Täidad toiduga tühjuse tunnet?
Proovin täna teha veidi lühemalt ja võtan trükiruumi, et arutleda veidi siis söömise teemal :).
Kes mind Instagramis jälgib ja inglise keelt loeb, võib tunda, et see söömise teema on juba täiega tüütavaks muutunud aga sorry :) .
Kirjutama pani mind ühe jälgija tähelepanek, et mul arvatavasti ikkagi on toitumishäire, sest räägin binge eatingust ehk söömasööstudest nii palju ja pingutan nii väga, et jätta teistpidine mulje.
Njah…ma ei ole seda varjanud ja olen ka oma blogis kirjutanud, et tean mis tunne on süüa 1200-1300 kcal ja olla ikkagi täiesti vormist ära või soovides pakkuda oma kehale vaid parimat, on tulemuseks ortoreksia ja kaasnevad hirm, süütunne, ärevus ja palju muud mõnusat. Jah, olen teinud end nii katki, et mingil perioodil käisid kõik mõtted ainult toidu ümber – aga tänu oma analüütilisele ja kainele mõtlemisele sain vist päris õigel ajal „sabast“ kinni.
Ma pole arst ja ei saa endale diagnoosi panna aga just läbi teadliku arengu ja enesemääratluse võin öelda, et toitumishäiret mul ikka vist ei ole :)
Kes mind Instagramis jälgib ja inglise keelt loeb, võib tunda, et see söömise teema on juba täiega tüütavaks muutunud aga sorry :) .
Kirjutama pani mind ühe jälgija tähelepanek, et mul arvatavasti ikkagi on toitumishäire, sest räägin binge eatingust ehk söömasööstudest nii palju ja pingutan nii väga, et jätta teistpidine mulje.
Njah…ma ei ole seda varjanud ja olen ka oma blogis kirjutanud, et tean mis tunne on süüa 1200-1300 kcal ja olla ikkagi täiesti vormist ära või soovides pakkuda oma kehale vaid parimat, on tulemuseks ortoreksia ja kaasnevad hirm, süütunne, ärevus ja palju muud mõnusat. Jah, olen teinud end nii katki, et mingil perioodil käisid kõik mõtted ainult toidu ümber – aga tänu oma analüütilisele ja kainele mõtlemisele sain vist päris õigel ajal „sabast“ kinni.
Ma pole arst ja ei saa endale diagnoosi panna aga just läbi teadliku arengu ja enesemääratluse võin öelda, et toitumishäiret mul ikka vist ei ole :)
Miks ma aga räägin sellest? Sest söömishäired on justkui tabuteema, aga ometigi puudutab nii paljusid. Näen ja kuulen sellest igapäevaselt, nii väga lähedalt, kui ka kaugemalt. Mind päriselt ka huvitavad need mehhanismid – miks meeletu töövõimega ja arukad inimesed kogevad hetki, kus miski on nendest nii palju tugevam.
Kõigepealt peaks vist selgeks tegema erinevuse söömasööstude ja ülesöömise vahel. Ülesöömine on enamasti põhjustatud lihtsalt liigsest nautimisest :). Söömasööstude puhul ei ole aga mitte mingit pistmist söömisega kui naudinguga. Söögist ei tunta mitte mingit naudingut, seda kugistatakse sisse viisil, et isegi maitsest ei saada aru. Söömasööst võib olla hetkeline, või ka pikaajaline. Mina ise liigitan kõik, ka väikesed justkui"keelatud kõrvalekalded" söömasööstudeks. Näiteks, kui isegi piirdud vaid tahvli šokolaadiga aga sööd seda süütunnet tundes, sisse ahmides - mitte ühtegi positiivset emotsiooni saades - siis ei ole tegemist ülesöömisega vaid mingi tunde tuimestamisega. Söömasööstude puhul on enamasti käivitajaks stress (emotsioonid, väsimus, jne).
Paljud meist on õppinud oma tõelisi tundeid ja emotsioone imetabaselt alla suruma ning seeläbi ei oskagi me ka ise enam mõista ja teadvustada, missugused füüsilised maandamise tungid nendega kaasnevad.
Kui paljud täidavad toiduga sügaval sisemuses piinavat tühjuse ja üksilduse tunnet?
Tead küll, kui haarad paki küpsist, šokolaadi või komme, kuigi tegelikult polegi väga isu nende järgi. Sa sööd lihtsalt, et leida mingisugust lohutust sellest, tunned ennast tobedalt üksildasena ja nüüd lisandub sellele ka veel mitu järgmist negatiivset emotsiooni…süütunne, ahastus ja teised sõbrad.
Enamasti on toitumishäirete all kannatajad väga enesekriitilised ja madala enesehinnanguga või on see tehislikult kõrge, fassaad.
Kus on piir ideaali ja tegelikkuse vahel? Fitness-modellid ja kaanestaarid ei ole tegelikult aastaringselt tippvormis ja ei näe ka sellised välja nagu ilupiltidel. Kahjuks aga suur osa naisi ja mis veel kurvem - teismelisi tüdrukuid peavad just ilupiltidelt nähtut oma eesmärgiks.
Olles tänaseks 3,5 aastat näinud fitness-maailma köögipoolt, tean, et teekond lavale on väga karm…kuid veel karmim on teekond lavalt maha.
Miks? Kui oled end juba korra näinud tippvormis, siis on sinu kehakuvand - see millisena sa end näed - tõenäoliselt juba rikutud. Võrdluseks võib tuua näite, et kui oled midagi head maitsta saanud, siis edasiste maitseelamuste hindamisel on kontrollpunkt just seal. No kui oled saanud väga head kaneelirulli, siis kehvakene kaneelirull ei paku ju ühtegi positiivset elamust. Nii võib juhtuda ka iseenda keha tajumisega.
Mina olen läbi teadliku töö iseendaga jõudnud seisu, kus ka 70-kilosena olen enamasti iseendaga sõber. Neli aastat tagasi ei oleks ma seda ette kujutanud. Ma defineerisin enese väärtuse ja õnnelikkuse just läbi kaalunumbri – see number oli 58...pfffff - ja ma ei olnud siis isegi mitte fitnessisportlane!
Kahjuks on tõesti nii, et vormis ja saledat keha kiidetakse sageli – tuuakse isegi tervislikkuse eeskujuks – vaatamata selle keha sisse. Nii paljud „ideaalsed“ kehad on seestpoolt väga katki…aga sellest ei räägita ja seda ei näidata välja.
Toon siin ka siis eestikeelsena välja spontaanselt Instasse lisatud võimalikud põhjused, millest söömasööstud tekivad:
Kõigepealt peaks vist selgeks tegema erinevuse söömasööstude ja ülesöömise vahel. Ülesöömine on enamasti põhjustatud lihtsalt liigsest nautimisest :). Söömasööstude puhul ei ole aga mitte mingit pistmist söömisega kui naudinguga. Söögist ei tunta mitte mingit naudingut, seda kugistatakse sisse viisil, et isegi maitsest ei saada aru. Söömasööst võib olla hetkeline, või ka pikaajaline. Mina ise liigitan kõik, ka väikesed justkui"keelatud kõrvalekalded" söömasööstudeks. Näiteks, kui isegi piirdud vaid tahvli šokolaadiga aga sööd seda süütunnet tundes, sisse ahmides - mitte ühtegi positiivset emotsiooni saades - siis ei ole tegemist ülesöömisega vaid mingi tunde tuimestamisega. Söömasööstude puhul on enamasti käivitajaks stress (emotsioonid, väsimus, jne).
Paljud meist on õppinud oma tõelisi tundeid ja emotsioone imetabaselt alla suruma ning seeläbi ei oskagi me ka ise enam mõista ja teadvustada, missugused füüsilised maandamise tungid nendega kaasnevad.
Kui paljud täidavad toiduga sügaval sisemuses piinavat tühjuse ja üksilduse tunnet?
Tead küll, kui haarad paki küpsist, šokolaadi või komme, kuigi tegelikult polegi väga isu nende järgi. Sa sööd lihtsalt, et leida mingisugust lohutust sellest, tunned ennast tobedalt üksildasena ja nüüd lisandub sellele ka veel mitu järgmist negatiivset emotsiooni…süütunne, ahastus ja teised sõbrad.
Enamasti on toitumishäirete all kannatajad väga enesekriitilised ja madala enesehinnanguga või on see tehislikult kõrge, fassaad.
Kus on piir ideaali ja tegelikkuse vahel? Fitness-modellid ja kaanestaarid ei ole tegelikult aastaringselt tippvormis ja ei näe ka sellised välja nagu ilupiltidel. Kahjuks aga suur osa naisi ja mis veel kurvem - teismelisi tüdrukuid peavad just ilupiltidelt nähtut oma eesmärgiks.
Olles tänaseks 3,5 aastat näinud fitness-maailma köögipoolt, tean, et teekond lavale on väga karm…kuid veel karmim on teekond lavalt maha.
Miks? Kui oled end juba korra näinud tippvormis, siis on sinu kehakuvand - see millisena sa end näed - tõenäoliselt juba rikutud. Võrdluseks võib tuua näite, et kui oled midagi head maitsta saanud, siis edasiste maitseelamuste hindamisel on kontrollpunkt just seal. No kui oled saanud väga head kaneelirulli, siis kehvakene kaneelirull ei paku ju ühtegi positiivset elamust. Nii võib juhtuda ka iseenda keha tajumisega.
Mina olen läbi teadliku töö iseendaga jõudnud seisu, kus ka 70-kilosena olen enamasti iseendaga sõber. Neli aastat tagasi ei oleks ma seda ette kujutanud. Ma defineerisin enese väärtuse ja õnnelikkuse just läbi kaalunumbri – see number oli 58...pfffff - ja ma ei olnud siis isegi mitte fitnessisportlane!
Kahjuks on tõesti nii, et vormis ja saledat keha kiidetakse sageli – tuuakse isegi tervislikkuse eeskujuks – vaatamata selle keha sisse. Nii paljud „ideaalsed“ kehad on seestpoolt väga katki…aga sellest ei räägita ja seda ei näidata välja.
Toon siin ka siis eestikeelsena välja spontaanselt Instasse lisatud võimalikud põhjused, millest söömasööstud tekivad:
- Sa proovid täita tühjust. Nagu näiteks mina, kui tuli uudis võistluste tühistamise kohta. Minu suur eesmärk võeti käest ja alles jäi megasuur tühimik. Minu aju vajas umbes nädalat selleks, et ümber kalibreerida ja asjad ringi sättida. Jah muidugi ma sõin sel perioodil rohkem, kui mu keha vajas – aga kõrvalseisjana ma teadsin, mis on selleks põhjuseks ja ma andsin endale aega sellest valust läbi kasvamiseks.
- Sa oled liiga kaua seadnud endale toitumise piiranguid või dieeditanud…Sul on veendumus, et selleks, et kaal kontrolli alla, pead sööma kindlaid toiduaineid kindlas koguses…mis aga viib selleni, et iga kõrvalekalle viskab su tunnete möllu ja stress omakorda saab maandatud toiduga…Selle vältimiseks ei eemalda ma oma menüüst ühtegi toidugruppi – ka mitte võistlusettevalmistumise ajal. Kui näiteks šokolaadi on vaja vaimujõuks, siis on sellest palju rohkem kasu, kui kiretuna piinelda – mida vähem stressi, seda parem lavavorm :)
- Sa treenid liiga palju ja keha energiavarud on otsas – söömasööstude ennetamiseks vaata üle oma toitumine ja veendu, kas enne ja peale trenni saad ikka piisavalt toitaineid.
- Sinu välimusest on saanud kinnisidee…muidugi hakkad tundma toiduga seotud ärevust, kui oled sidunud kõik hinnangud iseenda kohta ainult sellega kuidas sa välja näed, kui palju kaalud. Võib-olla oled sa isegi kogenud, kuidas sind hinnatakse ainult ja ainult sinu keha järgi ning sellest on see ka justkui õigustatult tingitud
- Jne-jne
Paraku…
Teadlikkuse ja enesearenguga on üks huvitav asi – see jõuab inimesteni alles siis, kui nad on seda valmis vastu võtma. Seega see, et täna loed seda minu kirjutist on ilmselge märk, et mingil tasandil oleme juba samal pikkuslainel ja selle üle on mul väga hea meel :) . Te võite vaid ette kujutada, kui tüütu ma oma laste jaoks tundun, kõikide oma „tarkustega“. Arvan, et nad on päris rahul, et suunan nüüd mingi osa sellest energiast teile :D – sest nii väga, kui ma tahan ka neile kõiki oma teadmisi edasi anda, siis nad peavad ise küpsema selleni ja läbima oma teekonna ja õppetunnid, et olla valmis võtma vastu seda, millest mina räägin.
Aga toitumise osa juurde tagasi tulles – siis minu arvamus üldisest ei ole muutunud - väljavõte juba viidatud blogiartiklist :)
Teadlikkuse ja enesearenguga on üks huvitav asi – see jõuab inimesteni alles siis, kui nad on seda valmis vastu võtma. Seega see, et täna loed seda minu kirjutist on ilmselge märk, et mingil tasandil oleme juba samal pikkuslainel ja selle üle on mul väga hea meel :) . Te võite vaid ette kujutada, kui tüütu ma oma laste jaoks tundun, kõikide oma „tarkustega“. Arvan, et nad on päris rahul, et suunan nüüd mingi osa sellest energiast teile :D – sest nii väga, kui ma tahan ka neile kõiki oma teadmisi edasi anda, siis nad peavad ise küpsema selleni ja läbima oma teekonna ja õppetunnid, et olla valmis võtma vastu seda, millest mina räägin.
Aga toitumise osa juurde tagasi tulles – siis minu arvamus üldisest ei ole muutunud - väljavõte juba viidatud blogiartiklist :)
„Ma tean, et ühiskond, meedia ja ka sotsiaalmeedia on loonud kuvandi, et kõik endast lugupidavad kodanikud peavad 24/7 omama toitumiskava, kaaluma toitu ja toituma tervislikult. Ei pea! Toidu kaalumine ja toitumiskava jälgimine tasub ette võtta vaid siis, kui võtad seda õppeprotsessina – saad põhitoiduained ja kogused paika ning siis kannad üle oma igapäevaellu. Jah, aeg-ajalt on fun kontrollida, kas silmamõõt on jätkuvalt sind toetav või on vaja korrigeerida – aga see ei saa olla igapäevane kohustus – siis tekivad juba igasugu ärevused ja vaimsed mured, kus ei suudagi kaalumata või tundmatu koostisega toitu suhu pista. Jah, võib vastu vaielda, et see osa teadlikust ja teadvustatud toitumisest aga kui jätkusuutlik see on? Kui vaadata kas või seda, kuidas iga aastaga jõuab lavale üha rohkem võistlejaid…aga kui paljud on võimelised jätkama rohkem kui 1-2 hooaega? Lõhutud kehad, katkised hinged, sassis hormonaalsüsteemid. Hmmm…see annab mulle omakorda kinnitust, et peavooluga kaasa minemine ei pruugi olla kõige õigem otsus.“
Tervislik keha on funktsionaalne ja funktsioneeriv! Tervislikus kehas on elamise kirg ja elujõud – vaid nii saad elada täisväärtuslikult.
Lõpusõnana kasutan hoopis võimalust ja tänan kõiki teid, kes on minuga avameelselt jaganud oma lugu ja kes on andnud mulle võimaluse lahti harutada nähtamatuid umbsõlmi. Aitäh, mu vaprad!
Koos saame tugevamaks ja loome uue lootuse tulevikule :)!
Koos saame tugevamaks ja loome uue lootuse tulevikule :)!
xxx
Jana
Lisa kommentaar