No nii - tänane postitus tuleb väga pikk…sorry…aga ju ta küpses lihtsalt liiga pikalt :)
Aga harutame siis täna lõpuks lahti enesesabotaaži teemat. See on miski, mida märkan nii enda, kui ka teiste juures igapäevaselt. Ja tead…see tekitab minus isegi abituse tunnet ja füüsilist valu - kui näen kuidas armsad, tublid, andekad inimesed panevad ise endale jalga taha.
Kas oled kuulnud enese saboteerimisest? Võib-olla pole sul õrna aimugi, mida see tegelikult tähendab, sest lõppude lõpuks ei ole sina ju kunagi saboteerinud ennast, eks? Kui sageli viivitad millegi tegemisega, alustamisega, edasi liikumisega?
Sul on tunne, et pead veel ootama - kuni oled rohkem valmis, teadlikum, rahaliselt paremas seisus, enesekindel või mõni muu ettekääne :).
Kuid tegelikult ei jõua see maagiline õige aeg kunagi kätte.
Siis möödub viis aastat ja te räägite sellest ikka veel, tundes, et pole veel valmis.
Tundub tuttav, eks?

Tänane postitus tõotab tulla väga segane – kuna suht segased on ka hetkel minu mõtted.
Ja teate – see ongi täiesti okei :) !
Eelmisel nädalal juhtus nii palju – nädala esimesel poolel tõusis mitmest coachingukohtumisest õhku mõte kirjutada enese sabotaažist – olen seda teemat ka varasemalt põgusalt puudutanud - aga nädala teisel poolel avaldatud uudis võistluse tühistamise kohta lõi mul hetkeks jalad alt, artikkel jäi kirjutamata ja blogipostitus ilmumata… Kuigi tunnistan ausalt – olin valmis ka „tugev“ olema ja selle igal juhul ära tegema. Aga siis…
…otsustasin anda endale aega ja elada oma emotsioonid läbi. 

Liiga tihti me unustame ära, et erinevad tunded ongi okei ja kuuleme aina, et ole positiivne, ära mõtle negatiivselt, ära tunne negatiivseid tundeid. Me oleme harjunud oma tundeid alla suruma ja maske kandma. Kui sa aga ignoreerid oma tundeid ja surud neid alla, siis kogud neid endasse ja lood nendega seotult täiesti uued – tihtipeale just ennast kahjustavad – lood. Võttes aga teadlikult aega oma emotsioonid läbi elada, siis saame ka päriselt võimaluse nendest lahti lasta ja edasi minna :).

Kindlasti kirjutan ka enese sabotaažist pikemalt õigepea ;)!

Tere taas!

Tänaseks mõtiskluseks sain inspiratsiooni Eesti ühe parima bodyfitnessisti eilsest Instagram’i stoorist :).

Liis kirjeldas väga elavalt kuidas tema naudib võistlusettevalmistust ja sellega seotud toitumist väga ja mitte sellepärast, et see kokku oleks justkui maailma kõige loomulikum ja lihtsam asi – vaid seepärast, et tema menüü on ka sel ajal väga mitmekesine ja sisaldab just neid toiduaineid, mida ta armastab.

See pani mind mõtlema kogu selle „kannatuste“ teema peale veidi laiemalt.