Mitmekülgne smitikas Jana: kuus aasta tagasi öeldi, et mul pole bikiinifitnessiga tegelemiseks piisavalt potentsiaali

Tere taas! 
Olin hingematvalt ilusal puhkusematkal Põhja-Soomes - päris polaarjoone taga ja seetõttu on ka kirjutamisesse tulnud pisike paus :). Reisiemotsioone jagasin oma Instagrami profiilil ja stoorides ning jagatud imelised vaated tundra mägedest, orgudest ja "ruska" aja värvidest koondasin ka highlights'i alla ;).
Täna aga pakun teile lugemiseks hoopis paar nädalat tagasi avaldatud intervjuu!
Kes veel ei tea, siis töötan ma Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses, mis on suurim riigi IT-asutus,  kus luuakse ja hallatakse elupäästeks ja siseturvalisuse tagamiseks vajalikke infosüsteeme. SMITis oli kommunikatsiooni osakonnas  praktikal väga tubli ja hakkaja tudeng Indra Suvi, kellega vestlesime mitte nii väga minu tööst aga just minu teisest kirest - minu hobist.
Lugu avaldati täpselt kaks nädalat tagasi minu tööandja siseveebis.
Äkki on huvitav teilegi ;)!
Mitmekülgse smitika tiitli võtab enda kätte Jana Teder, kes on meie strateegiaosakonna protsessijuht. Töövälisel ajal pürgib Jana tippude hulka bikiinifitnessi alal. Vaatamata sellele, et Jana hakkas fitnessiga tegelema vaid mõned aastad tagasi, on tal muude tiitlite kõrval ette näidata ka maailmameistri tiitel.

Kuidas tutvustaksid põnevat tööd teistele?

Olen strateegiaosakonna protsessijuht ja toetan asutuse kvaliteedijuhtimist olles probleemi- ja muudatusehalduse protsesside eestvedajaks ning suunanäitajaks.

Oma elu jooksul olen teinud väga palju erinevaid töid, ka SMITis. Vaadates aga tagasi, siis rollist olenemata võin ühise joonena välja tuua, et just ühtsete protsessijuhtimise põhimõtete puudumine põhjustab palju lahkhelisid, ekslikke ootuseid ja riske. Minu rolliks on toetada SMITi meeskondi ning jõuda üheskoos parimate tulemusteni. Pean väga oluliseks, et kõik protsessid oleksid lihtsad ja tööd toetavad ning kuulan ära kõikide arvamused ja ettepanekud – hea meel on tõdeda, et SMITis on inimesed, kes mitte ei panusta vaid oma tegemistesse, vaid peavad silmas ka asutust tervikuna. SMITis töötavad enamasti Eesti patrioodid, kes mõistavad, kui suur ja oluline on meie roll Eesti siseturvalisuse valdkonna arendamisel ja haldamisel.

Ma usun, et teadlik põhiprotsessi juhtimine ning iga smitika osalemine kvaliteedijuhtimises aitab meil saada parimaks IT-organisatsiooniks! Meie eesmärk on muuta IT abil maailm turvalisemaks paigaks.

Kuidas sa bikiinifitnessi enda jaoks avastasid?
Ma arvan, et ma jõudsin sinna läbi mõjutuste, kuna minu kunagised tantsutrupikaaslased olid järjest selle enda jaoks avastanud ja nii vaatasin minagi, et see tundub täiega äge. Enda esimesteks mõjutajateks pean Egle Eller-Nabi ja Liis Vahterit.

Esimesel bikiinifitnessi konsultatsioonil käisin 2014. aastal ühe hinnatud jõusaalitreeneri juures, et näha, mis tema arvab ja kas oleks mõtet lavaks treenima hakata. Mulle öeldi otse – ei, potentsiaali ei ole. Põhimõtteliselt seletati mulle, et võin sellega oma lõbuks tegeleda, sest vanus on ka juba selline, et lihaskude hakkab vähenema ja jõusaalitreening on väga hea lihasmassi hoidmiseks. Sealt sain oma esimese tagasilöögi, ma reaalselt loobusingi sellest mõttest ja käisin hoopis hästi palju rühmatrennides. Olin umbes 10 aastat Sparta spordiklubi liige ja mitu aastat käisin nii hommikul, kui ka õhtul rühmatrennides. Sellega tegin ma ennast päris katki, sest ma ei andnud endale puhkust ning toitumise ja taastumise peale ma ka ei mõelnud. Järgnes üks pooleaastane treeningpaus, sest kui alguses ütles üles mu õlg või põlv, ja sain justkui ikka edasi treenida, siis lõpuks ütlesid mõlemad kehapooled üles ja ei saanud enam üldse midagi teha. Olin rumal, kuna liikumine vähenes, siis vähendasin veel oma päevast kaloraaži ja tõmbasin oma keha täitsa lukku ja ainevahetuse kinni.

Sain aru, et siit ma enam enda jõududega välja ei roni. 2016. aasta detsembris sattus juhuslikult ette minu esimese treeneri postitus, kus ta kuulutas välja, et ta ootab oma tiimi uusi tüdrukuid. Ma võtsin sellest võimalusest kinni. Olin tol hetkel 38 ja seadsin eesmärgiks saada ennast 40. eluaastaks vormi. Kuna ma tundsin, et olin omadega täiesti nullis, siis võtsingi rahulikult 2 aastat ja suhtumise, et läheb kuidas läheb.

Sain temalt positiivse vastuse ja ta ütles, et võiks mõelda ka võistlemise peale ning teeme tõeliselt pika plaani. Võtsime poolteist aastat, et lavaks valmistuda. Küll aga, kuna minu taust on päris sportlik ja kuna viimased kõige intensiivsemad treeningperioodid hõlmasid just pilatese ja ashtanga jooga trenne, mis on jõulised ja hästi füüsilised, siis läks mu lihasareng kohe lahti. Ehk siis kui hakkasin korralikult sööma, sain kaloraaži üles ja jõutreeningud sinna otsa ning olin poolteist kuud treeninud, ütles treener, et tegelikult võiks mõelda juba sügisel võistlemise peale. Ma olen täielik plaanimajanduse inimene - mul oli juba pikk plaan paigas ja siis lõi ta oma ettepanekuga selle täiesti sassi. Alguses ma ei pidanud ju üldse võistlema, siis pidin kevadel võistlema ja nüüd ta rääkis mulle juba sügisest. Minu esmane reaktsioon oli see, et ma ei jõua.

Tegelikult hakkasin ise ka kuu aega hiljem nägema, et vorm võib tulla päris hea. Seejärel rääkis treener, et kui Eesti meistrivõistlustel läheb hästi ja kvalifitseerun maailmameistrivõistlustele, siis peaks enne Eesti meistrivõistlusi veel võistlema. Ehk siis ta lõi jälle kõik mu plaanid sassi – ma polnud maailmameistrivõistluste peale isegi mitte mõelnud. Võtsin endale taaskord pisut aega. Võtsin siis plaani osaleda mõnel algajate võistlustel, aga sel sügisel ei olnud Lõuna-Eesti karikat. Selle asemel tahtsin minna Rootsi, kus oleks olnud samuti lõdvem tase, aga kuna ükski eestlane ei olnud sinna minemas ja see oleks olnud mu esimene võistlus, siis ma jätsin ka selle plaani katki.

Mingil hetkel sattusime rääkima, et võiks minna Arnold Classic Europe’ile, kus mu treener pidi võistlema – ajakava järgi täpselt päev enne mind. Mis tähendas, et tal oleks olnud aega, et pärast seda ka minuga tegeleda. Tegu on fitnessistide unistuste võitlusega ja sellise pakkumisega lihtsalt pidin kohe kaasa minema. Arnold Classicul olin lava taga hästi pingevaba, sest mul polnud iseenda suhtes mingeid ootuseid. Küll aga arvan ma, et see on ainuke kord, kui ma võtsin endasse kogu melu, mis seal oli. Nägin oma silmaga kõiki neid Instagrami staare Austraalisast, USAst ja igalt poolt mujalt ning tundus nii ebareaalne minna koos nendega lavale. Üks minu iidolitest, 40aastane supervormis fitnessist Austraaliast, astus mu juurde, kiitis mu bikiine ja ütles, et ma olen ise nii kaunis ning palus mind enda Instagrami storysse! Olin täielikult hämmingus. Oma lavalkäiku ma muidugi ei mäleta, seal oli mul täielik blackout. Laval oli adrenaliin laes.

Järgmisel võistlusel tundsin juba palju suuremat pinget, sest seal oli hästi palju eestlaseid. Kui ebaõnnestusid kõik need, kellele olin alt üles vaadanud, olin tõsiselt üllatunud. Minul õnnestus aga ainukese eestlasena võita medal – tegelikult isegi kaks. Ma ei tea, mis selle põhjus oli, kuna olen mitu korda tagasi mõelnud ja lavavideot vaadanud, kus olin üsna robotlik. Ma ei osanud hästi poseerida. Vorm oli okei, aga bikiinifitnessi seal ei olnud. Peale seda võistlust on mul kogu aeg olnud peal pinge - võita, mistõttu olen lava taga enamasti täiesti omas mullis.

Mida tähendab õnnestumine bikiinifitnessis?
Õnnestumine oleneb kindlasti vormist aga ka sellest, kui loomulik sa suudad laval olla. Mida loomulikum sa oled nendes kõige ebaloomulikumates poosides, seda meeldivam on seda näha nii kohtunikel ja tegelikult ka fotograafidel ning vaatajatel. Seda kõrgemalt sind hinnatakse. Kui on näha, et sul on ebamugav, siis keegi ei taha, et sa seal oleksid ja sind hinnatakse madalamalt.


Millised on kõige suuremad väljakutsed, mida see ala sinult nõuab?

Ma arvan, et ma pole päris tavaline inimene, sest mulle meeldib ennast piiride lähedale ja isegi üle piiride lükata. Nüüd olen ma juba 3 aastat sellega tõsiselt tegelenud ja enam-vähem tean, mida võistlemine nõuab. See, mis ta alguses nõudis, oli hoopis midagi muud. Alustades ei ole sul õrna aimugi, kui palju see võtab aega ja vaimset energiat.

Lisaks ei teadnud ma, kuidas planeerida oma aastaplaani selliselt, et ma ei paneks mingeid tööalaseid süvaanalüüse ja suuri töid võistluseelsele ajale. Kui sa pead kaloridefitsiidis olema, siis su mõistus ei tööta sellise kiirusega, nagu sa oled harjunud. See tekitab ängi ja pettumust, sest sa tead, et sa oled võimeline midagi tegema kindla ajaga ja kui sa seda ei suuda, siis hakkad endale kaikaid kodaratesse viskama. Täna tean oma kogemustele tuginedes juba ette, et ettevalmistumise ajal lähen täiesti oma mulli, kõik mis võtab üleliigset energiat, tõmban miinimumi.

Seevastu proovin alati hoida tasakaalu ja kui on võistlusväline hooaeg, siis elan 200% rohkem kui teised. Loomulikult elan ka võistluste eel, kuid lihtsalt teisel viisi, mis on võibolla samuti rohkem, kui suurel osal inimestest, kes lihtsalt kulgevad hommikust õhtusse.

Milline on planeerimine ja millised on treeningud? Seleta neile, kes ei pruugi seda hästi mõista.
Mul on Excel! Ma olen numbrite inimene ja mitte ainult seepärast, et see on huvitav, vaid selleks, et teada, mis on tulemas. See toetab hästi palju justnimelt kriitilistel hetkedel, kui tunned, et kontrolli ei ole. Näiteks, kui ma olen võistluseks ettevalmistumisel ja tundub, et ma ei ole oma vormiga veel seal, kus ma peaksin olema, siis ma võtan oma eelmise hooaja tabeli lahti ja vaatan täpselt, mis seis oli. Saan enamasti kinnitust, et ma olen tegelikult ajast ees ja kõik on väga hästi. Planeerimise abil tean, kui mitu nädalat enne muudan toitumist ja millal hakkan rohkem kõndima, millal panen rohkem rõhku nahahooldusele.

Alates mingist hetkest hakkan ka hommikuti poseerima, mitte ainult trennis ja nädalavahetustel. Viis nädalat enne võistlust teen seda igal hommikul tund aega. Minu päevakava muutub – kui muidu tõusin 6:30, hakkan tõusma 5:30, et jõuaksin poseerida. Peale tööd lähen kohe jõusaali, kus teen ära ka oma treeningeelsed toimetused.

Kõik viis treeningut nädalas on koos treeneriga ja iga kord annan endast maksimumi. Vähemaga ei suuda tipus võistelda. Bikiinifitnessi tase on aastatega tõusnud meeletult. Loomulikult on minu vorm paranenud, aga ka tipp on läinud väga tihedaks. Kui muidu said 20 tüdrukule peale vaadates kohe aru, kes on kuus parimat, siis täna on nii, et kõik need 20 on top-kuue väärilised. Kohtunike töö on läinud väga karmiks.

Treeneri abi on asendamatu. Hindan enda treenerit väga kõrgelt, ta treenib sportlaseid lähtudes kindlast metoodikast ja kategooriast. Kuna olen bikiinifitnessist, siis treenin täpselt selliselt, et olla selle kategooria ideaalile vastav. Mul pole vaja teha selliseid harjutusi, mis minu kategooriale tegelikult juurde ei lisa. Samamoodi ei taha ta, et ma ise treenin, sest inimene kipub keskenduma nendele lihasgruppidele, mida tal on mugav treenida. Kui treenida rohkem seda, mis on mugav, tekib disproportsioon. Selg on üks mu tugevamaid külgi – mulle meeldib selga treenida. See reageerib lihasstimulatsioonile väga kergelt. Kui näiteks treeningu alguses paneme plaani paika, kui palju teeme seljaharjutusi, siis ta võib näiteks peale teist seeriat otsustada, et rohkem selga ei tee, sest mul ei ole vaja. Kui ma treeniksin ainult treeningplaani järgi, siis ise ma ei muudaks ju selliseid asju käigupealt. Mu treener vaatab igapäevaselt mu vormile peale ja teeb sellest lähtuvalt otsuseid.
Eelmisel sügisel jäi mul üks hästi valus punkt puudu maailmameistritiitlist. Arvan, et see 1%, mida praegu päris tippu jõudmiseks on vaja, tulebki puhtalt sellisest detailsest lähenemisest. Ma olen oma treeneriga praegu väga rahul. On küll eriliselt tüütu sõita Mustamäelt tema juurde teisele poole linna, Lasnamäele trenni, sest saaksin vabalt ka teistes jõusaalides treenida, aga see treener ongi seesama 1%, mida mul on vaja, et sinna kõige teravamasse tippu jõuda. Ta on selline paras professor ja hästi äge inimene.
Võitsin 2018. MMil teise koha. Tol korral võitiski väga hea sportlane, aga minagi olin enda vormiga maksimaalselt rahul. Paraku on bikiinifitness üsnagi subjektiivne ala. Kuigi on teatud kriteeriumid paika pandud, on kohtunikepaneelil vahel hästi raske maha hinnata sportlaseid, kes on superheas vormis, kuid kes ei vasta selle kategooria kriteeriumitele. Lava taga tuldi mulle ütlema, et väga kahju, et nii läks, aga sa oleksid pidanud võitma, sest võitja oli bikiinifitnessi jaoks liiga kuiv. Otseloomulikult peab bikiinifitness olema lihaseline, aga samas on vajalik, et säiliks ka see naiselik pehmus.

Algselt ei tundunud teine koht minu jaoks sugugi nii valus. Kui tulin lavalt maha, olin küll kahetiste tunnetega, kuid mul oli päriselt väga hea meel. Hiljem, kui sain teada, et see oli ainult 1 punkt, mis mind esimesest kohast lahutas ja siis oli mõnevõrra rohkem valus. Mu treener ütles selle võistluse järel väga konkreetselt: „Aasta pärast oled sa nii hea, et ei ole kahtlustki, et sa oled parim.“

Terve 2019 aasta treenisin sellel samal eesmärgil, et see võistlus võita. Võistlesin muidugi edasi ka teistel võistlustel ja täiesti ebareaalselt õnnestus mul võita ka Elite Pro kaart ning edastada maailma tippe, kes lõpetasid 2019 aasta maailmaedetabeli esimesel ja teisel kohal… Minu jaoks oli tegu proovivõistlustega, sest ma tahtsin oma vormi testida selleks, mis oli detsembris tulemas. Soovisin sügisel kindlasti õnnestuda ja seetõttu osalesin juunis kahel järjestikusel nädalal, kahel võistlusel - millest esimesel sain II ja IV koha ning teisel kaks I kohta ja tulin ka absoluutseks võitjaks. See andis mulle kindluse, et plaan, mis mul on sügiseks tehtud, võib õnnestuda.

Jätkuvalt töötasin ainult selle ühe kuupäeva nimel. Kui suur võistluspäev kätte jõudis, siis teadsin, et olin aasta jooksul teinud kõik selleks, et õnnestuda. Ma olin sel päeval hästi rahulik. On hea meel tõdeda, et võit oli puhas ja selles polnud kahtlustki. Sa saad aru, et kogu pingutus ja loobumised ühe kuupäeva nimel olid tegelikult seda väärt. Kui sa tegutsed täpse plaani järgi, on väga suur tõenäosus, et tulemus on vastav. Hästi tihti teevad inimesed plaani valmis ja kui see ei tööta, ollakse kohe valmis loobuma. Tegelikult on see pikk teekond.


Kas 2019 MMi võit ongi sinu meeldejäävaim hetk?

Praegu kindlasti, see MM oligi hetkel mu viimane võistlus. Koroona tõttu pole rohkem võistelda õnnestunud. Ma arvan et see on meeldejäävaim. Ma ei ole kunagi läinud lavale ootusega võita, esiteks tean ma oma vanust, teiseks tean, kui lühikest aega olen fitnessis olnud. Säravaid hetki on juba algusest peale hästi palju ja ma olen nende eest siiralt tänulik. Kõige meeldejäävam on 2019. aasta MM ka seepärast, et kaasas oli mu treener, kellega olime aasta aega selle nimel koostööd teinud. Igal treeningul ja raskel hetkel oli ta mu kõrval ja ütles, et kui sa tahad maailmameistriks tulla, siis sa teedki kõik ära. See teekond ei ole lihtne ja võitu koos treeneriga jagada oli minu jaoks hästi tähtis. Ma olen ka hästi mitmel korral olnud napilt teine ja kuigi see võib küll tunduda valus, siis mitte kunagi ei halvusta ma finaalikohti, sest kui sa oled juba top 6 seas, on sind märgatud ja kuulud tippude hulka.

Ehk kõige šokeerivamad olid minu esimesed medalid, sest mul oli üleüldse teine võistlus ja ma arvan, et ma polnud sellel hetkel isegi välja öelnud, et ma tahaksin medalit võita. Minu eesmärk oli jõuda poolfinaali, top 15 sekka. Kuskil hästi sügaval oli väljaütlemata unistus võita rahvusvahelise alaliidu medal. Ja kui mul oli peale teist võistlust neid järsku kaks, jäin reaalselt haigeks, sest minu jaoks oli see hästi emotsionaalne. Medali kaks külge - sest kui sa oled tipus, on ainult kaks võimalust – miski ei garanteeri, et sa jääd sinna. Küll aga või sealt kolinaga alla sõita.

Nüüd liikusin amatööridest elukutseliste sportlaste hulka ja justkui algajana, tunnen ennast taas väga vabalt. Muidugi ma tean, et need tüdrukud seal on kõik parimad, noored ja eluaeg lava jaoks treeninud. Aga ma olen selle õiguse, nendega lava jagada, auga välja teeninud – ja äkki on mul siiski nendele midagi vastu panna!

Mis sind selle ala juures hoiab?
Ma olen hästi palju sellele mõelnud. Mul on vajadus protsessidest aru saada ja kõike lahti mõtestada, mis sobib fitnessiga. Hästi mitmed lasevad treeneritel enda eest mõtlemise ära teha, aga minus on nii palju uudishimu, et ma saan iga päev aru, kui vähe ma tean ja kui palju on veel avastada. See on nii põnev!

Kui näiteks inimene ütleb, et ta ei jää õhtul magama ja keegi lausub vastu, et proovi siis vähem telekat vaadata. Siis minu aju hakkab kohe mõtlema, et okei, sul on melatoniini vähe, aga melatoniini produtseerimiseks on sul vaja trüptofaani, aga trüptofaani produtseerimiseks on sul vaja süsivesikuid, ehk proovi oma menüüd muuta nii, et enne magamaminekut sööd rohkem süsivesikuid – no ei ole vist normaalne mõtlemine :)!

Minult uuritakse ka, kuidas saan nii palju kõndida, kuidas mulle küll meeldib nii palju kardiot teha. Ma kasutan seda aega aga erinevate teaduslike podcastide kuulamiseks, loen raamatuid ja artikleid ning vaatan erinevaid videoid, sest need teemad köidavad mind. Samuti jalutan tihtipeale inimestega keda aitan – teen walk&talk nõustamisi :) Sellest kõigest saan nii tarkust, kui ka ainest oma blogi kirjutamiseks.

Ma arvan ma olen üks nendest, kes suudab fitnessiga nö. hästi kainelt tegeleda. Ma pole kinni kaalunumbris ja see, millises kaalus või vormis ma täna olen, lähtub tegelikult sellest, mis periood mul käsil on. Mu lavakaaluks on minimaalse rasvaprotsendiga 60kg, kuid minu tavaliseks heaolukaaluks on kuskil 67-70kg.

Hästi tihti näen tavainimeste ja võistlejate puhul, kuidas ollakse kaalunumbris kinni. Minu treener soovitab kaalud üldse minema visata, sest vorm on see, mis tegelikult loeb. Olen võistlejate puhul ka näinud, kuidas ennast võrreldakse eelmise hooaja kaalunumbriga, mis pole absoluutselt õige – tõenäoliselt on vahepeal toimunud areng, lihasmassi on tulnud juurde või ollakse kõrgema kaalunumbriga lausa veel lähemal oma kategooria ideaalvormile.

Kuidas pere ja sõbrad sulle kaasa elavad?
Küsimus on lihtne, aga vastus on keeruline. Need, kes on minu kõrvale jäänud, toetavad mind. Mu sõbrad on kõrvalt näinud nii mitut hooaega, et nad on hästi harjunud mõlema minaga, nii sellega, kes on võistlusettevalmistusel ja sellega, kes parasjagu ette ei valmistu. Mul on sõpradega väga vedanud. Kui mul on võistlusettevalmistused, siis nad teavad, et ma lähen täiesti omasse mulli, kuid nad kutsuvad mind ikkagi erinevatele koosviibimistele. Näiteks olen läinud nendega aega veetma ja olen suutnud terve õhtu olla seal ilma, et ma sõnagi räägiksin. Sõbrad ütlesidki mulle ükskord hästi armsasti: „Nii tore, et sa ikkagi tulid!“.

Arvan, et kes ei ole seda perioodi läbi teinud, ei suudagi aduda, kuidas su keha suudab minna täielikule kokkuhoiurežiimile. See sama juhtub siis, kui inimesed on lihtsalt dieedil. Näiteks otsustab tüüpiline naine, et tal on vaja 3kg alla võtta. Tihtipeale läheb ka keha säästuolekusse, aktiivsus väheneb, kalorikulu väheneb, sest sööd vähem. Siis jõutaksegi punkti, kus kaal ei lange, sest ei tajuta, et ka keha hoiab kokku. Sa hakkad täiesti igapäevaseid asju tegema teistmoodi. Tavaliselt räägin ma hästi palju kätega ja teen igasuguseid žeste – see on meeletu kalorikulu. Lihtne ja justkui ebaoluline info aga kui olen plusskaloraažis ja viin läbi uute töötajate koolitusi, räägin hoopis aktiivsemalt ja teistmoodi kui võistluseelsel perioodil, mil keha on säästurežiimil.

Kaua veel ja kuhu edasi?
Ma ei ole hetkel suuri eesmärke püstitanud ja mulle sobib see praegu. Lihtsalt soovin, et koroona taanduks ja saaksin taas võistelda. Olen juba kaks korda pidanud võistlusettevalmistused katkestama, mis on vaimselt hästi raske. Kui ettevalmistused algavad, tekib mul nö. tunnelnägemine ja kõik keerleb selle ühe eesmärgi ümber. Kui see ära võetakse, jääb alles tükike tühjust. Mu eesmärk on jõuda Pro-lavale ja tunda ennast nagu üks kõige paremate seast. Ma arvan, et alles peale seda, kui ma näen ära, kuhu ma paigutun, saan seada uued eesmärgid.

Tean, et amatööride bikiinifitnessi vorm mulle väga meeldis ja sobis. Ma ei tea, millises suunas professionaalide vorm liikumas on. Hetkel on tipp näidanud seda, et see on lihaselisem ja kuivem. Kui minu lihasmassist peaks piisama, et seal tippu jõuda, siis ma hakkan sinna poole püüdlema. Kui ei piisa, siis suuremaks ma enam kasvada ei taha :).

Tegelikult see, et võitsin eelmise aasta juunis Pro-kaardi ja see andis mulle õiguse Elite Pro liigas võistelda, tähendab seda, et ma ei saa enam Eestit esindada tiitlivõistlustel ja nii. Minu jaoks on see hästi raske, sest ma olen Eesti patrioot ja Eesti lipuvärvide esindamine on minu jaoks midagi väga erilist. Just nagu oma tööski, olen alati Eesti eest ja ajan Eesti asja :).

Ma ei oska öelda seda aega, kui pikalt võiksin bikiinifitnessiga edasi tegeleda, kuid ma näen, et see köidab mind järjest rohkem. Mul pole tunnet, et ma võiksin hakata tegelema hoopis millegi muuga. Nagu mu sõbranna ka ütles, pean oma häält kuuldavamaks tegelema, sest on palju, mida fitnessi telgitagustest ei räägita. Tegelikult olen ma näinud, kui katki teeb fitness ja iseenda võrdlemine nendesamade kaanemodellide või Instagrami fotodega. Mulle tundub, et olen oma missiooniga liikumas sinna poole, et natuke maailma parandada. Eriolukorra ajal hakkasin kirjutama oma blogi, ning  läbi nõustamiste saan oma teadmisi edasi anda ja olla toeks ka paljudele teistele.


-

xxx
Jana
Eelmine
Motivatsioon on emotsioon

Lisa kommentaar

Email again: