No nii - tänane postitus tuleb väga pikk…sorry…aga ju ta küpses lihtsalt liiga pikalt :)
Aga harutame siis täna lõpuks lahti enesesabotaaži teemat. See on miski, mida märkan nii enda, kui ka teiste juures igapäevaselt. Ja tead…see tekitab minus isegi abituse tunnet ja füüsilist valu - kui näen kuidas armsad, tublid, andekad inimesed panevad ise endale jalga taha.
Kas oled kuulnud enese saboteerimisest? Võib-olla pole sul õrna aimugi, mida see tegelikult tähendab, sest lõppude lõpuks ei ole sina ju kunagi saboteerinud ennast, eks? Kui sageli viivitad millegi tegemisega, alustamisega, edasi liikumisega?
Sul on tunne, et pead veel ootama - kuni oled rohkem valmis, teadlikum, rahaliselt paremas seisus, enesekindel või mõni muu ettekääne :).
Kuid tegelikult ei jõua see maagiline õige aeg kunagi kätte.
Siis möödub viis aastat ja te räägite sellest ikka veel, tundes, et pole veel valmis.
Tundub tuttav, eks?