Kuidas saada eesmärgisaavutajaks?

Tegelikult meile enamusele meeldib ju ettemääratus - rutiinid loovad kindlustunde ja justkui sisemise rahu. Teadmatus aga loob ärevuse ja paneb ülemõtlemise sajaga tööle.

Mina olen juba aastaid tegelenud sellega, et olla teadlikult Eesmärgisaavutaja - jep, oma elu suurimast august tulin välja, 11 aastat tagasi, just sellise kursuse toel. Mitte, et see oleks mingi mambo-jambo võlurohi - et justkui paiska soovid õhku  ja kõik juhtub iseenesest - vaid hoopis teadlik vastutuse võtmine lõpptulemuse eest :).

Iga algus on raske, sest läbime õppimiskõvera. Ja olen märganud, et juba see esimene...alguse etapp on väga paljude inimeste jaoks tihtipeale ka finishiks. Lihtsalt ei olda valmis selleks, et iga muutus on alguses justkui teine töö - see on täiesti uus olukord, kuis kõigepealt pead õppima iseennast tundma, just vastu seda uut olukorda.

Me oleme sõltuvuses lühiajalistest tulemustest ja pikale eesmärgile on raske häälestuda. Seetõttu tuleks enne alustamist saada iseenda jaoks selgeks, kas su eesmärk on ka päris soov, on see tingitud väliskeskkonnast või tahad hoopis seda mida see eesmärk esindab?

Täna saame ju ka väliskeskkonnast koguaeg nn eesmärgisaavutamisele mõtlema panevaid motivatsioonistiimuleid - “Kas oled valmis tegema midagi selleks, mida pole kunagi saanud? Midagi mida pole kunagi teinud?” Tead küll - kõik need motivatsiooni sloganid, mida meile koguaeg ette paisatakse.

Paraku on aga nii, et tihtipeale justkui traditsioonilise kasvatamise tulemusel, on just eesmärkide saavutamise esimene komponent puudu - meie isiklik vastutustunne. Või õigemini...tegelikult see ei olegi saanud areneda, sest lastena tuleb motivatsioon koguaeg väljast - kiituse ja karistuse meetodist. Ja kui see väline komponent puudub, siis ei oska me justkui end ka juhtida - ja kui vaatad ning võtad aega märgata, siis näed...see premeerimine ja karistamine on ka paljude inimeste ainsaks “enesemotivatsioonivahendiks” - enamasti aga pigem hoopis “enesesabotaazivahendiks”.

Kui sul on kindel sisemine soov, siis valem on tegelikult väga lihtne - püstitad eesmärgi, sõnastad hüpoteesi, teed plaani, sead vahe-eesmärgid ja lõppeesmärgi.  Asud tegutsema ja kogud datat - siis saad vaheetappide lõpus teha andmetele ja faktidele tuginedes teha järeldusi, vajadusel korrigeerida plaani ja liikuda samm-sammult eesmärgi suunas. Olen kuulnud ka väidet, et minu seesugune kontrollivajadus ei ole päris “terve” :D - aga mis ma oskan kosta, ma päriselt ka naudin oma ettevalmistusplaanide koostamist, täitmist ja analüüsimist. Võiks öelda, et see pakub isegi teatavat rahuldust :D -see on miski, mis on minu kontrolli all.

Just minu vōistlushooaegade excelid on need, mis annavad ka ettevalmistuse keerulistel hetkedel tuge ja kindlust, et küll kõik läheb lõpuks hästi, sest igal hooajal on olnud hetki, mida saab tinglikult nimetada tagasilöökideks aga summa-summaarum olen ka alati saavutanud oodatud vormi ja tulemused - ja minu ootused ei ole võetud õhust ja ei baseeru ainult unistustel, vaid tuginevad andmetel ;)

Mida ma siis soovitaks? 

Püstita pikaajalised eesmärgid, ole järekindel ja panusta täiega! Kuid ära loo põhjendamatuid ootuseid. Seni, kuni sul pole piisavalt andmeid enda kohta loovad sellised ootused vaid pettumusi.

Pikaajalise eesmärgi lõpuks õpid ka ära, et motivatsioon ei püsi aga distsipliin hoiab joonel - ja see ÕPITUD oskus aitab jõuda eduni kõikides eluvaldkondades!

Arenguteekond oleks justkui selline: eesmärk - endale antud sõna - enesest lugupidamine - motivatsioon - distsipliin - harjumus - eluviis. Ja eluviisi on juba palju lihtsam hoida, kui uut harjumust tekitada.

Mulle meeldib väljend personal integrity - see on justkui eneseusalduse, eneseaustuse ja enesekindluse alustala. Mõtle inimestele kes alati hilineb või tühistab...hilineb isegi lennukile. Neil puudub isiklik autunne. Ja siis on inimesed, kes on alati kohal kui seda lubavad, nad on usaldusväärsed ja neile võid kindel olla.

Võta eesmärgi saavutamist kui põnevat teekonda - kui püstitad eesmärgi ja hakkad selle poole liikuma, siis algab palju laiem õppetund ja iseenda lahti muukimine. Sest lisaks kõigele muule hakkavad järjest välja kooruma ka piirangud - kuidas saboteerid end, kuidas midagi teed, kuidas kaldud kõrvale. Ja selle asemel, et end nahutada ja maha teha - saad võimaluse end lahti muukida. Ja lõpuks on saavutatud muutus palju-palju suurem, kui eesmärk üldse oligi. See on osa protsessist, sellest samast spiraalist, millest oma blogis ka varem rääkinud olen :).

Elamine pidevas süütundes

Nagu näed siis hästi suur osa arengust ongi enese jälgimisel ja märkamisel. Ka näiteks kaalu langetades ja toitumisharjumusi muutes tasuks tähele panna ning olla lõpuni aus iga lisandunud ampsu osas :). Ajalooliselt on lihtsalt nii, et inimesed on korilased - mis tähendab seda, et iga vähegi söödav, silma hakanud asi pisteti suhu ja tänapäeval toimetame justkui sama mustri järgi aga näppu hakkavad lihtsalt küpsised ja kommid. Kaalulangus aga tähendab kaloridefitsiiti - kui kaal ei lange “kontrollitud” toitumisega, siis esimese asjana pead olema enda vastu aus ja tegema kõik läbipaistvaks, panema kõik lauale ja tunnistama iga hetke ning suhupistetud ampsu.

Võib-olla aitab ka see, kui tead kuidas muudatused toimuvad ja missugused on muutuse läbimise emotsionaalsed etapid. Toon siinkohal välja Brian Morani raamatus, “12 week year - emotional cycle of change”, kirjeldatud viis taset. 

Esimene tase - teadmatusega palistatud optimism - sind kannustavad entusiasm ja kõrged ootused. Oled valmis tegema kõike mis vaja ja pingutama. Peamiseks vahendiks on roosad prillid - puuduseid ei näe, märkad ainult positiivset.

Teine faas - teadlik pessimism - reaalsus lööb näkku - mõistad, et asjad ei pruugi olla nii roosilised, hakkad detaile nägema kriitilisema pilguga, tekivad kahtlused ja oled valmis loobuma. Hakkad kahtlema ka selles, et kas ma olin ikka enne muudatust nii õnnetu ja kas see muutus on ikka üldse vajalik.

Kolmas tase - ahastuse org - kõik on halvasti, see on üks tõeliselt masendav koht - nōme sundimine ja negatiivsed tunded valdavad iga tegevuse osas. Just siin tasemel enamus loobuvadki. Loobumine ei pruugi alati olla halb, aga enamasti on see pigem ikkagi mugavustsoonist lahkumise raskus. Tervist - nii vaimset, kui füüsilist tervist, silmas pidades, ei tohiks loobuda - sest alustad tsükliga ju jälle algusest. Selles faasis on ebamugav ja mugavustsoonist vâljas on valus.  Iga uue kavaga või algusega alustades jõuad samasse punkti - alustades tundub kõik jälle roosa ja entusiasm on laes. Ja paraku oleme sellest esimese faasi tundest sõltuvuses. Pikaaegsed tulemused tulevad aga alles kolmanda etapi järel!

Neljas tase - teadlik optimism - sa oled teadlik ja kogenud, sa tead plusse ja miinuseid ja sul on ANDMEID enda kohta. Õpikõver on läbitud ja töö on lihtsam. Hakkad nägema muutuseid ja progressi.

Viies faas - edu ja rahulolu - muutus on su loomuses. Mõnus on olla - unistus on reaalsus!

Mõnusat eesmärgisaavutamist!