Ole enda vastu hea
Tänane postitus tõotab tulla väga segane – kuna suht segased on ka hetkel minu mõtted.
Ja teate – see ongi täiesti okei :) !
Eelmisel nädalal juhtus nii palju – nädala esimesel poolel tõusis mitmest coachingukohtumisest õhku mõte kirjutada enese sabotaažist – olen seda teemat ka varasemalt põgusalt puudutanud - aga nädala teisel poolel avaldatud uudis võistluse tühistamise kohta lõi mul hetkeks jalad alt, artikkel jäi kirjutamata ja blogipostitus ilmumata… Kuigi tunnistan ausalt – olin valmis ka „tugev“ olema ja selle igal juhul ära tegema. Aga siis…
…otsustasin anda endale aega ja elada oma emotsioonid läbi.
Liiga tihti me unustame ära, et erinevad tunded ongi okei ja kuuleme aina, et ole positiivne, ära mõtle negatiivselt, ära tunne negatiivseid tundeid. Me oleme harjunud oma tundeid alla suruma ja maske kandma. Kui sa aga ignoreerid oma tundeid ja surud neid alla, siis kogud neid endasse ja lood nendega seotult täiesti uued – tihtipeale just ennast kahjustavad – lood. Võttes aga teadlikult aega oma emotsioonid läbi elada, siis saame ka päriselt võimaluse nendest lahti lasta ja edasi minna :).
Kindlasti kirjutan ka enese sabotaažist pikemalt õigepea ;)!
Ja teate – see ongi täiesti okei :) !
Eelmisel nädalal juhtus nii palju – nädala esimesel poolel tõusis mitmest coachingukohtumisest õhku mõte kirjutada enese sabotaažist – olen seda teemat ka varasemalt põgusalt puudutanud - aga nädala teisel poolel avaldatud uudis võistluse tühistamise kohta lõi mul hetkeks jalad alt, artikkel jäi kirjutamata ja blogipostitus ilmumata… Kuigi tunnistan ausalt – olin valmis ka „tugev“ olema ja selle igal juhul ära tegema. Aga siis…
…otsustasin anda endale aega ja elada oma emotsioonid läbi.
Liiga tihti me unustame ära, et erinevad tunded ongi okei ja kuuleme aina, et ole positiivne, ära mõtle negatiivselt, ära tunne negatiivseid tundeid. Me oleme harjunud oma tundeid alla suruma ja maske kandma. Kui sa aga ignoreerid oma tundeid ja surud neid alla, siis kogud neid endasse ja lood nendega seotult täiesti uued – tihtipeale just ennast kahjustavad – lood. Võttes aga teadlikult aega oma emotsioonid läbi elada, siis saame ka päriselt võimaluse nendest lahti lasta ja edasi minna :).
Kindlasti kirjutan ka enese sabotaažist pikemalt õigepea ;)!
Aga täna kirjutan siis enesekriitikast ja veidike ka enese sabotaažist…oled sa märganud kui tihti sa saboteerid end? Kuidas oma valedega töötad iseendale vastu ja leiad ikka ja jälle vabandused ja õigustused kõigele? „Raha pole oluline – rahapuudus avab loomingulisuse ja kasvatab hinge“, „Ma olen juba kõike proovinud, et oma keha muuta“, „Ma olengi kehva tervisega, kõik uuringud on tehtud aga midagi kindlat pole leitud“ jne-jne. Kellele sa valetad ja keda sa tegelikult uskuma proovid panna? Iseennast? Kui palju sa tegelikult kasutad oma potentsiaali? Kui paljud sinu tehtud valikutest asuvad tegelikult sinu mugavustsoonist väljaspool?
Kui tuttav on sulle enesekriitika? Mitte kriitiline ja kaine mõtlemine vaid just kriitika. “Ma olen laisk”. “Ma annan liiga kergelt alla”. “Ma ei ole piisavalt tark”. Kahjuks on kritiseerimine miskit, mis tuleb meil kõigil väga hästi välja, selleks ei pea eriti pingutama. Kunagi tugevat kriitikat kuulnud laps õpib ära enesekritiseerimise, sest talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult kohut enda üle ja nii ta endale kinnitab: „Sa ei saa sellega hakkama, ei ole mõtet proovidagi.“ „Jälle tegid valesti!“ „Vaata ometi peeglisse!“.
Ükski laps ei mõtle endast ise negatiivselt ega sildista end - „saamatu“, „rumal“, „paks“ jne. Pigem peavad end maailma nabaks, kellel on loomulik kalduvus tunda end hästi iseendaks olemise pärast. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama...
Aga see ei pea niimoodi jääma – meil on vaba tahe ja me saame harjutada oma meelt märkama head ning õppida ka ennast väärtustama. Proovi panna tähele mida ise enda kohta räägid ja lõpeta enese mahategemine. Enesekindlus vajab fakte. Ja faktid, need, mida meie pea ka usub, tekivad ainult tegevusega.
Enese väärtustamine on üks kõige olulisemaid elukvaliteeti mõjutavaid aspekte. Enese väärtustamine võimaldab sul uskuda, et suudad anda oma võimekuse piires parima ning et väärid täisväärtusliku elu elamist. Miskipärast kipub jah, see oluline oskus, mis vastsündinu jaoks on iseenesestmõistetav, suuremaks kasvades kaotsi minema.
Neuroteadlaste sõnul on meil peas kaks konkureerivat süsteemi: üks, mis otsib auhinda ja teine, mis kardab, üritab vältida läbikukkumist. Ning karm enesekriitika võimendab just seda teist ning seisab mäekõrguse takistusena ees teel edule.
Tihtipeale küsitakse minult kuidas toidan enda tahtejõudu? Ausalt…ma ei tea seda…küll aga olen iga prepi ajal olnud zone’is…justkui täielikus voolamises ja aasta alguses sain ahhaaa elamuse, kui Raimo tutvustas oma blogis Jim Fannin'i S.C.O.R.E. for Life metoodikat – kuidas tuvastada seisund, kus tehakse suur osa tipptulemustest.
Metoodika mõõdab viit markerit, mille käivitumisel pumbatakse meie verre keemiline kokteil ja saabub “tähendusliku rahu” tunne ning see loob aluse ka tipptulemusele.
SCORE test võtab aega 1,5-2 minutit ja seda võib teha iga päev või mingi konkreetse sündmuse – võistluse, esinemise, kirjatöö, koosoleku, projekti – kontekstis.
1. Enesedistsipliin
See on ehk kõige olulisem ehituskivi SCORE metoodikast. Enesedistsipliin on tahe ja ka pühendumus teha järjekindlalt ära hästi planeeritud tegevused, mis viivad püstitatud sihini.
Keskendumine tähendab võimekust viia oma tähelepanu teadlikult hetkel käsil või ees ootavale olevale tegevusele.
3. Optimism
Optimism on usk, ootus ja kindlus, et ma suudan ees ootava tegevuse hästi ära teha.
Olla lõõgastunud tähendab tunda end mugavalt ebamugavustsoonis, see tähendab küll pingutamist, ent tehes seda pigem teadlikult (tean, et läheb raskeks ja pingutan) ja tähenduslikult ning pigem põnevil olles kui äreva tundega.
5. Nautimine
Nautimine tähendab kirge, naudingut ja rahulolu tegevustest, edasi liikumisest.
Vast said tänasest kirjatükist ka mõtlemisainest ja lihtsustatult võib vist kokkuvõtteks öelda, et enese saboteerimine ja enesekriitika käivituvad siis, kui sul on (suur) eesmärk, mida sa (väga-väga) soovid saavutada, kuid sul endal puudub piisav enesekindlus ja –usk, et sa seda saavutada.
Sel juhul, et juba ette luua ebaedu korral vabandusi, käitud viisidel, mis teeb edu saavutamise ebatõenäoliseks...või on hirm – äkki jään sellest saavutatust ilma ja siis kukun valusasti...
...kui tunned end ära ja iseenda jõust jääb väheks, siis võid mulle vabalt kirjutada - saame kokku ja räägime...koostöös peitub jõud :)
Kui tuttav on sulle enesekriitika? Mitte kriitiline ja kaine mõtlemine vaid just kriitika. “Ma olen laisk”. “Ma annan liiga kergelt alla”. “Ma ei ole piisavalt tark”. Kahjuks on kritiseerimine miskit, mis tuleb meil kõigil väga hästi välja, selleks ei pea eriti pingutama. Kunagi tugevat kriitikat kuulnud laps õpib ära enesekritiseerimise, sest talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult kohut enda üle ja nii ta endale kinnitab: „Sa ei saa sellega hakkama, ei ole mõtet proovidagi.“ „Jälle tegid valesti!“ „Vaata ometi peeglisse!“.
Ükski laps ei mõtle endast ise negatiivselt ega sildista end - „saamatu“, „rumal“, „paks“ jne. Pigem peavad end maailma nabaks, kellel on loomulik kalduvus tunda end hästi iseendaks olemise pärast. Paraku muutub olukord juba enne kooli algust. Laps õpib teistele meeldima, oma soove ja vajadusi maha suruma ning ennast materdama...
Aga see ei pea niimoodi jääma – meil on vaba tahe ja me saame harjutada oma meelt märkama head ning õppida ka ennast väärtustama. Proovi panna tähele mida ise enda kohta räägid ja lõpeta enese mahategemine. Enesekindlus vajab fakte. Ja faktid, need, mida meie pea ka usub, tekivad ainult tegevusega.
Enese väärtustamine on üks kõige olulisemaid elukvaliteeti mõjutavaid aspekte. Enese väärtustamine võimaldab sul uskuda, et suudad anda oma võimekuse piires parima ning et väärid täisväärtusliku elu elamist. Miskipärast kipub jah, see oluline oskus, mis vastsündinu jaoks on iseenesestmõistetav, suuremaks kasvades kaotsi minema.
Neuroteadlaste sõnul on meil peas kaks konkureerivat süsteemi: üks, mis otsib auhinda ja teine, mis kardab, üritab vältida läbikukkumist. Ning karm enesekriitika võimendab just seda teist ning seisab mäekõrguse takistusena ees teel edule.
Enesekriitika mõju
Raimo Ülavere toob oma artiklis väga kenasti välja kuidas liigne enesekriitika meid mõjutab:- See kahjustab meie võimekust asju ära teha. Sportlastega tehtud uuringud kinnitavad, et hirm läbikukkumise ees mõjub meile nagu isetäituv ennustus – teadlaste sõnul tekib meil “lämbumise” tunne, meie keha, meeled on otsekui halvatud, liigume nagu aegluubis. Tunne on ilmselt tuttav kõigile, kes on sporti teinud.
- See paneb meid liiga kergelt alla andma. Läbikukkumise hirm, mida enesekriitikaga endale sisendame, sunnib meid alla andma veel enne, kui asi tegelikult kriitiliseks on muutunud. Jällegi on kõige lihtsamini seda näha ja tunda sporti tehes – pea annab enne alla kui keha – ent ka n.ö tavaelus. Kui tuleb pirakas väljakutse, anname juba enne alla, kui oleme katsetanud.
- See viib kehvade otsuste tegemiseni. Enesekriitikaga kaasnev läbikukkumise hirm võib viia petmisteni ja ebaeetiliste tegudeni, näitavad uuringud. Sõnaga, oleme valmis tegema kõike, et mitte ebaõnnestuda.
- See võib viia ka eemaldumiseni sellest, mida me päriselt tahame. Teeme otsuseid selle pärast, et kellelegi meeldida. Valime töökoha, kus saame kergemini särada. Võtame ette ainult väljakutseid, kus võit on kindel. Ja võime selle kõige käigus kaotada silmist need asjad, mis päriselt rõõmu ja rahuldust pakuvad.
- See kasvatab süütunnet. Ja see võib olla isegi pikaajaliselt kaalukaim mõjutaja. Karm enesekriitika ja läbikukkumise hirm võivad viia selleni, et kui ebaõnnestume, siis süüdistame ja neame ennast, kuni tunneme ennast sipelgastki väiksemana. Ning süütunne omakorda on see, mis kummalisel kombel takistab meid muutust tegemast või sellega jätkamast. Kui oleme lubanud endale 3 kilo alla võtta ja pugime korraga sisse ühe karbi jäätist, siis tekib pigem tunne “Ma ei suuda seda, ahh, las minna” ja järgmine karp on juba ootel.
Tahtejõud on tugevam...
... kui suhtud iseendasse ja oma kehasse hästi, sest tahtejõud kasutab suurt osa su emotsionaalsetest tagavaradest. Kui oled stressis, vihane või kurb, siis on ka varu, mida kasutada, kõhnake.Tihtipeale küsitakse minult kuidas toidan enda tahtejõudu? Ausalt…ma ei tea seda…küll aga olen iga prepi ajal olnud zone’is…justkui täielikus voolamises ja aasta alguses sain ahhaaa elamuse, kui Raimo tutvustas oma blogis Jim Fannin'i S.C.O.R.E. for Life metoodikat – kuidas tuvastada seisund, kus tehakse suur osa tipptulemustest.
Metoodika mõõdab viit markerit, mille käivitumisel pumbatakse meie verre keemiline kokteil ja saabub “tähendusliku rahu” tunne ning see loob aluse ka tipptulemusele.
SCORE test võtab aega 1,5-2 minutit ja seda võib teha iga päev või mingi konkreetse sündmuse – võistluse, esinemise, kirjatöö, koosoleku, projekti – kontekstis.
1. Enesedistsipliin
See on ehk kõige olulisem ehituskivi SCORE metoodikast. Enesedistsipliin on tahe ja ka pühendumus teha järjekindlalt ära hästi planeeritud tegevused, mis viivad püstitatud sihini.
Testküsimused
1. Kas mul on olemas selgelt püstitatud eesmärgid koos strateegiaga, kuidas nendeni jõuda? Jah või Ei
2. Kas mul on selge ajakava? Jah või Ei
Kui sul sihid ja eesmärgid ja/või ajakava on stiilis “varsti”, “järgmisel aastal” või “kunagi”, siis on pigem tegu unistamise kui teadliku Tsooni poole liikumisega.2. Keskendumine
Keskendumine tähendab võimekust viia oma tähelepanu teadlikult hetkel käsil või ees ootavale olevale tegevusele.
Testküsimused
1. Kas ma olen praegu “siin ja praegu”, kas ma olen kohal? Jah või Ei
2. Kas ma olen valmis viima oma tähelepanu ja energia ees ootavale tegevusele? Jah või Ei
Kui keha on kohal, aga pea on täis mõtteid minevikust ja tulevikust, siis kitsenda fookust – konkreetsele tegevusele, kindla aja jooksul (nt järgmised pool tundi teen seda).
3. Optimism
Optimism on usk, ootus ja kindlus, et ma suudan ees ootava tegevuse hästi ära teha.
Testküsimused4. Lõõgastumine
1. Kas ma usun (et suudan hästi teha)? Jah või Ei
2. Kas mul on positiivne ootus tulemuse suhtes? Jah või Ei
Enesekuvand, ootus käib alati eespool tegevust. Kui selgub, et ootus tulemuse suhtes on “kehvasti nagu alati”, siis on see isetäituv ennustus. Vaata üle oma uskumused endast ja oma võimekustest ja ehita need optimistlikuma ootuse peale uuesti üles.
Olla lõõgastunud tähendab tunda end mugavalt ebamugavustsoonis, see tähendab küll pingutamist, ent tehes seda pigem teadlikult (tean, et läheb raskeks ja pingutan) ja tähenduslikult ning pigem põnevil olles kui äreva tundega.
Testküsimused
1. Kas ma tunnen ennast mugavalt-põnevalt päeva/soorituse sihtidele mõeldes? Jah või Ei
2. Kas ma hingan 6-8 korda minutis? Jah või Ei
Kui sa tunned end pigem närviliselt, ärevalt, ebakindlalt, kui su hingamine on muutunud kiireks ja “pealispindseks”, siis proovi esiteks saada oma hingamine pikemaks-rahulikumaks. Ja lase lahti tulemusest, tee pea “tühjaks” ja/või vii tähelepanu tegevusele, mis käsil või ees ootab.
5. Nautimine
Nautimine tähendab kirge, naudingut ja rahulolu tegevustest, edasi liikumisest.
TestküsimusedKui said kõikidele küsimustele vastuseks “Jah”, siis oled tõenäoliselt kiirrongil teel Tsooni poole. Ja võib-olla ka juba kohale jõudnud.
1. Kas ma naudin protsessi (isegi kui see nõuab pingutust)? Jah või Ei
2. Kas ma olen valmis naeratama ja olema rahul-õnnelik sellega, mida teen? Jah või Ei
Kui sa ei naudi protsessi, kui sa ei naudi seda, mida teed, siis on ehk aeg tempo üles võtta, naeratada, teha protsessis muutusi, naerda ja tantsida ning tuua protsessi edu ja fun-elamusi.
Vast said tänasest kirjatükist ka mõtlemisainest ja lihtsustatult võib vist kokkuvõtteks öelda, et enese saboteerimine ja enesekriitika käivituvad siis, kui sul on (suur) eesmärk, mida sa (väga-väga) soovid saavutada, kuid sul endal puudub piisav enesekindlus ja –usk, et sa seda saavutada.
Sel juhul, et juba ette luua ebaedu korral vabandusi, käitud viisidel, mis teeb edu saavutamise ebatõenäoliseks...või on hirm – äkki jään sellest saavutatust ilma ja siis kukun valusasti...
...kui tunned end ära ja iseenda jõust jääb väheks, siis võid mulle vabalt kirjutada - saame kokku ja räägime...koostöös peitub jõud :)
Lisa kommentaar