Kuhu rasv tegelikult kaob?
Käibel on väga erinevaid fraase rasv sulab, rasv põleb, higistame rasva välja - kusjuures ükski pole ju tegelikult vale, sest rasvkoe vähendamiseks ongi vaja seda "põlemise" efekti ;)
Pea igapäevaselt küsitakse minult, et kuidas kaalu langetada, viiest kilost lahti saada, alla võtta jne…samas tegelikult ei taheta ju mitte lihtsalt kaalu langetada vaid pekist lahti saada :).
Selgitasin just mõned päevad tagasi ühele andekale võimlejale hästi lihtsustatult, kuidas minule teadaolevalt keharasv kaob ja kuna sellest väga palju ei räägita, siis mõtlesin, et jagan seda vaadet ka teiega siin ja hea oleks kuulda ka teie arvamusi :)
Pea igapäevaselt küsitakse minult, et kuidas kaalu langetada, viiest kilost lahti saada, alla võtta jne…samas tegelikult ei taheta ju mitte lihtsalt kaalu langetada vaid pekist lahti saada :).
Selgitasin just mõned päevad tagasi ühele andekale võimlejale hästi lihtsustatult, kuidas minule teadaolevalt keharasv kaob ja kuna sellest väga palju ei räägita, siis mõtlesin, et jagan seda vaadet ka teiega siin ja hea oleks kuulda ka teie arvamusi :)
Pekk koosneb rasvast ja sellest, kuidas rasv tekib on räägitud väga palju, sest see on ka justkui väga loogiline - üleliigne süsivesik ja valk muundatakse meie kehas triglütseriidideks ja kui vereringes on triglütseriidide liiga palju, hoiustatakse osa neist rasvarakkudesse - meie keha energiapanka. Rasvkoe triglütseriidid on oluline energia varuallikas organismis, moodustades 83 – 87% inimkeha energiavarudest ning näiteks totaalse näljaolukorra puhul jätkub keskmisel 70kg inimesel 11-15kg keharasvast nii umbes kaheks kuuks.
Pekk koosneb rasvast (triglütseriidid = glütserool + rasvhapped) ning sisaldab ka 10% vett, 2% valku (kollageeni) ja 0,1% glükogeeni.
Rasvhapped ehk siis triglütseriidid sünteesitakse peamiselt maksas ja rasvkoes ning saadakse ka toiduga. Toiduga saadud triglütseriidid imenduvad läbi peensoole limaskesta epiteelirakkude ning nad satuvad lümfiteede kaudu verre, külomikronite (valgust ja rasvast koosnevad kerakesed) koosseisus.
Tänase teema jaoks aga kõige olulisem fakt - rasvhape ja triglütseriidid on orgaanilised ained, mis sisaldavad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomeid.
Inimese keharasv koosneb umbes 75% ulatuses süsinikuaatomitest ja rasva ehk triglütseriidide molekule on võimalik lõhustada vaid nende kolme aatomi (süsinik, vesinik ja hapnik) vaheliste sidemete katkestamisega ehk triglütseriidide oksüdeerimisel.
Seetõttu on keharasva vähendamiseks tegelikult ainult kaks võimalust.
Esiteks, kui keha põhivajadused on kaetud, siis süüa toitu tegelikust vajadusest vähem - mis vähendab kehas talletatud süsinikuaatomite arvu.
Ja teiseks, treenides või muul viisil tõsta keha hapnikutarbimist, et keha saaks vajaduse kasutada rohkem süsinikuaatomeid kui päevas kulub (mis tõstab keha temperatuuri, eraldamaks rohkem soojuskiirgust ja pannes sind omakorda hingama kiiremini või sügavamalt - selle tagajärjel hingad välja rohkem süsinikuaatomeid süsinikdioksiidina). Treeningu käigus muundub lisaks lihastele ka rasvkude ning on selge, et kui rasv saab treenitud, muutub see metaboolselt aktiivsemaks ning rasvarakkude oksüdeerumine on aktiivsem. Oksüdeerumise tulemusena lõhustatakse triglütseriidid süsihappegaasiks ja veeks.
Siit valemist saame ka vastuse - kui energia kulub ära ja moodustunud vesi võib kehast väljuda uriini, väljaheidete, higi, hingeõhu, pisarate või teiste kehavedelike kaudu siis suure osa keharasva massist hingame välja süsihappegaasina! Ehk siis pamparabaaa…lahkuv rasv haihtub õhku sõna otseses mõttes :)!
Pööraks aga eraldi tähelepanu esitatud valemi esimesele poolele - rasvkude ehk triglütseriidid + hapnik. Ja mille lihtsalt hapnik, vaid see hapnik, mida meie keha vajab füüsilisel koormusel. Seega peaks rasva põletamisel olema valitud aktiivsus ja füüsiline koormus just selline mis kvalifitseerub oma intensiivsuselt "klassikalisesse rasvapõletuse pulsivahemikku", kus tõmbab naha märjaks, kuid hing ei ole veel paelaga kaelas :)
Ilma emotsioonideta võttes on loogika lihtne - kui sa ei saavuta ühte või mõlemat neist lihtsatest eesmärkidest, siis ei tööta ka valem ja su kehal ei ole ka kuidagi võimalik vabaneda rasvkoesse salvestatud süsinikuaatomitest.
@happyemotionsphotography
Miks on aga väga suure kaalulanguse teinud inimesel keerulisem hoida saavutatut?
Rasvarakud tekivad elu jooksul - just selleks, et üleliigne energiatagavara kuskile varuda aga keha rasvaprotsendi langemisel rasvarakud ei kao vaid kahanevad.
Kui normaalkaaluga inimesel on rasvarakke umbes 25-30 miljardit, siis rasvumise puhul suureneb see arv 40-100 miljardini!
Rasvarakud aga ei hoiusta mitte ainult energiavarusid vaid saadavad välja ka erinevaid signaalmolekule ja nende signaalide abil suhtleb rasv kogu ülejäänud organismiga - mida ja kui palju süüa, millal kulutada jne - huvitav ja põnev teema, mida täna siin lahti ei kirjuta :).
Lisaks on meie rasvkoes nii kasulikud kui ka kahjulikud rasvarakud - mis on ka täiesti omaette teema :). Lihtsustatult aga - mida rohkem on rasvarakke ja mida rohkem on nende toimetamine rikutud, seda suurem on tõenäosus, et rasvarakud saadavad ajusse näljasignaali või ignoreerivad seda, et rasvarakuid on juba pilgeni täis.
Kuidas sulle tundub? On selles oma loogika :)?
xxx
Jana
Pekk koosneb rasvast (triglütseriidid = glütserool + rasvhapped) ning sisaldab ka 10% vett, 2% valku (kollageeni) ja 0,1% glükogeeni.
Rasvhapped ehk siis triglütseriidid sünteesitakse peamiselt maksas ja rasvkoes ning saadakse ka toiduga. Toiduga saadud triglütseriidid imenduvad läbi peensoole limaskesta epiteelirakkude ning nad satuvad lümfiteede kaudu verre, külomikronite (valgust ja rasvast koosnevad kerakesed) koosseisus.
Tänase teema jaoks aga kõige olulisem fakt - rasvhape ja triglütseriidid on orgaanilised ained, mis sisaldavad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomeid.
Inimese keharasv koosneb umbes 75% ulatuses süsinikuaatomitest ja rasva ehk triglütseriidide molekule on võimalik lõhustada vaid nende kolme aatomi (süsinik, vesinik ja hapnik) vaheliste sidemete katkestamisega ehk triglütseriidide oksüdeerimisel.
Seetõttu on keharasva vähendamiseks tegelikult ainult kaks võimalust.
Esiteks, kui keha põhivajadused on kaetud, siis süüa toitu tegelikust vajadusest vähem - mis vähendab kehas talletatud süsinikuaatomite arvu.
Ja teiseks, treenides või muul viisil tõsta keha hapnikutarbimist, et keha saaks vajaduse kasutada rohkem süsinikuaatomeid kui päevas kulub (mis tõstab keha temperatuuri, eraldamaks rohkem soojuskiirgust ja pannes sind omakorda hingama kiiremini või sügavamalt - selle tagajärjel hingad välja rohkem süsinikuaatomeid süsinikdioksiidina). Treeningu käigus muundub lisaks lihastele ka rasvkude ning on selge, et kui rasv saab treenitud, muutub see metaboolselt aktiivsemaks ning rasvarakkude oksüdeerumine on aktiivsem. Oksüdeerumise tulemusena lõhustatakse triglütseriidid süsihappegaasiks ja veeks.
Siit valemist saame ka vastuse - kui energia kulub ära ja moodustunud vesi võib kehast väljuda uriini, väljaheidete, higi, hingeõhu, pisarate või teiste kehavedelike kaudu siis suure osa keharasva massist hingame välja süsihappegaasina! Ehk siis pamparabaaa…lahkuv rasv haihtub õhku sõna otseses mõttes :)!
Pööraks aga eraldi tähelepanu esitatud valemi esimesele poolele - rasvkude ehk triglütseriidid + hapnik. Ja mille lihtsalt hapnik, vaid see hapnik, mida meie keha vajab füüsilisel koormusel. Seega peaks rasva põletamisel olema valitud aktiivsus ja füüsiline koormus just selline mis kvalifitseerub oma intensiivsuselt "klassikalisesse rasvapõletuse pulsivahemikku", kus tõmbab naha märjaks, kuid hing ei ole veel paelaga kaelas :)
Ilma emotsioonideta võttes on loogika lihtne - kui sa ei saavuta ühte või mõlemat neist lihtsatest eesmärkidest, siis ei tööta ka valem ja su kehal ei ole ka kuidagi võimalik vabaneda rasvkoesse salvestatud süsinikuaatomitest.
@happyemotionsphotography
Miks on aga väga suure kaalulanguse teinud inimesel keerulisem hoida saavutatut?
Rasvarakud tekivad elu jooksul - just selleks, et üleliigne energiatagavara kuskile varuda aga keha rasvaprotsendi langemisel rasvarakud ei kao vaid kahanevad.
Kui normaalkaaluga inimesel on rasvarakke umbes 25-30 miljardit, siis rasvumise puhul suureneb see arv 40-100 miljardini!
Rasvarakud aga ei hoiusta mitte ainult energiavarusid vaid saadavad välja ka erinevaid signaalmolekule ja nende signaalide abil suhtleb rasv kogu ülejäänud organismiga - mida ja kui palju süüa, millal kulutada jne - huvitav ja põnev teema, mida täna siin lahti ei kirjuta :).
Lisaks on meie rasvkoes nii kasulikud kui ka kahjulikud rasvarakud - mis on ka täiesti omaette teema :). Lihtsustatult aga - mida rohkem on rasvarakke ja mida rohkem on nende toimetamine rikutud, seda suurem on tõenäosus, et rasvarakud saadavad ajusse näljasignaali või ignoreerivad seda, et rasvarakuid on juba pilgeni täis.
Kuidas sulle tundub? On selles oma loogika :)?
xxx
Jana
Lisa kommentaar