Läbipõlemine On Kaitsemehhanism

Depressiooni korral on inimesel raske oma igapäevase eluga toime tulla ja ta on kaotanud lootuse, et tulevikus võiks paremaks minna. Ta tunneb end pikema perioodi (vähemalt kahe nädala) vältel masendunult ja õnnetuna. Depressioon mõjutab oluliselt nii vaimset kui füüsilist heaolu ja depressiooni võib kirjeldada olekuna, kus inimene tunneb, et “olen täiesti masendunud ja tühi” ning “kõik on lootusetu”. 

Depressioonist me täna ei räägi, küll aga puudutaks veidike hoiakute teemat, sest just hoiakutel on väga oluline roll sellel, kuidas tuleme toime nende välismaailmast saadud hinnagutega.

Meie maailmapilt avardub iga päevaga ja koos sellega muutuvad ka meie hoiakud.

Hoiakutel on isiksuse jaoks mitmed olulised funktsioonid, sh: 

• Hoiakul on tunnetuslik (kognitiivne) funktsioon, sest inimene püüdleb maailmatunnetuses ennustatavuse ja korrapära poole, ta püüab asjadest ja sündmustest luua kooskõlalist süsteemi, et tal oleks mille pealt vajadusel kiiresti tegutseda. Hoiakud mõtestavad kogemusi ja annavad aluse hinnangutele.
• Hoiakul on ekspressiivne funktsioon – ta väljendab isiksust ja kirjeldab tema omadusi, eelkõige väärtusi.
• Hoiakul on mina-kaitse (ego-kaitse) funktsioon: hoiakud aitavad vältida meie eneseteadvuse ja eneseväärikuse kahjustamist või vähendavad kahjulikke mõjusid. 
• Hoiakud kujundavad meie maailmanägemuse, tõlgendused ja tõekspidamised kooskõlas juba välja kujunenud tõekspidamiste ja eneseteadvuse süsteemiga. 
• Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise ökonoomia. Meil on pidevalt kaasas käitumis- ja reageerimisvariantide selline valmisprogramm, mis hoiab kokku keerulisteks arutlusteks ja mõtisklusteks minevat aega ja energiat ning suunab meid toimima kooskõlas meie isiksuse püsivate seadumuslike omadustega.

Läbipõlemine ei teki üleöö aga see on hetk, kus sinu sisemaailm ütleb EI piiride ületamisele - sinu ületöötanud süsteem lihtsalt lülitab ennast välja töörežiimilt passiivsuse režiimile ja muudavad su passiivseks kõigi tegevuste suhtes.

Kuidas läbipõlemist ära tunda?

Sportlane kehaliselt kui vaimselt kurnatud. Ta ei tunne enam huvi nende asjade vastu, mis teda varem huvitasid. Tunneb jõuetust ja kaotab eneseusalduse. Kurnatuse tagajärjel kaob huvi teiste inimeste vastu, mis põhjustab pinged kaaslastega suhtlemisel. Läbipõlenud sportlane näib apaatse ja tundetuna. Ta tunneb, et ülesanded ja eesmärgid käivad üle jõu. Sageli tõmbuvad nad enesesse, sest neile võib tunduda, et treener, vanemad või kaaslased nõuavad liiga palju, avaldavad liiga suurt survet.
Soov treeningul pingutada väheneb. 
Läbipõlemisest annavad märku ka peavalud, alkoholi ja mõnuainete tarvitamine, suurenenud ettevaatlikkus või hirmuhoogude esinemine.

Läbipõlemise staadiumid:
1. Depersonalisatsioon. Distantseerub, tunnetab ennast ebareaalse ja võõrana, muutub motsionaalselt eemalolevaks, hoolimatuks ja ükskõikseks.
2. Eneseteostusest loobumine. Tunneb, et rohkem ei taha olla pühendunud eesmärkidele, mida ta eneseteostuseks püstitas.
3. Isolatsioon. Eraldab ennast teistest võistkonna- või treeningukaaslastest ja otsib vabandusi treeningutesse ning võistlustele mittetulekuks.
4. Emotsionaalne ja kehaline kurnatus. Emotsionaalsalt ja/või kehaliselt murdunud. Aeglaselt arenev läbipõlemise protsess jõudnud lõpule, kui on kadunud soov võistelda ja treenida ning ei ole selleks ka energiat.

Läbipõlemisest on omal käel päris raske välja tulla ja seetõttu tasub alati proovida seda seisundit märgata ja ennetada.

• Liiga kõrged enda või teiste poolt pandud lootused ja kohustused;
• Ületreening;
• Võit iga hinna eest;
• Väline surve;
• Pikka aega kestnud monotoonsed treeningud;
• Süsteemitu juhendamine treeningutes;
• Liiga suurte koormuste tõttu tekkivad kroonilised vigastused;
• Ajapuudus;
• Võitudest ja kaotustest tulenev teiste arvamus;
• Perfektsionism.

Kuidas aga sellest hullumeelsest olukorrast võistluste järel taas välja tulla?
Kuidas leida taas tasakaal ja motivatsioon? 
Kuidas äratada endas taas kirg ja inspiratsioon? 
Mis on minu tööriistadeks?

Nagu juba ka varem olen tunnistanud, siis madal enesehinnang on kandnud mind kogu elu :).
Mitte, et see oleks justkui põhjendatud – absoluutselt mitte, olen enamasti olnud väga tubli ja edukas kõiges. Aga minu perfektsionism, minu liigkõrged ootused endale ja kõik muu taoline on põhjustatud sellest, et ma justkui tunnen, et teised arvavad minust liiga hästi ja näevad mind paremana, kui ma tegelikult olen - ehk siis madalast enesehinnangust :). Ja sellega võtangi endale ise, vabatahtlikult, ka kohustuse, anda endast kõik, et välistada ebaõnnestumine. 

Ajapikku olen aga õppinud ära seda kasutama ka enese hüvanguks. Ehk siis ma lasengi endal teadlikult gaasi põhja vajutada, anda endast maksimum aga oluline vahe tuleb täna sellest, kuidas ma suhtun  tulemustesse. 

Olen harjutanud külge hoiaku, et „ok – see on ühe inimese/grupi arvamus ja see ei ole täielik tõde“ ning olen õppinud keerama igasugused pettumused justkui lisakäivitajateks.
Olen õppinud end armastama, võrdlema iseend vastu iseennast ja see tähendab, et olen õppinud ka lahti laskma draamast ja teiste hinnangutest – sest see mida mina arvan iseenda kohta on kõige olulisem. 

Näiteks – kui olen võistlustel väga heas vormis ja kohtunikud seda ei hinda „vääriliselt“ – siis see on selle väikese grupi hinnang – millel ei pruugi olla mingit tegelikku väärtust - sest see ei ole valiidne suunanäitaja, kuna teistsugune kohtunike paneel võib märgata hoopis teisi nüansse ja arvata hoopis teisiti.
Otseloomulikult - sel hetkel ma muidugi pettun – aga mitte kauaks ja ennast kahjustavalt – see ei muuda mind tegevusetuks! Vastupidi, see annab mulle sellise energialaksu - ma tean, et nädalaga olen võimeline väga paljuks ja „vaat ma näitan teile, mida ma suudan ja öelge siis veel, et see pole piisav!“

Seega luba endale tunda seda mida tunned - ära suru oma tegelikke tundeid maha. Aga...lase lahti draamast. Kuidas? Tunne oma tunded ära, luba endal olla pettunud või ka õnnelik aga ära jää sellesse tundesse. See ei ole arengukoht. Edasiminek toimub ainult siis, kui seejärel vaatad ratsionaalselt ka olukorrale tagasi ja võtad kaasa selle, mis aitab sul veel paremaks saada - ja ma ei  pea silmas mitte enesekriitikat vaid arengut, see peaks olema konstruktiivne tagasivaade juhtunule.  

Võistlushooaja järgselt võtan ka alati aja maha – tavaliselt isegi kuuks ajaks. See on vajalik selleks, et läbi seedida kõik juhtunu, anda kehale ja vaimule võimalus taastumiseks ning ka uute eesmärkide seadmiseks. 

Kui sa pole seda etappi varem läbinud, siis soovitan sul leia endale juba ennetavalt just selleks ajaks tugiisik – sest kukkumine ja lõputu tühjus saabub väga äkki. Praktiliselt kohe, võistluse lõppedes. 
Tuleta endale meelde, mida tegelikult oled saavutavud ja kuidas oled arenenud - see ei pruugi väljenduda tulemustes aga tegelikult loeb vaid areng - ükskõik kui väikesed need sammud ka on! Patsuta endale ise õlale ja tunne rõõmu tehtud tööst ja läbitud teekonnast!
Tee suurte tulemusteni luuakse väikeste sammudega!

Kuigi meeletu ajaplaneerimine ja "orav rattas" elamine pole enam vajalik, siis loo endale siiski väikesed rutiinid – need loovad turvatunde. Regulaarsed eined, uneaeg, kerge treening või jalutuskäigud. Sellised väikesed aga regulaarsed tegevused aitavad hoida ka vaimu. 

Leia aega ka tegevusteks, mis pakuvad sulle rõõmu – kohtu taas sõpradega, mine kinno, õpi midagi. Ära jäta end tegevusetusesse.

Võistlussport on meeletult hea enesearengu vahend – seetõttu peaksid hooaja lõppedes võtma ka aega ja ümber hindama oma isiklikud väärtused ja tõekspidamised.

Võid avastada nii mõnegi muutuse. 

Mõtle, mida sa tegelikult ootad ja tahad oma elult - jättes kõrvale teiste arvamused ja hinnangud.
Ole kannatlik ja ära kiirusta end tagant – taastumine võib võtta aega.