Trennis muusikaga või muusikata?
Minult on palju uuritud, et kas kuulan trennis pigem muusikat või podcaste? Kui nüüd eristada jõusaalitreening ja kardio, siis kõrvaklappe kasutan vaid kardiot tehes ning treeningu ajal ei kuula ma mitte midagi. Miks? Sest see segab :). Justnimelt – see segab mu keskendumist - muusikaga kaasa minnes ei saa ma keskenduda treeningule ja iseendale.
Jõusaalitreeningu ajal lülitan võimaluse korral välja kõik endast väljaspool asuva, et saaksin maksimaalselt kuulata ja tunnetada oma keha. Ning kuigi ma olen tegelikult päris osav rööprähkleja, siis tundub, et ühe harjutuse sooritamise ajal jälgitavaid asju on minu jaoks nii palju, et klappidest sissetulev on juba liig.
Otseloomulikult võib trennis käia ka niisama aju puhkamas ja sõpradega hängimas - miks mitte, olen seda teinud minagi ja tean, et see on väga tore meelelahutus!
Kuna minul on aga treeninguga seotud kindlad eesmärgid, siis niisama trennis käimine ei sobi minu plaanidega ja iga treening peab olema tulemuslik :). Samuti, ei õnnestu mul siduda kahte meeldivat tegevust ja ma pean ära otsustama - kas ma treenin või kuulan muusikat/podcaste :). Mis tegelikult on väga väärt omadus – sest ma võin kardiot teha tundide kaupa :D - anna ainult midagi põnevat kuulata ja jalad käivad justkui automaatpiloodil - puhas nauding :D.
Aga milleks see eelnevalt kirjeldatu vajalik on? Sest meie keha on üks üliökonoomne masinavärk – ja kui sa pole piisavalt tähelepanelik, siis võtavad soorituse üle tugevamad, dominantsed lihased. Tähelepanu ja märkamisoskus aga tekivad vaid ajapikku ning ainult siis kui sa annad endale võimaluse märgata ja õpid oma lihaseid kontrollima ja tunnetama. Üks klassikalisemaid näited on vast õlale harjutuse sooritamine trapetsi abil – see on ka minul isiklikult igapäevaselt teadliku tähelepanu all, sest kohe kui vähegi võimalik, võtab trapets töö üle :). Väga lihtne kontrollida – kui õlatrenni lõpuks on trapets täis ja eesmärk ei olnud trapetsit treenida, siis läks pool trenni raisku :). Aga eks neid näiteid, kus lihaskontroll puudub, on ju väga palju - biitsepsi treenimine trapetsi või seljalihastega, inertsi kasutamine raskuse tõstmiseks ja amplituudi saavutamiseks jne-jne :)
Ja nuuuh…otseloomulikult - liiga tihti näeb seda, kuidas raskuseid liigutatakse egoga, mitte soovitud lihasgrupiga. Mida kiiremini sa korduse sooritad, seda väiksem on aeg, mil lihas pinge all on...see on aga vastupidine vajalikule - sest mida pikema aja lihased raskuste all on, seda rohkem nad kasvavad (ja ma ei räägi siinüldse mitte üliaeglasest sooritusest :)). Kas teadsid, et lihasmassi kasvatamiseks peaks raskuse langetamise faas olema nõks pikem, kui raskuse tõstmise faas ;)? Kas teadsid, et ka väga väikese raskuse saab muuta oluliselt raskemaks, kui pingutad lihast teadlikult, hoides kokkutõmmet/pinget? Kestev, pidev pinge korduste ja seeriate ajal võrdub lihaskasvuga. Jah, muidugi on lihaskasvuks vaja lisaks mahule ka intensiivsust, aga ka selle intensiivsuse ajal peab vigastuste vältimiseks säilima kontroll ja kehatunnetus :).
Et siis jah - selleks, et säilitada maksimaalne treeningefektiivsus, siis keskendun maksimaalselt harjutuse sooritamisele ning samal ajal ei suuda ma ei rääkida ega mitte millegi muu peale mõelda – olulisemad on hingamine, loendamine, konkreetse lihase tunnetamine, samaaegselt kompenseerivate lihaste lõdvestamine ja kogu keha stabiilsuse säilitamine. Kui kontrollitud on sinu harjutuste negatiivne faas? Kui hea on sinu lihastunnetus? Kui palju sa märkad mida ja kuidas su keha teeb? Kas juhid oma keha läbi treeningu sama tähelepanuga kui juhiksid sportautot? Kas valitud raskus on õige, või toidab see su ego? See on ju täiega äge milleks meie keha suuteline on, kuidas ta end ise suudab kõike reguleerida ning kas pole mitte lahe uurida ja lahti muukida neid keha mehhanisme?
Aga tegelikult meeldib mulle hirmsasti ka tantsumuusika!
Mulle meeldib muusika mille sõnad ja meloodia inspireerivad mind - siis on see justkui kahepoolne suhtlus ja energiavahetus – muusika loob minus emotsiooni ja annab mulle lõputult energiat väljendada ja jutustada seda lugu oma kehakeeles - jah, tantsija minus pole mitte kuhugi kadunud ja ma võin muusikase kadudes tantsida tunde :)!
Kas märkasid ka sarnasust :)? Tundub justkui sarnane muster – kui teen midagi, siis teen seda täielikult ja kui kaon muusikasse, siis kaob samuti muu selle ümber, siis ei mõtle enam tehnikale ka kombinatsioonidele...siis lihtsalt olen...
See paneb mind aga mõtlema – miks on inimestel järjest raskem olla vaikuses ja iseendaga – mis on need mõtted ja tähelepanekud, mida vaigistada soovitakse? Miks on nii hirmus oma mõtetega kahekesi jääda? Njaaaa...
Jah, otseloomulikult saab muusikat kasutada välismaailma väljalülitamiseks ja nn oma mulli tekitamiseks. Aga see on teistmoodi - sel juhul sa ei kao muusikasse vaid muusika loob lihtsalt fooni – sul ei teki mõtet, et „oh kui hea lugu“ vaid annab sisemiste mõtete jaoks ruumi ja loob justkui „mänguväljaku“, mis on juba omaette teema :).
Aga proovi ise ka - märka trenni tehes, kui kohal sa oled selles soorituses?
Kas mõtted on kuskil mujal ning teed kordusi eesmärgiga linnuke kirja saada, et oleks tehtud?
Kas liigutad lihtsalt raskust või tunnetad ka iga lihase kiuga seda liigutust?
Kas tegelikult töötab ka üldse see lihas, millele konkreetne harjutus suunatud on :)?
Kui oled juba mõnda aega jõusaalis treeninud ja tulemust pole märgata, siis tasuks kriitiliselt üle vaadata oma harjutuste valik ja sooritustehnika. Mida rohkem su lihased arenevad, seda “nõudlikumaks” nad muutuvad ja kui sa ei paku lihastele ülekoormust, siis neil pole mingit põhjust ka kasvada, sest nagu olen ka eelnevates postitustes kirjutanud – lihaste ülevalpidamine on keha jaoks väga energiakulukas ja keha ei kasvata lihast, kui selleks puudub otsene vajadus.
Aga kui selge on see eesmärk? Kas sa tead mis on sinu eesmärgiks? Üldse mitte spordiga seotult - vaid üldiselt - kas sul on eesmärke? Mitte neid, mis on ühiskonna tavade poolt seatud, vaid sinu enda, isiklike eesmärke? Kas tead, kus tahad olla homme ja mida selleks teha? Kas sa tead, et kui teed seda mida armastad ja mille vastu tunned kirge, siis igapäevaselt enda eesmärkide poole liikudes ei ole ka keeruline leida seda käivitavat motivatsiooni :)?
Selline pidev võrdlemine on aga äratanud meie sisemise kriitiku ja uinutanud meie enesearmastuse – sest alati on keegi meist targem, osavam, pikem, kurvikam, toredam jne-jne - see on meid aga viinud selleni, et me ei tunne kunagi, et oleksime endaga rahul.
Tead mis, alati on kuskil ka keegi kes sind kadestab ja kes peab sind enesest paremaks. Ennast mahategev, lakkamatu negatiivne sisekõne on aga ülimalt demotiveeriv ja viib sind hoopis seisu, kus miski ei saagi õnnestuda – märka oma sisekõne, tunneta oma keha ja sa näed, kui palju on tegelikult meie endi kontrolli all.
Või teed sa hoopis midagi ainult selle pärast, et oled juba kuhugi jõudnud ja sa oled selles hea? Sest nii raske on tehtud tööl minna lasta, teadmatusse hüpata ja nullist alustada?
Vaatan suure lugupidamisega nende inimeste poole, kes on suutnud loobuda mingist hobist või elukutsest, kuigi nad on selles väga head ja saavutanud arvestatava taseme…aga hing tunneb sisemist konflikt ja tahaks edasi liikuda. Respect!
Tänasesse kirjatükki sai sisse päris palju küsimusi ja hoolimata postituse pealkirjast, kirjutasin vähe ka muusikast :) aga sel korral siis niimoodi…
Mõnusat märkamist!
Tänase postituse lõppu lisan ühe ägeda mõttetera :
Ja kuna sinu ja minu eesmärk ning teekond ei ole samad, siis sina oled sina ja mina olen mina :) – ja me oleme võrreldamatud :)! Ennast teistega võrreldes ja teisi kopeerides pole üldse kindel, et jõuad ka õnnetunde ja enesega rahuloluni. Proovi olla täna lihtsalt veidi parem, kui olid eile ja sea fookus iseendale. Muidugi pole see niisama lihtne, sest võrdlemine on meis nii sügaval sees…see on meid saatnud terve elu – „naabri Mari on viisakam kui sina“ ja „Jüri saab matemaatikas paremaid hindeid“ – tundub tuttav?
Aitäh ka kõikidele teile, kes olete jaganud minuga oma mõtteid ja tundeid ja kes te olete mulle kirjutanud ning toetust avaldanud. Nii äge on tunda, et ma ei tee seda vaid iseendale ning lisaks võistlustulemustele pakuvad ka minu kirjutised teistele super emotsioone :)!
Aga milleks see eelnevalt kirjeldatu vajalik on? Sest meie keha on üks üliökonoomne masinavärk – ja kui sa pole piisavalt tähelepanelik, siis võtavad soorituse üle tugevamad, dominantsed lihased. Tähelepanu ja märkamisoskus aga tekivad vaid ajapikku ning ainult siis kui sa annad endale võimaluse märgata ja õpid oma lihaseid kontrollima ja tunnetama. Üks klassikalisemaid näited on vast õlale harjutuse sooritamine trapetsi abil – see on ka minul isiklikult igapäevaselt teadliku tähelepanu all, sest kohe kui vähegi võimalik, võtab trapets töö üle :). Väga lihtne kontrollida – kui õlatrenni lõpuks on trapets täis ja eesmärk ei olnud trapetsit treenida, siis läks pool trenni raisku :). Aga eks neid näiteid, kus lihaskontroll puudub, on ju väga palju - biitsepsi treenimine trapetsi või seljalihastega, inertsi kasutamine raskuse tõstmiseks ja amplituudi saavutamiseks jne-jne :)
Ja nuuuh…otseloomulikult - liiga tihti näeb seda, kuidas raskuseid liigutatakse egoga, mitte soovitud lihasgrupiga. Mida kiiremini sa korduse sooritad, seda väiksem on aeg, mil lihas pinge all on...see on aga vastupidine vajalikule - sest mida pikema aja lihased raskuste all on, seda rohkem nad kasvavad (ja ma ei räägi siinüldse mitte üliaeglasest sooritusest :)). Kas teadsid, et lihasmassi kasvatamiseks peaks raskuse langetamise faas olema nõks pikem, kui raskuse tõstmise faas ;)? Kas teadsid, et ka väga väikese raskuse saab muuta oluliselt raskemaks, kui pingutad lihast teadlikult, hoides kokkutõmmet/pinget? Kestev, pidev pinge korduste ja seeriate ajal võrdub lihaskasvuga. Jah, muidugi on lihaskasvuks vaja lisaks mahule ka intensiivsust, aga ka selle intensiivsuse ajal peab vigastuste vältimiseks säilima kontroll ja kehatunnetus :).
Et siis jah - selleks, et säilitada maksimaalne treeningefektiivsus, siis keskendun maksimaalselt harjutuse sooritamisele ning samal ajal ei suuda ma ei rääkida ega mitte millegi muu peale mõelda – olulisemad on hingamine, loendamine, konkreetse lihase tunnetamine, samaaegselt kompenseerivate lihaste lõdvestamine ja kogu keha stabiilsuse säilitamine. Kui kontrollitud on sinu harjutuste negatiivne faas? Kui hea on sinu lihastunnetus? Kui palju sa märkad mida ja kuidas su keha teeb? Kas juhid oma keha läbi treeningu sama tähelepanuga kui juhiksid sportautot? Kas valitud raskus on õige, või toidab see su ego? See on ju täiega äge milleks meie keha suuteline on, kuidas ta end ise suudab kõike reguleerida ning kas pole mitte lahe uurida ja lahti muukida neid keha mehhanisme?
Aga tegelikult meeldib mulle hirmsasti ka tantsumuusika!
Mulle meeldib muusika mille sõnad ja meloodia inspireerivad mind - siis on see justkui kahepoolne suhtlus ja energiavahetus – muusika loob minus emotsiooni ja annab mulle lõputult energiat väljendada ja jutustada seda lugu oma kehakeeles - jah, tantsija minus pole mitte kuhugi kadunud ja ma võin muusikase kadudes tantsida tunde :)!
Kas märkasid ka sarnasust :)? Tundub justkui sarnane muster – kui teen midagi, siis teen seda täielikult ja kui kaon muusikasse, siis kaob samuti muu selle ümber, siis ei mõtle enam tehnikale ka kombinatsioonidele...siis lihtsalt olen...
See paneb mind aga mõtlema – miks on inimestel järjest raskem olla vaikuses ja iseendaga – mis on need mõtted ja tähelepanekud, mida vaigistada soovitakse? Miks on nii hirmus oma mõtetega kahekesi jääda? Njaaaa...
Jah, otseloomulikult saab muusikat kasutada välismaailma väljalülitamiseks ja nn oma mulli tekitamiseks. Aga see on teistmoodi - sel juhul sa ei kao muusikasse vaid muusika loob lihtsalt fooni – sul ei teki mõtet, et „oh kui hea lugu“ vaid annab sisemiste mõtete jaoks ruumi ja loob justkui „mänguväljaku“, mis on juba omaette teema :).
Aga proovi ise ka - märka trenni tehes, kui kohal sa oled selles soorituses?
Kas mõtted on kuskil mujal ning teed kordusi eesmärgiga linnuke kirja saada, et oleks tehtud?
Kas liigutad lihtsalt raskust või tunnetad ka iga lihase kiuga seda liigutust?
Kas tegelikult töötab ka üldse see lihas, millele konkreetne harjutus suunatud on :)?
Kui oled juba mõnda aega jõusaalis treeninud ja tulemust pole märgata, siis tasuks kriitiliselt üle vaadata oma harjutuste valik ja sooritustehnika. Mida rohkem su lihased arenevad, seda “nõudlikumaks” nad muutuvad ja kui sa ei paku lihastele ülekoormust, siis neil pole mingit põhjust ka kasvada, sest nagu olen ka eelnevates postitustes kirjutanud – lihaste ülevalpidamine on keha jaoks väga energiakulukas ja keha ei kasvata lihast, kui selleks puudub otsene vajadus.
Aga kui selge on see eesmärk? Kas sa tead mis on sinu eesmärgiks? Üldse mitte spordiga seotult - vaid üldiselt - kas sul on eesmärke? Mitte neid, mis on ühiskonna tavade poolt seatud, vaid sinu enda, isiklike eesmärke? Kas tead, kus tahad olla homme ja mida selleks teha? Kas sa tead, et kui teed seda mida armastad ja mille vastu tunned kirge, siis igapäevaselt enda eesmärkide poole liikudes ei ole ka keeruline leida seda käivitavat motivatsiooni :)?
Selline pidev võrdlemine on aga äratanud meie sisemise kriitiku ja uinutanud meie enesearmastuse – sest alati on keegi meist targem, osavam, pikem, kurvikam, toredam jne-jne - see on meid aga viinud selleni, et me ei tunne kunagi, et oleksime endaga rahul.
Tead mis, alati on kuskil ka keegi kes sind kadestab ja kes peab sind enesest paremaks. Ennast mahategev, lakkamatu negatiivne sisekõne on aga ülimalt demotiveeriv ja viib sind hoopis seisu, kus miski ei saagi õnnestuda – märka oma sisekõne, tunneta oma keha ja sa näed, kui palju on tegelikult meie endi kontrolli all.
Või teed sa hoopis midagi ainult selle pärast, et oled juba kuhugi jõudnud ja sa oled selles hea? Sest nii raske on tehtud tööl minna lasta, teadmatusse hüpata ja nullist alustada?
Vaatan suure lugupidamisega nende inimeste poole, kes on suutnud loobuda mingist hobist või elukutsest, kuigi nad on selles väga head ja saavutanud arvestatava taseme…aga hing tunneb sisemist konflikt ja tahaks edasi liikuda. Respect!
Tänasesse kirjatükki sai sisse päris palju küsimusi ja hoolimata postituse pealkirjast, kirjutasin vähe ka muusikast :) aga sel korral siis niimoodi…
Mõnusat märkamist!
Tänase postituse lõppu lisan ühe ägeda mõttetera :
„Kui sa jõuad punkti, kus sa ei pea enam kellelegi muljet avaldama,
siis oled sa tõeliselt vaba.“
Ja kuna sinu ja minu eesmärk ning teekond ei ole samad, siis sina oled sina ja mina olen mina :) – ja me oleme võrreldamatud :)! Ennast teistega võrreldes ja teisi kopeerides pole üldse kindel, et jõuad ka õnnetunde ja enesega rahuloluni. Proovi olla täna lihtsalt veidi parem, kui olid eile ja sea fookus iseendale. Muidugi pole see niisama lihtne, sest võrdlemine on meis nii sügaval sees…see on meid saatnud terve elu – „naabri Mari on viisakam kui sina“ ja „Jüri saab matemaatikas paremaid hindeid“ – tundub tuttav?
Aitäh ka kõikidele teile, kes olete jaganud minuga oma mõtteid ja tundeid ja kes te olete mulle kirjutanud ning toetust avaldanud. Nii äge on tunda, et ma ei tee seda vaid iseendale ning lisaks võistlustulemustele pakuvad ka minu kirjutised teistele super emotsioone :)!
xxx
Jana
Lisa kommentaar