Me elame ühiskonnas, mis on sõltuvuses kiirtest lahendustest. 

Kui keha saadab signaali – olgu selleks tuikav oimukoht või tõusev palavik – on meie esimene instinkt see vaigistada. Käsi sirutub peaaegu automaatselt Ibumetini või paratsetamooli poole, justkui oleks tegu süütu rutiiniga. 

Need on ju käsimüügiravimid, igas kodus olemas, võtame ise ja anname vajadusel lastele... kuidagi on tekkinud tunne, et need ongi peaaegu sama süütud kui vitamiinid.

Ka mina võtan vajadusel valuvaigistit. Mõnikord on valu leevendamine just see, mis võimaldab lõpuks magada, lõdvestuda või haiguse ajal piisavalt juua. Mõnikord ei ole valu kannatamises mitte midagi õilsat.

Kuid sellel mugavusel on oma varjupool,  millest räägitakse vähem - mis puudutab meie bioloogilist ja energeetilist terviklikkust.

See, kui kergesti muutub tablett automaatseks vastuseks ja kui harva me mõtleme sellele, et ravim, mille võtsime oma valutava pea pärast, ei mõju ainult „peavalule“. Ta läheb meie sisse ja hakkab mõjutama biokeemilisi protsesse kogu kehas. Ning need protsessid ei eksisteeri üksteisest eraldi.

Ja võib-olla veel suurem küsimus – mida me teeme siis, kui ravim on sümptomi vaiksemaks keeranud?Kas kasutame seda vaikust taastumiseks või selleks, et oma keha piirist veel natuke üle sõita?

Minu jaoks algab kogu selle teema huvitavam osa just sealt.