Elamine pidevas süütundes…

Inimaju on veel tänaseni väga tundmatu ja keegi ei oska öelda, miks ja kuidas tekivad ootamatud seosed. Näiteks koolieelikuna joonistasid emale pildi ja tahtes kõik oma tunded pildile panna kirjutasid sellele ka „Kallis emme“. Olid nii õnnelik oma tubliduse üle ja täis elevust ulatasid selle emale. Ema loomulikult naeratas ja tundis heameelt, kuid märgates, et kirjutasid hoopis „Kalis emme“, ütles hetk hiljem - sel hetkel sulle vaid parimat soovides: „Sul on siin väike viga – kallis kirjutatakse kahe L-iga“. Sinu elevus ja rõõm asendusid aga pettumusega iseenda suhtes…

Aga miks me tunneme end kogu aeg nii süüdi? 

Toit, seks, raha, töö, perekond, sõbrad, tervis, poliitika: pole midagi, milles me ei saaks end süüdi tunda, sealhulgas omaenda süütunne.

Süütunne on looduse poolt kaasa antud enesekontrolli vahend – mõnele on seda antud vähem, mõnele rohkem. Süütunne on oma loomult midagi, mida me tunneme selleks, et toimuks enesekontroll ja enesekäitumuslik muudatus nendel juhtudel, kui teeme midagi, mida ARVAME olevat halb. Süütunne tekib ka siis, kui võrdleme oma tegu vastu seda, mida endalt tegelikult ootame ja millised tegelikult olla tahaksime. Vahel olen märganud, et inimesed ka justkui karistavad end süütundega - kui tunnen end hirmsasti süüdi, siis justkui lunastan patu ja seda tegu justkui ei eksisteerinudki?

Meedia, ühiskond, suunamudijad annavad kõikidele meie tegudele värvingu ja sildistavad kõike halvaks ja heaks. Kas tuleb tuttav ette? Lõõgastudes tunnete end süüdi, et ei tee tööd? Tööl olles tunnete süüdi, et pole perega kodus? Partneriga koos olles tunned süüdi, et ei veeda rohkem aega oma sõpradega või vastupidi? Enamik meist on süüdi alateadlikel viisidel ja ükskõik mis on allikaks, siis süütunne võib muutuda piiravaks emotsionaalseks taustaks, värvides ära kõik, mida teeme.

Väga levinud näide toidu- ja tervisetööstusest - demoniseeritakse suhkurt ja rasva, luuakse pilt, et salat on hea aga pizza ja koogid on halb. Tegelikul on ju kõik aga objektiivne ja sõltub kontekstist. Ka salati saab panna kokku selliselt, et on oma koostiselt võrdne pizzaga.

Lisaks saad kaasa tunde, et mis tahes “vale” toidu söömine pole lihtsalt ebatervislik – vaid see on ka märk tahtejõuetusest. Kui liigitame toidud headeks või halbadeks, siis liigitame ka iseend headeks või halbadeks, tugevateks või nõrkadeks, väärilisteks või väärtusetuteks.

Meid ümbritsev infoväli on nii võimas, et suur osa naisi on terve elu dieedil, tundes pidevat süütunnet söömise pärast. Naised tunnevad end „patustamise“ tõttu tihti peale nii halvasti, et isegi kui see pole nii, siis on nad veendunud, et sõid kindlasti rohkem, kui oleks pidanud.

Süütunne aga aitab harva

Kui sa ei tea, mis on su eesmärk ja mõõdetavad sammud selleni jõudmiseks, siis on see süütunne vaid harjumus. Näiteks sööd õhtul miskit „patust“ aga kuna sa ei mõõda oma päevast tarbimist, siis sa ei tea ju tegelikult kuidas sinu patustamine mõjutas lõpptarbimist. Samamoodi lood sa ka ise kannatuse ja alamotivatsiooni tunde. Lahenduseks on hoopis ohjade haaramine ja otsus ise suunata oma elu. Kui võtad vastutuse oma tegemiste üle, siis ei ole enam põhjust tunda end süüdi - sest ma ei vedanud end alt, vaid mina otsustasin nii. Võttes vastutuse saad ka vahendid enda elu juhtimiseks – kui sina otsustad, et tahaksin küll teha sporti aga hetkel on minu jaoks olulisem olla koos perega – siis saab keskenduda juba teistmoodi lahendusele, võimalikule kompromissile ja peadki ütlema endale, et hetkel olen rahul selle olukorraga ja naudin perega koosolemist süümepiinadeta. Ole iseenda jaoks usaldusväärne partner, sest vaid siis on sinu sisekõne ka usutav. Kui sinu sõna ja lubadus iseendale on väärt ja teed oma otsused teadlikult, siis ongi sinus see sisemine kindlus, millega saad planeerida, ette mõelda ja anda endale juba ennetavalt loa – elimineerides süütunde tekkimise alge :).

Näiteks oled iseendale andnud lubaduse, et hoolitsed oma tervise eest ja selleks oled püstitanud eesmärgid: ma treenin kolm (E,K,R) ja jalutan neli (T,N,L,P) korda nädalas, nädala kaloraazi hoian 14000 kcal juures ning magan igal ööl vähemalt seitse tundi. 

Neljapäeval otsustavad aga kolleegid, et reedel peale tööd minnakse koos sööma ja sul tekib sisemine ärevus, kuidas see lööb kõik su plaanid sassi. Sa juba tead, mis sellega kaasneb - sööd rohkem kui peaks, kindlasti läheb ka peoks ja õhtu venib pikale. Kui aga vaatad nüüd oma nädala plaanile peale, siis saad selle piires võtta vastu otsused ja teha kiired mugandused. Neljapäeval teed enne kõnniringi ära reedese treeningu, reede õhtuseks lisasnäkkimiseks näpistad „lisaeelarvet“ reedesest, laupäevasest ja pühapäevasest „eelarvest“ ning laupäeva hommikule plaanitud tegevused lükkad edasi keskpäevale. Ehk siis teades, et kõik on tegelikult kontrolli all ei ole ka mitte mingit põhjust süüd tunda, sest hoolimata plaanimuudatusest hoiad iseendale antud sõna, liigud jätkuvalt oma eesmärgi suunas ja saad mõnuga nautida reede õhtut. Ehk siis planeerimine annab võimaluse ette mõelda ja anda endale „luba“ ning sa ei pea hiljem likvideerima tagajärgi, mis on tunduvalt negatiivsema värvinguga, suuremaks süütunde põhjustajaks ja lolluste allikaks.

 

Keera süütunne ja muud negatiivsed emotsioonid enda kasuks

Kui sa tunned süüd, siis võta seda kui õpikogemust. Süütunne ütleb sulle selgelt, et sulle ei meeldi see mida tegid. Olgu, vedasid ennast, kolleegi, sõpra või oma lähedast alt - aga mida teed järgmisel korral teisiti? Mida see tunne ütleb sulle iseenda kohta ja kuidas sellele olukorrale tagasi vaatamine paneb sind tundma? Sel viisil on keerad süütunde endale kasulikuks – sest soovist vältida ebaõnnestumise tunnet võib saada tugev motivaator.

Mulle meeldib väljend „Be at cause“ – ole põhjus, miks sinu elus asjad juhtuvad. See annab tunde, et mina valin kõik oma elus ning aitab lihtsamalt mõtestada ka kõike, mis sünnib minust väljaspool. Teine väga hea vahend saavutamaks edu oma soovide ja plaanide täitmisel on aru saada juurpõhjusest – „Miks ma tahan seda?“ või „Miks see juhtus?“. Kui MIKS on selge, siis on ka sisemine motivatsioon ja põhjused paigas. Soovides midagi vaid sellepärast, et see on ühiskonna norm, siis see ei motiveeri meid kaua ja ka saavutatud tulemus ei pruugi pakkuda rõõmu. Kvaliteedijuhtimist õppides tutvusin muu hulgas ka lean juhtimissüsteemiga ja selle tööriistaga „5 Miksi“. Ettevõtetele suunatud kulusäästlik mõtlemine tasub aga igal juhul üle võtta ka oma igapäevaellu. Jah, seda ei ole lihtne kohe üle kanda igasse eluvaldkonda – sest me oleme emotsioonidest kantud - aga ajas muutud sa osavamaks ja võidad igal juhul. See on ratsionaalne viis jõuda oma tunnetest kaugemale ja kui lased kõik oma soovid, mõtted ja tunded läbi viie-miksi-filtri, siis käivitad ka tunnetuslikud mehhanismid ning võid avastada iseendas nurgataguseid, millest polnud õrna aimugi.

Kui need kaks uut harjumust kokku panna, siis saad võimsa tööriista, millest on tegelikult abi ka laiemalt, sest enamasti me ei teadvusta millised jõud kannavad meid läbi meie igapäevaelu. Meil kõigil on valupunkte, mida puudutades võib olla kindel, et ärritume ning küllaltki tihti on raske selle ärrituse, pettumuse, viha ja ka hilisema süütundega toime tulla. Toimetulematus enda negatiivsete emotsioonidega muutub sageli harjumuseks, mida on justkui väga raske muuta. Kui sa aga olukorrajärgselt analüüsid olukorda, teadvustad oma emotsiooni tagamaid, jõuad läbi viie miksi juurpõhjuseni, siis lood tulevikuks pinnase, kus suudad oma emotsiooni paremini teadvustada ja kontrollida.

Ehk siis tuleb mõista, et mitte keegi teine, vaid igaüks ise valib oma mõtete, emotsioonide ja tegude arengusuuna. Sellest arusaamine ongi ka oma tunnete suunamise aluseks – on selleks siis ärritus, pettumus, viha või süütunne. Taipamine ja seoste mõistmine annab aga aluse teadlikuks tegutsemiseks ja arukaks käitumiseks :).

Iga tagasilöögi korral mõtle kõigele sellele mida oled juba teinud oma eesmärgi saavutamiseks. Tea, et juba alustatud teekonnal ei saa sa kunagi kukkuda tagasi algusesse - see teekond on justkui spiraal ja kuigi sulle tundub, et oled tagasi punktis, kus oled varem olnud, siis tegelikult see ei ole nii – tänases hetkes oled juba targemana ja kogenenumana. Ole uhke oma tehtud sammude üle! 

Tea, et oled juba mitu sammu lähemal tulevikule ning kui kukud, siis on sul alati võimalik jõuda kukkumise juurpõhjuseni ja jätkata teekonda juba järgmiselt tasemelt ja palju teadlikumana.

xxx
Jana