Usu, pingutust saab nautida!
Tere taas!
Tänaseks mõtiskluseks sain inspiratsiooni Eesti ühe parima bodyfitnessisti eilsest Instagram’i stoorist :).
Liis kirjeldas väga elavalt kuidas tema naudib võistlusettevalmistust ja sellega seotud toitumist väga ja mitte sellepärast, et see kokku oleks justkui maailma kõige loomulikum ja lihtsam asi – vaid seepärast, et tema menüü on ka sel ajal väga mitmekesine ja sisaldab just neid toiduaineid, mida ta armastab.
See pani mind mõtlema kogu selle „kannatuste“ teema peale veidi laiemalt.
Seega olin ka oma esimese, muu hulgas ka ülieduka, hooaja lõpus veendunud, et päris teravasse vormi ma ei jõudnudki – sest jah, muidugi oli raske aga see protsess ei läinud nii raskeks, kui ma ette kujutasin. Kusjuures, kui nüüd teen kiireid lihvimisi lavavormi jõudmiseks - siis minu esimene ettevalmistus + võistlushooaeg kestis üheksa kuud.
Täna tagasi vaadates ja pilte sirvides tundub, et jõudsin täiesti nullist alustades lavavormi lähedale juba kolme kuuga – sealt edasi oli puhas hasart, sest ei olnud enam megalt kilosid, mille kaotamine annaks lisamotivatsiooni. Mulle aga tundub, et inimestel on vaja seda „kannatamise“ tunnet. Sellele sunnib justkui sisemine moraal ja ühiskonna surve - et kui ma ei kannata, siis ei tule ka tulemust - ja alateadlikult, soovides tulemust nii väga, tekitad endas tunde, et see on niiii raske. Ja kui on raske, siis ma olen ju tulemuse ka ära teeninud?!? Reaalsuses pole aga võib-olla pingutus tegelikult pooltki nii suur…
Jah, pingutus ei pea olema lihtne, sest piiride avardamine ja mugavustsooni laiendamine on areng ja uue õppimine on ikka väljakutset pakkuv. Aga see ei saa tekitada tunnet, et ma suren ja see on maailma kõige raskem asi.
Meid on kasvatatud nii, et peame maailmale näitama vaid iseenda parimat versiooni ja kõik halva või võimalikku halvakspanu teeniva, hoiame endale ning peidame isegi enda eest - see sama valemoraal on õpetanud meid valetama - ka iseendale.
Kui minna filosoofiliseks, siis on olemas õige ja vale viis asjade tegemiseks ning on õige ja vale viis olemiseks. Selle erinevuse taipamine annab hea aluse ka arenguks. Hmm…proovin selgitada…esimesel juhul on tegemist tegevuse/meetodi/harjumusega – inglise keeles lihtne ja selge ACTION ning teisel juhul on tegemist sinu mõtteviisi/suhtumisega – BEING.
Kuidas aga hinnata seda, kas see mida sa teed on õige? See eeldab ausat eneseanalüüsi. Olenevalt olukorrast võivad need sammud olla erinevad aga kasutame siin näites kolme põhisammu. Kõigepealt, olles aus iseenda vastu, selgita välja, kas lõpptulemus ja tegevusviis on kooskõlas üldse sinu sisemise sooviga või tuleb motivatsioon väljast – tööriistana võid kasutada 5MIKSi meetodit (leiad selle ka minu varasemast blogipostitusest). Teiseks, hinda oma sisemise, tegeliku motivatsiooni tuge – kas see tegevus paneb sind sisemiselt põlema? Kolmandaks, selgita välja võimalikud faktorid/põhjused, mis takistavad nautimast seda tegevust.
Kui nende kolme sammu jooksul saad teha korrektuure, siis enamasti on see märk sellest, et eesmärk on õige ja tegevusviis ei pruugi olla otseselt vale. Või siis jõuad selguseni, et eesmärk on õige aga selle saavutamiseks vajavad muutmist hoopis tegevused. Päris sage on aga muster, kus seda tsüklit mitmendat korda läbides avastad, et sa pole tegelikult endaga olnud lõpuni aus ja muutmist vajab hoopis eesmärk.
Oluline erinevus tuleb ka sellest, kas liigud uue eesmärgi poole või liigud käesolevast olukorrast ära. Kui sa arvad, et oled paks, kole, rasvane ja peeglisse vaadates tunned end halvasti - siis tegelikult ei pruugi olla sinu tegevuse põhjus õige ja motiveeriv. Kui aga eesmärk on saada tagasi tervis, enesekindlus, tugevam iseloom, parem painduvus, tugevus ja palju muud taolist - siis on ka sisemine motivatsioon ja eesmärk hoopis teine ning sul ka lihtsam näha arengut ja end motiveerida. Väga tihti võib näha just seda reaalsust, kus inimesed vihkavad end nii palju ja piitsutavad end ning sisemine motivatsioon on eemale käesolevast olukorrast, mitte millegi uue ja parema poole.
Võtmesõnaks on enesearmastus – vaid see aitab sul liikuda pehmemalt oma päris eesmärkide poole. Ei pea end koguaeg materdama, tulemused tulevad siis kui olla enesetoetava ja edasi vaatava suhtumisega, kui usud, et sa oled piisav ja siis näed ka väikeseid muutuseid.
Õpi nautima arengut…õpi nautima muutuseid…õpi elama täie kirega ja isekalt, ennast armastades.
Usu, pingutust saab nautida!
xxx
Jana
Lisa kommentaar