Toimetulek esinemishirmuga

Homme toimub Valio ProFeel Cup’i raames ka algajate võistlus ja see võib hetkel tunduda elu kõige hirmsama päevana päris mitme sportlase jaoks. 

Mäletan enda esimest lavakogemust…või õigem oleks vist öelda – ma ei mäleta seda. Mäletan hetki enne lavale astumist ja samuti meenuvad hetkel peale lavalt maha astumist…aga lavakogemus – see on lihtsalt must auk minu mälus.

Hirm avaliku esinemise ees on kuuldavasti surma hirmu järel inimeste suuruselt number kaks hirm. Raamatus "The Book of Lists" juhib esinemine hirmu allikana lausa edetabelit - selliste nähtuste ees nagu kõrgused, ämblikud ja surm. Seega võib esinemine tunduda lausa hirmsam kui surm. Esinemisärevust või hirmu avaliku esinemise ees tunneb meist enamus - uuringute järgi kuni 75% ja mitte ainult algajad, vaid ka vägagi kogenud ja kuulsad esinejad. 

Olen suutnud seda hirmu mingil määral leevendada ning abiks on olnud kaks asja - harjutamine ja suhtumise muutmine. Järjepidev, aastatepikkune tegelemine enesearenguga on aidanud neid olukordi enda jaoks ümber mõtestada ja pidevalt harjutades läbi mängida. Harjutada rohkem ja rohkem oskame ilmselt kõik aga kuidas taltsutada pidevaid mõtteid stiilis “Appikene, mis siis kui midagi valesti läheb? Kuhu ma end peidan kui teen ennast kogu maailma ees lolliks”?

Väga suur hulk inimesi põeb sotsiaalset ärevust ehk kartust sattuda tähelepanu keskpunkti või sattuda seal piinlikku olukorda. Selleks võib olla hirm avalikult esineda, midagi küsida, süüa või isegi kõva häälega rääkida avalikus kohas. Isegi mõne jaoks nii jaburana tunduvad hirmud, nagu kellegi silma all kirjutada või joonistada vms. Üks kardetavamaid asju teiste seas viibimise juures on ka need ebamugavad hetked, mil keegi ei oska midagi öelda või kui sa nö komistad ja lausud midagi rumalat.

Osaliselt on hirm geneetiline ja päritud põlvest põlve, osa hirme saame aga kaasa kasvukeskkonnast. Hirm tekib asju ise läbi kogedes või ka nähes teisi seda “miskit“ kogemas. Ja ei ole vahet, kas kogeda seda siis vahetus kontaktis või näiteks teleri vahendusel. Ärevuse arenedes võime esinemistesse üha negatiivsemalt suhtuda ja esinemist/esile tulemist põhjustavaid olukordi järjest enam vältida. Kõige suurem kahju, mida ülemäärane ärevus tekitab, on see, et inimene väldib esinemisi, jätab ennast ilma võimalustest ja lükkab ennast tagaplaanile.

Aga tead - esinemisärevus on täiesti normaalne reaktsioon pingutusele ja väljakutsele. Mõningane ärevus olukordades, kus peab esinema või sattuma teiste teravdatud tähelepanu alla, on üsna tavaline. Teatud ärevus on eduka esinemise jaoks isegi hädavajalik ja sellest päris vabaneda pole vajagi, sest see näitab, et see mida teed on sinu jaoks oluline. Küll on aga võimalik hoida ärevust kontrolli all, nii et hirm ei paistaks välja ega segaks suurepärast esinemist.

Lihtsalt teadvusta endale, et hirm on loomulik reaktsioon ja õpi kuidas kasutada seda vallandunud adrenaliini hoopis õnnestumiseks. Esinemisoskus ja -julgus on oskused ning oskused ei ole meile kaasa sündinud, vaid neid õpitakse elu jooksul! Oskusi ei ole aga võimalik omandada raamatuid lugedes, õppefilme vaadates või loenguid kuulates – oskused tekivad vaid harjutades ja läbi kogedes. Esinemishirmust saab jagu ainult siis, kui pidevalt ületad seda – ehk siis ainult „rambivalguses“.

Kui tähtis see oskus üldse on? Sa võid ju mõelda, et ma ei plaanigi lavale astuda või avalikult esineda ja see ei puuduta mind. Aga usu või ära usu, kuid see on üks olulisemaid oskusi, mida elu jooksul arendada. Võime edukalt esineda on sedavõrd tähtis, et see võib osutuda otsustavaks teguriks mitte ainult klassikalises „esinemise“ olukorras vaid ka mitmes muus situatsioonis - on selleks siis tööalane areng või isegi sõprade ja pereliikmetega suhtlemine. Sageli inimesed ehk isegi ei teadvusta, et oma seisukohtade ja ideede esitlemine või põhjendamine on samuti avalik esinemine :)! Seega – tegu on universaalse oskusega, mida meil igaühel aeg-ajalt tarvis läheb.

Ei ole ühte kindlat põhjust, miks see ärevus tekib - kokku peavad langema mitmed faktorid nagu ajukeemia, pärilikkus ja keskkonnamõjud ja palju muud, kuid selle ärevusega teadlikult tegeledes saab iga inimene ise teadlikult otsustada, mis tema kehaga toimub ja kuidas see reageerib.
Oluline on aga endale aru anda, et hirm motiveerib vältimiskäitumist. Kui me midagi kardame, siis on lihtsam olukorda vältida. Sealjuures peab aga teadvustama, et vältimine vähendab hirmu vaid hetkeliselt, aga kinnistab omakorda vältimistehnika kasulikkust - ja see juba ei lase hirmureaktsioonil kustuda. Seega parim viis hirmust üle saada on seda korduvalt ületada!

Seal kus lõpeb mugavustsoon, sealt algab areng!

Hirmust aitab üle saada ka edukogemus. Mida enam on edukogemusi ja mõistmist, et hoolimata olukorrast, mis meile üldjuhul hirmu tekitab, ei juhtunud mitte midagi hullu, seda kindlamad saame olla, et saame elada ilma hirmuta.
Otseloomulikult tekitab esinemise ees suurt hirmu varasem negatiivne kogemus, sest kaotame tervikvaate ja ratsionaalse mõtlemise ning tavaliselt kipume ebaõnnestumisi võimendama ega näe seejärel enam oma tugevaid külgi. 

Kuidas siis ikkagi tulla selle hetkega toime?
Kuidas tulla olukorras, kus hüppad justkui teadmatusse ja teed esimese sammu lavale?

• Valmistu selleks hetkeks põhjalikult. Harjuta! Teadmine, et oledki andnud sel hetkel oma hetke parima, on enesekindluse ja eneseusu jaoks väga oluline.
• Teadvusta, mis sind enim hirmutab. Pea meeles – saalis olijad ei soovi sinu põrumist.
• Hinga rahulikult ja sügavalt, jälgi oma kehakeelt, ära kiirusta.
• Toetu oma tugevatele külgedele.
• Ära kritiseeri ennast liigselt, ole enda vastu hea.
• Ära võrdle end teistega –kõikide teekond, ületatud raskused ja sisemised võitlused on erinevad.

Päriselt ka - ei maksa unustada, et nii kohtunikud kui ka publik on huvitatud, et su esinemine õnnestuks! Võistluslaval ei anta sulle sõna aga arvesta, et kehakeel kõneleb - kui sa astud lavale püstipäi ja rahulikult, hoiad vaatajatega silmsidet, liigud pigem veidi aeglasemalt kui tavaliselt, jääb sinust mulje kui enesekindlast ja tasakaalukast inimesest. Ja seda, et tegelikult on sul peopesad ja selg hirmust higimärjad, ei märka keegi.

xxx
Jana

* Hall kardinal on nimetus, millega kirjeldatakse mõjukat nõuandjat või otsustajat, kes tegutseb varjatult või salajas, avalikkuse tähelepanu alt eemal või mitteametlikult.
Nimetus anti esimesena kardinal Richelieu usaldusmehele François Leclerc du Tremblayle.
"Hall" viitas tema iseloomulikule beežile rüüle (mida tol ajal klassifitseeriti halliks) ning "kardinaliks" nimetati teda tema suure mõju tõttu Richelieule.