras?
Sa pole kukkunud ega end ära löönud, aga ometi tuikab meelekoht, õlg on kange või annab tunda alaselg.

Personaaltreenerina näen ma igapäevaselt, et me kipume kustutama tulekahju seal, kus on leegid, kuid unustame vaadata, kus tegelikult süttis säde. 

Tänane postitus ongi sissejuhatus uude teema sarja, kus hakkame järjest ja kiht-kihilt lahti harutama keha biomehaanika saladusi -  kuidas väikesed, korduvad pinged ehk mikrovigastused hakkavad ajas meie keha biomehaanikat murendama. Olgu kohe öeldud – ma ei pretendeeri siin akadeemilisele õpikuformaadile. Minu soov on avada neid teemasid lihtsas ja inimlikus keeles, luues seoseid sealt, kus me neid tavaliselt otsida ei oska. 

Kes on minuga varem kokku puutunud, teavad et - minu maailmapildis on keha ja meel tervik – kui kuskil on blokk, peegeldub see varem või hiljem ka füüsilises vormis.

Vaatame siis kehale peale... ja liigume läbi keha nii, nagu liigub koormus – alt üles.

Maailma toidulisandite turu suuruseks 2025. aastal prognoositakse sõltuvalt allikast vahemikku 174–210 miljardit USA dollarit - see on džungel, kus turundusmüra matab sageli kaine mõistuse. Enamik inimesi kompab selles pimeduses, loopides raha purkidesse, mis lubavad igavest noorust, kuid lõpetavad kalli uriinina. Kui sa ei hooma toitainete hierarhiat, hormonaalset konteksti ja biokeemilisi ahelreaktsioone, siis sa ei optimeeri oma tervist – vaid oled lihtsalt pime õnneotsija.

Me räägime naiste hormonaalsetest muutustest palju, kuid meeste puhul on see teema endiselt varjatud. Kui mees tunneb end püsivalt kurnatuna või märkab vööjoonel muutusi, öeldakse talle sageli, et see on "loomulik vananemine" või "stressirohke elu".

Tegelikult peitub selle taga hiiliv protsess nimega andropaus. See ei ole hetkeline muutus või haigus, vaid bioloogiline märguande hetk, kus keha teatab, et senised reeglid enam ei kehti. Kui nooruses piisas "läbi seina minemisest", siis nüüd nõuab keha targemat juhtimist. See on aeg, kus vana "gaas põhja" strateegia hakkab tööle sinu tervise ja vööjoone vastu.

... miks keha „muudab reegleid“ ja kuidas temaga uuesti sõbraks saada?

Paljud naised tunnevad ühel hetkel, et nende keha on justkui kaaperdatud. „Ma söön sama ja liigun sama palju kui varem, aga kõht muudkui kasvab,“ on lause, mida kuulen ikka ja jälle. 

Ja teate, see ei ole teie ettekujutus. Perimenopaus on suur füsioloogiline ümberlülitus, kus keha hakkabki toimima täiesti uutel alustel. See on aeg, kus vanad reeglid enam ei kehti ja meil tuleb õppida oma keha uut, vahel veidi nõudlikku keelt.

Et mõista, mis meie sees toimub, on hea teada üht kuldreeglit: keha hormonaalne tervik on alati 100%. 

Kujuta ette piruka-diagrammi, kus iga viil on üks hormoon – östrogeen, progesteroon, testosteroon, kortisool, insuliin ja teised. Nad peavad sellesse ringi kõik koos ära mahtuma.

Blogis on mõned nädalad vaikust olnud…
Kes oleks võinud seda arvata :)?
Jah, olen minagi kõigest lihast ja luust inimene ning eriti just võistlusettevalmistumise ajal kipun endasse tõmbuma. Fookus on nii teravalt paigas, et lausa kõrvetab. Aga ma ei ole teid unustanud…avan täna veidi seda, mis on jäänud kardinate taha ja mida võistlusteks ettevalmistus tegelikult tähendab…

Täpselt nädala pärast peaksin olema Hispaanias ja registreerunud oma esimesele IFBB Elite PRO võistlusele. Ja mitte ainult… see on minu jaoks ka märgiline võistlus – just Arnold Classic Europe oli mu esimeseks võistluseks amatöörina ja kui kõik läheb plaanide järgi, siis saab see ka minu esimeseks võistluseks professionaalse sportlasena :). Santa Susannas olen ka käinud – just seal võitsin 2018 aasta kevadel Euroopa Meistrivõistlustel hõbemedali :)

Miks on nii raske kinni pidada headest harjumustest?

Meie igapäev on täis ebatervislike ja ebaproduktiivseid tegevusi ja me kõik võitleme nendega aeg-ajalt. Aga miks? Sa tead, et tahad elada tervislikku, rahuldust pakkuvat ja tähelepanuväärset elu. Ja sa saad isegi iga natukese aja tagant ka tõenäoliselt välist motivatsiooni ja inspiratsiooni muudatuste tegemiseks ja uute harjumuste tekitamiseks. 

Kuidas siis saab olla, et järgmisel aastal samal ajal teed palju tõenäolisemalt seda sama mida praegu aga mitte midagi paremat? Miks on headest harjumustest kinni pidada nii raske? Äkki on see tingitud sellest, et tavaliselt püüame muudatusi teha valesti? Või seetõttu, et need on automaatsed ja toimivad ilma meie teadliku mõtlemisprotsessi sekkumiseta. 

Ehk siis - sageli me isegi ei tea, et need olemas on :)?

Paljud meist elavad suurema osa oma elust nagu oravad rattas - kus kõik meie tegevused seotud pideva võistlemisega oma eakaaslaste ja kaaslastega. 

Kuigi see võistlustunne võimaldab meil oma võimeid arendada ja erinevaid piire ületada, on oluline mõista ka seda, mida see tervislik võistlus tegelikult tähendab. Lisaks on oluline teada ka seda, kellega tegelikult võistlema peaks ja võistelda saab.

Ernest Hemingway on öelnud:

„Kaasinimesega konkureerimises pole midagi õilsat; tõeliselt õilis on saada paremaks iseendast. "

See paneb asjad teise perspektiivi ja näitab enesearengu jõudu.

"Kui täna oleks minu elu viimane päev, kas ma tahaksin teha seda, mida ma täna kavatsen teha?"

Kui liiga mitu päeva järjest on vastus "EI" siis tea, et pead midagi muutma.

Meil kõik kahetseme midagi, kuid just ühte tüüpi kahetsus heidutab inimesi kõige rohkem ja kestab kõige kauem. 

Eelmise nädala reedel sain suurepärase võimaluse osaleda ühe meeskonna arengupäeval ja avaldada oma mõtteid enesearengu teemadel. Üks teema, mis tekitas arutelu aga samas jättis õhku ka mitmeid küsimusi oli seotud hirmude ja kahetsustega. 

Sellest inspireerituna proovin tänasesse mõttemõlgutusse kirja saada, mida saaksid sina teha, et sa ei peaks oma elule tagasi vaatama kahetsusega…ehk siis sinu 10 võimalust, et sellest hoiduda.

Mõelda surelikkusele ja elada oma elu viimase päevana võib tunduda ebamugav, kuid see on uskumatult võimas, sest aitab meil keskenduda sellele, mis on kõige olulisem.

Kui täna oleks sinu viimane päev maa peal, kas sulle tundub, et raiskad aega asjadele, mis pole olulised?
Võib-olla tundub see üks päev liiga lühike…

Aga kui sul on elada vaid üks kuu, kuidas siis tundub?

Kui alustasin aastaid tagasi inimeste nõustamisega, siis sai see ennekõike alguse toetades võitlust „sisemiste deemonitega“. See tunne on kirjeldamatu, kui näed ja tunned, et suudad mõjutada kellegi eluteed ja äratada enesearmastus ning usk iseendasse. Tihtipeale arvavad ebakindlad ja sisemiselt
katkised inimesed, et ette tuleb võtta kaalulangetus – siis laheneb ka kõik muu iseenesest. Fotod edulugudest haaravad meie silma ju kõikjal. Olgem ausad, elame ühiskonnas, kus kaalulangus näitab justkui edukust ja tugevust. Tegelikkuses võib aga näha, et kui tegeleda ainult kaalulangetamisega, vaatamata eesriide taha ja enese sisse, siis peale „projekti“ või koostöö lõppemist ei suudeta saavutatud kaalu hoida.

E. E. Cummings kirjutas:

"Suurim lahing, mis meil inimestena ees seisab, on võitlus kaitsta oma tõelist mina selle enese eest, kelleks maailm tahab meid muuta."

See, kuidas inimene end maailmale esitleb, ei pruugi ilmtingimata väljendada seda, kuidas ta ennast tegelikult tunneb...Paljud inimesed peidavad end mingi identiteedi või maski taha, et vältida oma tõelise mina näitamist.

Varjates oma tundeid ja emotsioone, pelgavad inimesed tavaliselt seda kuidas neid tajutakse, ja tunnevad isegi hirmu omaenda minapiltide ees.

Paraku avaldub käitumises see kõige sagedamini vaikuses ja endasse tõmbumises. Meie ühiskonna kultuur on tihtipeale põhjuseks, mis võib panna inimesi oma tundeid varjama – meilt justkui nõutakse, et vastus küsimusele "Kuidas läheb?" oleks ikka "hästi", "suurepäraselt". See on justkui halastamatu püüd varjata meie tõeliste tunnete väljendust. 

Varjatud tunded võivad olla aga väga hävitavad - nii inimeste enda, kui ka neid ja neid ümbritsevate inimeste jaoks.

“It is not about managing your emotions,
 it is about managing your reactions to your emotions”
 /Yung Pueblo

Minult on palju uuritud, et kas kuulan trennis pigem muusikat või podcaste? Kui nüüd eristada jõusaalitreening ja kardio, siis kõrvaklappe kasutan vaid kardiot tehes ning treeningu ajal ei kuula ma mitte midagi. Miks? Sest see segab :). Justnimelt – see segab mu keskendumist - muusikaga kaasa minnes ei saa ma keskenduda treeningule ja iseendale.

Jõusaalitreeningu ajal lülitan võimaluse korral välja kõik endast väljaspool asuva, et saaksin maksimaalselt kuulata ja tunnetada oma keha. Ning kuigi ma olen tegelikult päris osav rööprähkleja, siis tundub, et ühe harjutuse sooritamise ajal jälgitavaid asju on minu jaoks nii palju, et klappidest sissetulev on juba liig.
Otseloomulikult võib trennis käia ka niisama aju puhkamas ja sõpradega hängimas - miks mitte, olen seda teinud minagi ja tean, et see on väga tore meelelahutus!

Eile oli mul mega äge fitnessdeit Fitness Village'is imelise sportlase ja elustiilitreeneri @fitliisiga - sisaldades endas raskuste liigutamist ja palju naeru, aga ka sügavamat arutelu mõttemaailma ja valikute teemal...ja nagu mu Insta jälgijad võisid ka näha - justkui kirsiks tordil, külastasime maagilist kohta nimega “Gateau” - neil on imehead saiakesed ning mul on täielik nõrkus nende kardemoni ja kaneeli keeriste vastu :D.

Ja natuke ka selgituseks - kuna sain mitmeid küsimusi selle kohta, kuidas saan prepil olles midagi sellist süüa - süsivesikud ei tee teid paksuks!  Hoopiski - süsivesikud aitavad peale trenni kaasa lihaste kasvule ja taastumisele - ning kui jätate süsivesikud ära, siis teed tünga oma lihastele ja piirad nende taastumist. 

Muideks... lisaks trennile ka kõndisin eile palju ~ 23km kokku. Kuid isegi kui sa piirad oma süsivesikute tarbimist - siis parim aeg süsivesikute tarbimiseks on pärast treeningut, lisaks muule toetab see ka teiste toidulisandite omastamist. Kuid see ei ole teema, millest täna räägime :)

Tere taas!

Minu sotsiaalmeediajälgijad juba teavad, et olen nüüdseks juba kaks nädalat olnud võistlusettevalmistusel :). 

Kuna olen jaganud ka oma emotsioone sellega seotult - elevust ja edutunnet - siis olen saanud ka küsimusi, et kuidas minu keha ikkagi nii hästi ja kiirelt reageerib ning kuidas saab olla, et see enesepiitsutamine mulle ikkagi niiiiiii väga meeldib :D?

Küsi endalt aeg-ajalt: “Kuhu ma olen jõudnud ja kuidas ma olen arenenud?”.  Võrdleme näiteks fotosid minu esimeselt ja viimaselt fotosessioonilt  @happyemotionsphotography’ga.

 Vasakpoolne pilt on tehtud 2018 aasta kevadhooajal ja parempoolne 2019 aasta sügishooajal...ehk nii 1,5 aastat on nende fotode vahel ...

Detoks teed ja muu kögoš-mögöš - jah, olen ka mina sinna oma raha pannud.

Või söö 500 kcal ja kaal langeb imeväel...njah...suht vana teema...

Tere taas!

Tänaseks mõtiskluseks sain inspiratsiooni Eesti ühe parima bodyfitnessisti eilsest Instagram’i stoorist :).

Liis kirjeldas väga elavalt kuidas tema naudib võistlusettevalmistust ja sellega seotud toitumist väga ja mitte sellepärast, et see kokku oleks justkui maailma kõige loomulikum ja lihtsam asi – vaid seepärast, et tema menüü on ka sel ajal väga mitmekesine ja sisaldab just neid toiduaineid, mida ta armastab.

See pani mind mõtlema kogu selle „kannatuste“ teema peale veidi laiemalt.

Arutleks täna veidi toitumise teemal.

Missugune on Sinu suhe toiduga? Kas oled teadvustanud oma valikuid, hirme, salgamisi ja muid tundeid? Toitumiseset rääkimine on popp ja kuna sel on suur osa inimesi kimbutavast ebakindlusest, siis kõlavad pealkirjad ja imetabased lahendused müüvad. Iga päev ilmub mitmeid toitumisega seotud artikleid ja arvamuslugusid. Enamasti on autorid kirjutanud tervislikust toitumisest ja heaolust - kuid kas oled kunagi mõelnud nende kasutatavate väljendite/mõistete sisu peale - tervislik toitumine, terviklik toitumine ja teadlik toitumine?

Kas Sinu jaoks on nende sisus mingi tajutav erinevus?

Juba sinu sünnihetkest saab alguse sinu elu loo kirjutamine, oled nagu käsn ja märkamatult imed endasse kõike seda, mida teised sinust või sinu juuresolekul räägivad ning sellest saavad alguse sinu uskumused ja tõekspidamised. Väga tihti on meie vanemate käitumine kantud parimast soovist meid toetada ja suunata aga tulemused pole tihtipeale meid toetavad, vaid põhjustavad meile märkamatuid pettumusi, süütunnet ja kannatusi – „me ei ole piisavad…me ei ole piisalvalt head, osavad, tublid, ilusad, pikad jne-jne“.

Tänasel sotsiaalmeedia ajastul kuuleme tihti väljakutseid/challenge'id - "Saavuta oma unistuste keha vaid X nädalaga!"

Lisatud on pildid suurepärastest muutustest ja tunned, kuidas tahaks ka enda puhul näha sellist tulemust. Just enne olulisi sündmusi tundub väga ahvatlev mõte maagilisest programmist, mis juba kuu või kahega annab kätte unistuse, sest peas räägib hääleke, mis kinnitab - vähemalt selle lühikese aja jooksul jaksan ma ju pingutada!

Ja tõesti - esimesed muutused võivadki olla väga suured, eriti kui enne ei ole üldse liigutud ja ülekaalu on ka palju. 

Aga kas teadvustatakse ka selle muutuse tegelike tagamaid?

...bloginurk!

Tere! Fitness-sportlasena olen avaldanud oma nägemust ja kirjutanud juba pikemat aega mitmeid lühemaid arvamusnupukesi - kuid seda oma Instagrami ja Facebooki profiili all, sest enda veebilehte mul ei olnudki :) ning ingliskeelsena, kuna pooled minu jälgijatest asuvad väljaspool Eestit.

Seega oli ka viimane aeg luua endale veebikodu, kuhu oleks koondatud vähemalt osa sellest, mida minu kohta võib leida lõpututest interneti avarustest. Kirjutada plaanin enamasti sellest, mis on seotud treeningute, toitumise või üldise tervisega - nii füüsilise, mentaalse, kui ka spirituaalse osaga.