Enesesabotaažist

"Enesesabotaaž on see, kui ütleme, et tahame midagi
ja siis hoolitseme selle eest, et seda ei juhtuks."

Miks me hoiame end tagasi?

"Lood, mida me endale iseenda kohta räägime, määravad selle kvaliteedi kuidas me endid ette kujutame. Lood, mida me räägime endale teiste kohta, määravad meie omavahelise suhte kvaliteedi"
- Rami M. Shapiro

…näiteks pidid tegema ettekande/esitluse ja see läks kohutavalt. Unustasid kõik, mida tahtsid öelda ja tundsid meeletut piinlikkust. Võib-olla isegi ütles keegi teine, et see esitlus läks ikka tõesti halvasti. Selle ühe juhtumi tõttu aga tunned nüüd – isegi kogu ülejäänud elu – et sinust ei saa kunagi head esinejat.

Sama võib juhtuda ka siis, kui on olnud hetki, kus arvasid, et sa pole ilus, piisavalt tark või oled ebaõnnestunud partnerina või kohutav ema. Sa hakkadki uskuma, et need asjad on nii ja jäävad muutumatuks kogu ülejäänud eluks. Nii me siis kordamegi neid mõtteid pidevalt oma peas ja ütleme endale, et me pole piisavad, aga see kõik on vaid lugu – lugu sinu peas ja päris eluga on sel vähe seost.

Aga tead - sul on võimalus oma lugu ümber kirjutada. Sa saad ise otsustada, kes sa soovid olla ja mida teed oma eluga. See tugineb aga kolmel asjal: iseenda usaldamine, mõtteviisi kohandamine ja järjepidevalt edasi liikumine, kasvõi väikeste sammude haaval.

Kolmapäeval, 29.juulil, võisid mu Instastooride jälgijad osa saada ühest minu avameelsemast hetkest – kui jaganuna must-valge foto väljakutse postitust, sain täiesti võõralt inimeselt privaatse sõnumi, mis puudutas just täpselt seda „õiget“ närvi. Jah, otsloomulikult me ei teagi teiste inimeste lugusid – kuid seda enam…kuidas saab keegi, kes pole minu minevikust õrna aimugi öelda mulle otsesõnul: „See on nii naeruväärne, et üritad mingit ema Teresat mängida ja ühe pildiga maailma parandada. Istud oma roosas mullis ja sul pole õrna aimugi, mis elu tegelikult elatakse. Mis puutuvad meisse Türgi naised? Tead ka Eesti naised saavad peksa! Aga no see mõte ei mahu ju sinu lillelisse ja positiivsesse ellu. Vaata veidi oma tornist alla ja enda ümber, siis näed mis on päris elu. Hea on ju teisi õpetada, kui elu on lill ja kõik tuuakse kandikul kätte“

Täna siin, ei hakka ma oma elulugu lahti rullima, kuid lihtsalt meile kõigile meeldetuletuseks – meil kõikidel on oma lugu…meil kõigil on minevikupagas ja usun, et niisamuti on oma lugu ja kibestumine sellel sõnumisaatjal. Aga nagu juba mitu korda olen öelnud, siis meie sees on tegelikult meeletu vägi. Ja ei ole minul kõik sugugi niisama lihtsalt õnnestunud. Tänasesse päeva olen jõudnud pideva ja sihikindla tööga – ning korduvalt ja korduvalt kirjutanud ümber lugusid oma peas. Ja neid on kümneid, isegi sadu - sest on lugusid, mida saab ümber kirjutada väga väikeste sammudega.
Lisaks on tooksin siinkohal ka välja Janice Kaplani ja Barnaby Marsh’i raamatu „How luck happens“ kokkuvõttena üks valem:
Luck = Focused hard work + Chance

...ehk siis õnne valemiks on sihikindel, fokusseeritud, pühendunud töö + võimalus. Et vaid siis, kui oled võimaluse saabudes ettevalmistunud, on võimalik, et rakendub õnnefaktor ja kõik õnnestub 100%! Jah, vahel võib juhtuda, et oled ise 100% valmis ja endast andnud, kuid „tähtede seis“ ei soosi. Siis lihtsalt on nii ja saab tõdeda, et polnud õnne :). Ok… aga tagasi teema juurde.

Miks me siis saboteerime end?

Meil kõigil on – eneseteadmata - piir, kui palju armastust, edu ja loovust laseme endale ligi ja lubame endal nautida. Jõudes selle piirini, hakkame end ise saboteerima.
Näiteks kui meil läheb elus hästi, siis hakkame mõtleme, kas see pole mitte liiga hea, et tõsi olla? Kuna me ei suuda seda uskuda, siis kujutame ette, et asjad hakkavad valesti minema. Me arvame, et me ei vääri seda head tunnet ja olekut. Ning niipea, kui need ise saboteerivad mõtted alguse saavad, langeme tagasi vanade harjumuste juurde. Teeme midagi, mis surub meid tagasi oma mugavustsooni, kus tunnete end kindlalt, turvaliselt ja „tuttavalt“. Võib-olla teeme isegi midagi nii drastilist, mis lükkab meid eelnevast isegi veel kaugemale kui kunagi varem.

Gay Hendricks toob oma raamatus „Suur hüpe“ neli põhjust, mis võivad põhjustada oma edu saboteerimist:

1. Sa tunned, et sinus on midagi valesti ja sa ei vääri häid asju
2. Kardad, et teised hülgavad su, sest edu toob muutusi
3. Uskudes, et suurem edu toob sulle suurema koorma
4. Sa ei taha teisi oma edusammude varju jätta

Kahjuks toimime enamasti autopiloodil ja isegi ei saa aru, kui end saboteerime.
Ükskõik, kas tegemist on tähelepanu hajumisega, enda teistega võrdlemisega või teed kõike muud, peale selle, millega parasjagu tegelema peaksid – lahendus on sama - oma mõtete ja tegevustega seotud teadlikkuse suurendamine.
Küsige endalt alati ausalt - kas see, mida ma parasjagu teen on enesekahjustamine või enesetäiendamine- ja areng.
Igaüks meist kannab juurdunud, alateadlikke mõtteid selle kohta, kui õnnelikud ja edukad me olla võime. Kuid õppides neid enese poolt määratud “ülempiire” tuvastama ja ületama, saame oma õnne ja õnnestumiste potentsiaali mõnusalt suurendada.

Kas oled märganud, kuidas me hakkame tootma negatiivsete piltide voogu, kui tunneme end hästi!?! Väga tihti võib näha, kuidas suur meist kardab pikema aja jooksul mingit positiivset energiat nautida. No tead ju küll neid vanarahva tarkuseid nagu näiteks ka „Pill tuleb pika ilu peale“. Kui jõuad positiivse enesetunde ülempiirini, hakkad looma suurt hulka ebameeldivaid mõtteid, et end justkui tühjendada. Need mõtted tagavad, et jõuame tagasi olekusse, millega oleme tuttavamad, kus me ei tunne end nii hästi. Kas kõlab tuttav – suhtes on kõik hästi ja ilus, mõnus harmoonia – seejärel aga tekib ühel partneritest tungiv vajadus see seisund lõpetada, partnerit kritiseerides või alustades riiuga „täitsa tühja koha pealt“ Või teine näide – alustad oma tervise parandamisega, sööd mitmel päeval järjest tervislikku toitu ja teed trenni, tunned juba, kuidas energiat on rohkem ja on hea olla – tunned end suurepäraselt. Seejärel aga läheb edasi kõik vanamoodi - veini ja pizzaõhtud, mis tekitavad kurnatud ja täistopitud tunde…

Üks lihtsamaid viise oma elu paremaks muutmiseks on teadvustada hetki, mil sa ennast saboteerid. Catherine Beard  tõi välja viis peamist enesesabotaaži märki - vaata, kas mõni neist tundub sulle tuttav ;).
1. Üle planeerimine
Planeerimine on iseenesest stressimurdja. See aitab neil toimida flow’s, et me ei mattuks kohustuste alla. Aga planeerimise üheks miinuseks on see, et paljud kasutavad seda ka tegevuste edasi lükkamiseks :) muudkui planeerides ja planeerides aga mitte tegutsedes :). Selle põhjuseks on asjaolu, et meile meeldib kasutada planeerimist viivitusvahendina. Meile võib meeldida organiseerituse tunne, kuid kindlasti tuleb veenduda, et kavatseme selle plaani ka ellu viia. Muidu oleme lihtsalt raisanud palju aega planeerimisele, kui samal ajal oleks võinud midagi juba päriselt ära teha.

2. Inspiratsiooni otsimine
Nagu üle planeerimine, on inspiratsiooni otsimine veel üks viis, kuidas tegevustega viivitada ilma, et sellest aru saaks. Alustamise asemel otsite vastuseid - mõeldes, et vajate esimese sammu tegemisel abi. Vastuseid otsides, võid end aga veelgi suuremasse auku „otsida“ – sest taipad, et tegelikult a) ei leidnud sa midagi kasulikku või b) nüüd on liiga palju infot. Tegelikult ei vaja te oma mõtete elluviimiseks teiste abi. Alusta sealt kus sa oled ja sellega mida sa juba tead - alusta enne kui oled saanud vastused kõikidele oma küsimustele.

3. Pühendumise puudumine
Kas olete kunagi alustanud millegagi ja loobunud poolel teel, sest see ei andnud soovitud tulemusi? Näiteks kaalulangetamisega :)? Või näiteks mina oma blogi kirjutamisega – alustasin teadmata kas keegi seda üldse loeb. Promo pole ka teinud ja kolme kuuga pole ju justkui nagu väga kaugele jõudnud – äkki peaks lõpetama ja selle ajaga midagi muud tegema :P? Tead, alati ei tasu oodata viivitamatut läbimurret. Tuleb hoopis nautida teel olemist ja tegemist ning edu saavutatakse siis, kui pühendute endale ja oma ideedele pikema aja jooksul, isegi kui hetkel tundub, nagu midagi ei toimuks.

4. Järjepidevuse puudumine
Spontaansus muudab elu lõbusaks, kuid järjekindlus on edu saavutamiseks ülioluline. Kui sul puudub oma töös, käitumises või igapäevases rutiinis järjepidevus, on ka väga keeruline edusamme teha. Võib-olla justkui otsustad midagi ja kuulutad isegi välja – oh ma hakkan nii/seda tegema! Siis aga unustad selle täielikult või lausa väldid seda. Proovi korraks mõelda, kas inimesed saavad sind usaldada? Kas sa isegi saad ennast usaldada? Kas sa päriselt teed ka seda, mida ütled, et teed? Järjekindluse puudumisel tekib hoopis vastupidine negatiivne emotsioon – et oled oma tegevustega alati hiljaks jäänud ja oled tagaajaja rollis.

5. Enda piiridesse raamimine
Kas olete iseenda määratlemisel üle mõelnud? Sul võib olla arvamus, et sa ei saagi midagi teha, kuna sinu isiksus pole õige. Võid arvata, et keegi ei võta sind tõsiselt, kuna igapäevaelus oled imelik ja liiga elurõõmus – peaaegu vaata et kergemeelne. Aga oma töökohal oled sa ju täielik professionaal? Seega sa võidki olla üheaegselt nii tark kui ka kergemeelne. Võite olla sügavamõtteline ja elurõõmus. Me oleme kõik mitmetahulised ja pole vaja hoida kinni millestki, mis meid hoiaks tagasi. Ja tagasi hoiab teid mõtlemine, et edu saavutamiseks pead olema teatud tüüpi isiksus.

Miks me seame need ülempiirid?

Igal ühel meist on siis justkui sisemine termostaat, mis määrab ära, kui palju armastust, edu ja loovust lubame endal nautida. Termostaadi seadistamine toimub tavaliselt varases lapsepõlves ja kui see on programmeeritud, siis hoiab see meid neid piirides, mida arvame olevat õigustatult meie oma.
Ülempiiride aluseks on juba varem mainitud neli varjatud tõket, justkui erinevad aga samas on neil kõigil miskit ühist - ehkki nad tunduvad tõelised, põhinevad nad hirmul ja valedel uskumustel meie enda kohta. Ja meid hoiab tagasi see, et me alateadlikult aktsepteerime neid ja peame neid tõelisteks. Senikaua, kuni me ei teadvusta neid endale, peame ka neid tõelisteks. Peale teadvustamist need tõkked lahustuvad ja saame justkui vabaks.

1. Sa tunned, et sinus on midagi valesti ja sa ei vääri häid asju
Usk, et ma ei ole piisav või et minus on midagi valesti on üks suurimaid piiranguid ja takistusi ning sellega kaasneb seotud hirm: et kui ka pühendun, siis ikkagi ebaõnnestun. See uskumus sunnib teid „turvalistesse raamidesse“ ja hoidma madalat joont. Et, kui ka ebaõnnestud, siis ei ole kukkumine kõrge.

2. Kardad, et teised hülgavad su, sest edu toob muutusi
See tõke põhjustab tunde, et ma ei saa oma täieliku eduni jõuda, sest siis lõpetaksin üksikuna. Siis justkui reedaksin oma juured ja keeraksin selja oma inimestele. Parem ikkagi mitte ette võtta liiga suuri samme ja jääda „võrdseks“ oma kogukonnaga.

3. Uskudes, et suurem edu kasvatab su koormat
See tõke loob tunde, et ma ei suuda saavutada oma suurimat potentsiaali, sest mul oleks veelgi suurem koormus kui praegu.

4. Sa ei taha teisi oma edusammude varju jätta
Selle takistuse alateadlik mantra käib sinu peas umbes nii: ma ei tohi oma täielikku edu saavutada, sest kui ma seda teeksin, oleksin kellestki justkui parem ja paneksin halvasti tundma. See tõke on eriti levinud andekate laste seas.

Kui piirate end, siis takistate ka positiivse energia voogu, aga lisaks mainitud tõketele ei ole õnneks liiga palju võimalusi, kuidas me enda ülempiire seaksime :), proovi pöörata tähelepanu sellele, millised on sulle tuttavad.
Kõige tavalisem on mure. Muretsemine on tavaliselt märk sellest, et meie ülempiiri termostaat on „punases“. Muretsemine on kasulik ainult siis, kui see puudutab teemat, mille saame tegelikult ära saada, kas murettekitav mõte on asi, millele peaksite tähelepanu pöörama. Küsi endalt - kas see on reaalne võimalus? Kas on mingeid samme, mida saaksin praegu positiivse muutuse saavutamiseks ette võtta? Kui leiad end muretsemas, siis on sel väärtus ainult juhul, kui seejärel midagi positiivset teha.

Teine viis, kuidas me endale ülempiire seame, on süüdistamine ja kriitika. Kui süüdistame kedagi või midagi, teeme seda sageli seetõttu, et oleme ületanud oma ülemise piiri ja üritame aeglustada positiivse energia voogu. Enese süüdistamine on lihtsalt osa samast mustrist, nagu kellegi teise süüdistamine. Krooniline kriitika ja krooniline süüdistamine on käitumisharjumused, võiksime kõrvaldada. Püstita endale eesmärk – hakka kriitiliste avalduste vaatlejaks, nii nende, mida ütled välja, kui ka nende mis lendavad su peast läbi. Püüa need kinni ja jaha kahte tulpa :) - esimesse pane kõik need, mis sisaldavad kriitikat reaalsete asjade kohta ja ettepanekut mida sellega ette võtta (“Kuule, sa seisad mu varba peal! Kao ära!”). Ning teise tulpa pane kõik ülejäänud. Võib ette ennustada, et teine tulp kerkib mühinal ja sa näed, et enamus kriitikat ei ole konstruktiivne.

Kõrvalesuunamine on veel üks tavaline ülemise piiri käitumine: pressime positiivse energia voo täiega kokku - vältides seda täielikult. Kõrvale suunamine hoiab positiivset energiat eemal. Ka näiteks kui keegi ütleb midagi meile hästi, siis samuti suuname selle info/teadmise endast mööda ja ei võta vastu. Meie ülemistest piiridest üle saamise mõte on seotud loomuliku hea enesetunde tunnetamise ja hindamise võime ning tahte arendamisega. Loomuliku all pean silmas häid tundeid, mida ei põhjusta alkohol, suhkur ega muud lühiajalised mõnud. Lubades endal tunda loomulikku head olemist, on otsene viis tõsta oma ülemisi piire. Avardades oma võimet tunda positiivseid tundeid, võimendate ka oma sallivust nende asjade suhtes mis su elus hästi lähevad.

Vaidlused kukutavad teid samuti siis, kui olete ületanud oma ülemise piiri. Kui õpid nägema vaidluseid kui ülemise piiri sümptomeid, siis saad neist edasi liikuda. Vaidluseid põhjustavad sageli kaks inimest, kes võistlevad suhetes ohvri positsiooni hõivamise pärast. Kui võistlus ohvri positsiooni pärast on käimas, peab iga inimene leidma mingisuguse võimaluse teise ohvriks langemiseks, selle asemel et leida kompromisse.

Lõpuks, kui asjad lähevad ikkagi hästi, on mõnel meist huvitav käitumismudel, mis on puhas ülempiiri näide - me jääme haigeks. Kui tahad teada saada, kas mõni sinu haigustest on tingitud ülempiiri probleemist, mõelge veidi tagasi, kui olid haige. Küsi endalt, kas see juhtus mingi suure võidu ajal või vahetult peale seda? Kõik haigused ei ole muidugi ülempiiri sümptomid, kuid kui ole huvitatud enesega tuttavaks saamisest, siis võiksid uurida kõike, mis tekitab teile potentsiaalse ülempiir sümptomina valu ja kannatusi. Paljud meist eiravad oma mõtete ja emotsioonide mõju meie füüsilisele tervisele, kuid sellele tasub tähelepanu pöörata ;). Võite leida, et tegelikult olete te palju tervem, kui oleksite kunagi ette kujutanud.

Ole piiride testija

Kas tahad oma ülemistest piiridest vabaneda? Proovi järgmisi Gay Hendricksi näpunäiteid:
• Võta endale kohustuseks säilitada uudishimu ja mängulisus õppides oma ülempiiride käitumist.
• Koostage nimekiri oma ülemistest piiridest. Näiteks mõned kõige tavalisemad: muretsemine; süüdistamine ja kriitika; haigeks jäämine; oluliste tunnete varjamine; lepingute mittejärgimine; olulistele tõdede rääkimata jätmine asjassepuutuvatele inimestele (kui te olete Jaani peale vihane, on just tema asjakohane inimene, kellega rääkida. See ei lahenda olukorda, kui räägid Marile, et oled Jaani peale vihane.); kõrvalesuunamine (komplimentide ignoreerimine on hea näide.)
• Kui märkad, et teete mõnda oma ülemise limiidi nimekirja kuuluvatest asjadest, näiteks muretsemist või mõne tõe edastamata jätmist, suuna oma tähelepanu tegelikule probleemile: laiendage oma võimet positiivsete emotsioonide ja õnnestumise saavutamiseks.
• Lase teadlikult enda kehal tunda hästi. Kasuta end tervikuna hästi tundmiseks, mitte ainult oma meelt. Näiteks tundes rohkem armastust oma rindkere ja südame piirkonnas.
• Loo endale uus lugu, mis näitab seda, kuidas saad oma elu elada täie potentsiaaliga.

Kuid on siis tegemist kas isikliku arenguga või kaalulangusega… ainult järjekindlus aitab liikuda edasi. Kui sul on eesmärke, mida soovid saavutada, või harjumusi, mida soovid muuta/omandada – siis vajad enesedistsipliini nende järgimiseks. Kui motivatsioon kaob, siis on just enesedistsipliin see mis kannab sind edasi.
Miks on enesedistsipliin nii raske? Sest tihtipeale on sellel nii negatiivne värving. Enesedistsipliini seostatakse sageli ilmajäetusega ja kes meist tahab endale miskit keelata või veel hullem endalt midagi ära võtta, millestki loobuda? Aga võta seda kui mängu, kui väljakutset jõudmaks järgmisele levelile :)

Isiklik areng ei tähenda ainult õppimist. Kõigi eneseabiraamatute ja artiklite lugemine, koolitustel ja seminaridel käimine on ju lihtne ja isegi tore - kuid teooria rakendamine praktikasse ei ole mitte alati kõige lõbusam. Aga seni, kuni me ei rakenda õpitut, ei kasva me tegelikult. Võib-olla sa isegi soovid midagi muuta, kuid ei tea kuidagi, kust alustada. Võib-olla tahaks muuta kõike korraga ja siis läheb see kõigi soovitud muudatuste tegemise haldamine lappama. Võib-olla oled algul isegi väga põnevil, motiveeritud ja lootusrikas, kuid siis ununevad need eesmärgid ja muudatused.

Isiklik areng on valik ja see on midagi enamat kui eneseabiraamatute lugemine ja Instagrami postitustes olevate tsitaatide laikimine. See on ka midagi enamat kui lihtsalt mediteerimine ja detox-teed. Isikliku arengu juured hõlmavad harjumuste, käitumise, suhtumise ja tegude parendamist. See hõlmab enesedistsipliini ja enesele pühendumist, isegi siis kui sa ei meeldi iseendale. Selleks, et inimesena tõeliselt kasvada, pead aktiivselt selle arengu nimel pingutama, selle asemel, et proovida kõiki kohandatud eneseabi nõuandeid ära kasutada.

Isikliku kasvu kõige olulisem osa on eneseteadvus. Muutumiseks pead teadma oma tugevusi ja nõrkusi. Sul on vaja ka ennast toetavat, tervislikku mõtteviisi, mis julgustab sind inimesena paremaks muutuma, selle asemel, et uskuda, et oled see kes oled ja sa ei saa end muuta.

Selleks, et inimesena tõeliselt kasvada, pead ka ise aktiivselt oma kasvu nimel pingutama – midagi päriselt tegema. Keegi teine ei saa seda sinu eest teha. Usu - see ei vii kuhugi, kui lihtsalt imeda endasse kõiki neid eneseabinõuandeid.

Jah, me ei saa muuta asju, mis meiega juhtunud on, kuid me võime teha valikuid ja otsuseid, mis aitavad meil iseennast aidata ja jõuda päriselt iseendani.

xxx
Jana