Miks tasuks valuvaigistite ja palaviku alandajate tarbimisega olla ettevaatlik?

Valu paradoks - sõnumitooja, kelle me hukkame

Valu on oma olemuselt informatsioon. Mitte, et iga valu on mingi müstiline keha kiri, mille õigesti lahti kodeerides saame kohe teada, mida universum meile öelda tahab :D... Aga lihtsalt - see on keha viimane ja kõige häälekam viis öelda, et süsteemi tasakaal on rikutud. Kuid me oleme õppinud valu kartma ja seda vihkama. Me käsitleme valu kui viga, mis tuleb kustutada, mitte kui teavet, mida tuleks analüüsida.

Kroonilise valu puhul teame näiteks päris hästi, et närvisüsteem võib ise muutuda ülitundlikuks ning valu ei näita enam otseselt seda, kui palju kuskil parasjagu koekahjustust on. Aga väga sageli on valu ikkagi märk sellest, et midagi toimub... midagi sai liiga palju... midagi on põletikus... midagi on üle koormatud... midagi sai vigastada... või on see valu uus ja veider ning vajab hoopis uurimist.

Aga meie päevaplaan ei ole arvestanud sellega, et keha võiks täna midagi muud tahta. Koosolek on kalendris, trenn on kirjas, lapsed vajavad süüa, töö tahab tegemist ja elu ei jää sellepärast seisma, et sul pea valutab. Seega võtame tableti. Valu väheneb ja korraks tekib tunne, et asi sai korda. Aga tegelikult ei pruukinud põhjus kuhugi kaduda.

Kui me vajutame valule „mute” nupu, toimub paradoksaalne nihe - me eemaldame aistingulise ebamugavuse, kuid jätame alles põhjuse. See on nagu auto mootoriõli märgutule katmine musta teibiga – märguanne kaob ja vähemalt üks probleem tõesti kaob – ma ei pea enam seda häirivat punast märki vaatama :)... aga mootori jaoks pole sellest muidugi mitte mingit kasu. 

Valuvaigistiga ei ole asi alati nii mustvalge, sest valu vähendamine ise võib olla osa paranemisest. Kui saad tänu sellele magada, liikuda normaalsemalt või närvisüsteemi pidevast häireseisundist välja, on sellel täiesti oma väärtus. Aga kui valuvaigisti ainus eesmärk on muuta keha piir piisavalt vaikseks, et saaksid täpselt samas tempos edasi panna, siis tasub korraks küsida, mida sa tegelikult ravisid.

Valu? Või oma võimet seda ignoreerida? See on see hetk, kui valuvaigistite kuritarvitamine loob illusiooni tervise kontrollimisest, samal ajal kui me tegelikult kaotame kontakti oma bioloogilise tagasisidesüsteemiga.

Menstruaalvalu ja Ibuprofeen - ning üks vähetuntud 

Üks valusamaid paradokse puudutab naisi. Menstruaalvalu on sageli nii halvav, et ibuprofeenist (Ibumetin) on saanud paljudele igakuine "päästerõngas". Siin aga peitub biokeemiline lõks. 

Ibuprofeen töötab muu hulgas läbi COX-ensüümide pärssimise, mille tulemusel väheneb prostaglandiinide tootmine. Prostaglandiinid on seotud põletiku ja valutundega ning menstruatsiooni ajal aitavad need kaasa emaka kokkutõmmetele. Seetõttu töötabki ibuprofeen menstruaalvalu puhul sageli väga hästi. Aga prostaglandiinid ei ole kehas olemas ainult selleks, et meile menstruatsiooni ajal elu ebamugavaks teha.

Neil on roll ka ovulatsioonis. Selleks, et küps folliikul saaks õigel hetkel puruneda ja munarakk vabaneda... on vaja tervet biokeemiliste sündmuste ahelat ning prostaglandiinid on sellest üks osa.

Siin lähebki asi huvitavaks.

On uuringuid, kus ovulatsiooni ümbruses kasutatud mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on mõnel naisel folliikuli purunemist edasi lükanud või takistanud. See ei tähenda, et menstruatsioonivalu tõttu võetud üks Ibumetin muudaks sind selleks tsükliks viljatuks – see oleks ilmselge liialdus. Menstruatsioon toimub ju üldjuhul pärast selle tsükli ovulatsiooni. Aga kui sa kasutad ibuprofeeni mitu päeva järjest näiteks migreeni, seljavalu, palaviku või vigastuse pärast just ovulatsiooni ümbruses, siis võib sellel mõnel naisel olla mõju ka protsessile, mille pärast sa ravimit üldse ei võtnud. Ja vot see ongi minu jaoks hea näide sellest, mida me käsimüügiravimite puhul sageli ei teadvusta. Meie mõtleme: „Ma ravin praegu selga.“ Aga keha ei tea sellest kokkuleppest midagi... ta teeb lihtsalt biokeemiat.

Üks ja sama mehhanism võib ühes kohas vähendada valu ja teises kohas osaleda milleski, mis on täiesti teise süsteemi osa.

See ei ole põhjus ibuprofeeni karta. Küll aga väga hea põhjus loobuda mõttest, et üks väike käsimüügitabett on kuidagi bioloogiliselt neutraalne. Ja „tubli olemisel” võib olla karm hind – me ründame oma algset loomisväge, et sobituda ühiskondlikku ootusse olla alati produktiivne ja „korras”.

Palavik - keha bioloogiline puhastusprotsess

Palavikuga on meil üldse kummaline suhe - 38,2 ja kohe tekib tunne, et number tuleb alla saada.

Teaduslikult on palavik (pürekssia) keha geniaalne ja evolutsiooniliselt lihvitud kaitsestrateegia. See ei ole viga süsteemis, vaid täpselt sihitud immuunvastus. Aju nihutab keha temperatuuriseadistust ülespoole, mistõttu tunneme külmavärinaid ja keha hakkab soojust tootma. Kui temperatuur tõuseb, aktiveerib keha oma sisesüsteemid viisil, mida ükski välispidine ravim ei suuda kopeerida - kiireneb ensüümide töö, aktiveeruvad valged verelibled ja luuakse keskkond, kus haigustekitajad kaotavad oma paljunemisvõime.

Kui me alandame palavikku mugavuse nimel, teeme me karuteene. Me sunnime organismi võitlema seotud kätega ja lükkame haiguse informatsiooni kudedesse sügavamale. Palavik on nagu puhastustuli – kui me selle kustutame, jääb "tuhk" ja puhastamata informatsioon meie rakumällu alles.

Ehk siis palavikus keha ei ole tingimata rikkis... vaid teeb midagi :)

Sellest ei peaks muidugi järeldama, et palavikku ei tohiks kunagi alandada. Kui inimene tunneb ennast halvasti, ei saa magada, ei suuda piisavalt juua või palavik on kõrge ja kurnav, siis võib palavikualandaja olla täiesti mõistlik.

Ma lihtsalt ei ole enam kindel, et iga 38,0 vajab automaatselt parandamist ainult sellepärast, et termomeeter ei näita 36,6. Ja veel enam huvitab mind see, mis juhtub pärast tabletti.

Palavik langeb... Keha ei valuta enam nii palju... Pea läheb selgemaks...

Ja kui oled minusugune „ah, nüüd on ju juba parem“ tüüpi inimene, siis on järgmine samm väga lihtne – tõused püsti ja hakkad jälle tegema.

Aga haigus ise ei pruukinud selle tunniga kuskile kaduda. Sa lihtsalt tunned teda vähem. 

Ma tean seda mustrit liigagi hästi, sest täpselt nii ma 2023. aasta jõuludel endaga käitusin...

Paratsetamool - näiline ohutus ja maksa vaikne appihüüd

Paratsetamooli peetakse sageli kõige süutumaks ravimiks, mida antakse julgelt isegi imikutele. Õigesti kasutatuna on see tõesti üldiselt hästi talutav ravim. Aga just seepärast tundub ta meile nii ohutu, et võime annustega muutuda hooletuks. See on üks eksitavamaid turvatundeid tänapäeva meditsiinis, sest piir raviannuse ja toksilisuse vahel on ohtlikult õhuke. Erinevalt ibuprofeenist, mis ärritab magu ja annab endast märku kõrvetistega, kahjustab paratsetamool maksa vaikselt ja märkamatult, kuni on juba hilja.

Mis toimub meie sees? Paratsetamooli lagundamisel maksas tekib mürgine vaheühend nimega NAPQI. Meie keha on piisavalt tark, et sellega toime tulla, kasutades neutraliseerimiseks oma võimsaimat sisemist antioksüdanti – glutatiooni (NB! Just kehaline koormus aitab igapäevaselt tõsta glutatiooni taset ja tugevdada immuunsüsteemi). Probleem tekib siis, kui me oleme haiged, kurnatud või stressis - sellises seisundis on meie glutatiooni varud niigi madalad.

Kui paratsetamooli saab aga liiga palju, tekib NAPQI-d rohkem, kui organism suudab neutraliseerida. Glutatioonivarud vähenevad ja neutraliseerimata NAPQI hakkab kahjustama maksarakke. Sealt võib asi minna juba väga tõsiseks, kuni ägeda maksapuudulikkuseni välja.

Ja eriti salakaval on see, et paratsetamoolimürgistus ei pea alguses välja nägema nagu mürgistus. Sa ei pea kohe kokku kukkuma ega tundma, et midagi on katastroofiliselt valesti. Maksakahjustus võib areneda samal ajal, kui inimese enesetunne ei tundu veel üldse nii hull.

Teine lihtne lõks on kombinatsioonravimid. Üks tablett palaviku vastu, teine külmetuse vastu, õhtul veel midagi peavalu jaoks... pakendid on erinevad, nimed on erinevad, aga toimeaine võib olla kõigis sama...

Ja nüüd jõuan enda juurde.

2023.aasta jõulud jäävad mulle ilmselt elu lõpuni meelde. Olin haige, palavikus ja samal ajal olid loomulikult jõulud, mis tähendas minu peas seda, et kõik tuleb ikkagi ära teha. Sest no... jõulud ju :D. 

Ettevalmistused... Teised inimesed... Asjad, mis „peavad“ valmis saama... Ja mina olen ju harjunud hakkama saama.

Võtsin paratsetamooli, palavik läks alla ja sain edasi teha. Siis tuli palavik tagasi, võtsin uuesti. Ja mingil hetkel ei kasutanud ma enam ravimit selleks, et haiguse ajal endal natuke kergem oleks, vaid selleks, et haiguse olemasolu võimalikult edukalt ignoreerida.

Ma ei mõelnud hetkekski, et teen endale midagi halba. Vastupidi – enda peas olin ma lihtsalt "tubli". Olin haige, palavikus ja jõulud olid ukse ees. Asjad oli vaja ära teha, teised ei pidanud minu pärast oma plaane muutma ja mina olin ju harjunud hakkama saama. Paratsetamool võttis palaviku maha, enesetunne läks paremaks ja nii ma muudkui jätkasin... Kuni lõpetasin haiglas paratsetamoolimürgistuse ja maksakahjustusega...

Tagantjärele on muidugi lihtne öelda, et probleem oli annuses. Oligi. Aga mind jäi palju rohkem kummitama küsimus, miks mul oli üldse vaja haigena niimoodi jätkata. Miks tundus tol hetkel täiesti normaalne võtta järgmine annus ravimit, et saaks veel natuke teha, aga mitte normaalne öelda, et olen haige ja seekord jäävadki mõned asjad tegemata?

See on tegelikult koht, kus minu jaoks läheb ravimite teema palju suuremaks kui ainult farmakoloogia. Paratsetamool ise ei sundinud mind midagi tegema. Mina kasutasin seda selleks, et keha piir muutuks mõneks ajaks vähem tuntavaks. Ja kuna palavik läks alla ning enesetunne korraks paranes, tundus mulle, et saan edasi minna. Keha tegelikult ei olnud tervem – mul oli lihtsalt lihtsam ignoreerida seda, mida ta mulle üsna valjult ütles...

Võib-olla just seepärast muutis see kogemus minu suhtumist käsimüügiravimitesse nii palju. Mitte selles mõttes, et ma nüüd neid kardaksin või väldiksin. Pigem kadus ära see süütu „ah, võtan ühe tableti“ suhtumine.

Ravim võib olla väga vajalik ja väga hea asi, aga ta võib anda ka petliku võimaluse jätkata hetkel, mil tegelikult oleks targem peatuda...

See oli valus õppetund - me ei saa keha biokeemiat üle kavaldada. Maks on meie keha peamine filter ja energeetiline keskus - kui me selle "tublidusest" tingitud doosidega üle koormame, ütleb süsteem lihtsalt üles. See on hetk, kus sümptomid ei kao kuhugi – me lihtsalt lõikame läbi juhtme, mis sellest teatab, samal ajal kui sisesüsteemid põlevad.

Ibuprofeen, kõht ja neerud... millest räägitakse kuidagi vähem

Ibuprofeeni puhul teavad inimesed enamasti seda, et see võib magu ärritada. „Ära tühja kõhuga võta“ - umbes sinna meie teadmised tihti jäävadki. 

Aga prostaglandiinidel, mida ibuprofeen vähendab, on lisaks valule veel muid ülesandeid. Need aitavad kaitsta seedetrakti limaskesta ja mängivad teatud olukordades rolli ka neerude verevarustuse säilitamisel. 

Seepärast võivad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu riski ning teatud olukordades koormata ka neere. Ja haiguse ajal tekib siia veel üks väga tavaline kombinatsioon, mille peale me eriti ei mõtle. Palavik, higistamine, vähem söömist, vähem joomist, võib-olla lisaks oksendamine või kõhulahtisus... Ehk keha on juba vedelikust tühjem kui tavaliselt. 

Siis valutavad pea ja lihased ning võtame ibuprofeeni. Jälle – see ei tähenda, et palavikus ei tohi ibuprofeeni võtta. Aga vedelikupuudus koos mittesteroidsedsete põletikuvastaste ainetega võivad neerude jaoks olla märksa ebasõbralikum kombinatsioon kui sama tablett hästi hüdreeritud tervel inimesel. 

Ja kui aus olla, siis kui paljud meist mõtlevad Ibumetini võttes üldse neerudele? Me mõtleme ainult sellele kohale, mis parasjagu valutab. 

Soolestik – tablett ei kao pärast neelamist lihtsalt ära

Sama lugu on soolestikuga. Kuigi me neelame tableti valu vaigistamiseks peas või seljas, ei jää selle mõju kohalikuks - ta peab ju läbima terve organismi. Eriti ibuprofeen ja teised mittesteroidsed põletikuvastased ained võivad kahjustada mao ja peensoole limaskesta, tekitada haavandeid ning mõjutada sooleseina läbilaskvust. Ravimite mõju mikrobioomile uuritakse samuti järjest rohkem, kuigi siin tasub olla ettevaatlik, sest internetis on sellest tehtud juba järgmine mustvalge lugu – „ibuprofeen hävitab mikrobioomi ja tekitab lekkiva soole“. Nii lihtsalt ei saa seda öelda - üks tablett ei „purusta“ sinu sisemist ökosüsteemi. Aga sama naiivne oleks väita, et ravim liigub seedetraktist läbi ja seal mitte midagi ei mõjuta :).

Mulle endale meeldib siin pigem mõelda nii, et meie keha ongi ökosüsteem. Toit, stress, uni, infektsioonid, alkohol, antibiootikumid ja teised ravimid mõjutavad seda kogu aeg. Miks peaks siis just käsimüügiravim olema mingi eriline nähtamatu külaline, kes käib läbi nii, et keegi teda ei märka?

Ei ole - ta lihtsalt teeb oma tööd – ja selle töö kõrval võivad olla ka mõjud, mille pärast me tabletti üldse ei võtnud.

Kui me tarvitame neid ravimeid „möödaminnes”, loome suletud ringi - me võtame ravimit, et vaigistada põletikku, kuid tegelikult on võimalik, et loome läbi soolestiku kahjustamise põletikku juurde.

Üks eriti veider paradoks – valuvaigisti võib hakata ise peavalu üleval hoidma

Seda teemat peaks minu meelest käsimüügiravimitest rääkides palju rohkem mainima. On olemas täiesti päris diagnoos – ravimite liigtarvitamisest tingitud peavalu. Kõlab absurdina, eks?

Pea valutab, võtad valuvaigistit... Valu läheb ära... Siis pea valutab uuesti, võtad jälle... Ja kui seda juhtub väga sageli, võib ühel hetkel just sage sümptomaatilise ravimi kasutamine ise aidata kaasa sellele, et peavalu muutub järjest sagedasemaks. 

See puudutab eelkõige inimesi, kellel on juba migreen või muu korduv peavaluhäire. Paratsetamooli või ibuprofeeni tüüpi lihtsate valuvaigistite puhul räägitakse väga sagedasest kasutamisest – näiteks vähemalt 15 päeval kuus mitme kuu jooksul. Aga vaata, kui petlik see ring on - sul valutab pea, järelikult vajad ravimit. Ravim aitab - järelikult oli see õige lahendus. Pea hakkab järjest sagedamini valutama, järelikult vajad ravimit veel sagedamini. Kõik tundub loogiline. Kuni ühel hetkel võib lahendus ise olla saanud üheks osaks probleemist...

Ja minu jaoks on see jällegi ideaalne näide sellest, miks „see on ju ainult käsimüügiravim“ ei ole päris adekvaatne suhtumine. Keha kohaneb... närvisüsteem kohaneb... ja mitte midagi ei toimu vaakumis.

Paratsetamool ja emotsioonid... see on üks neist teemadest, kus vastuseid on veel vähem kui küsimusi

See osa on minu jaoks eriti põnev just seetõttu, et teadus ei ole siin veel kuhugi lõplikku punkti jõudnud. Uuemad uuringud paratsetamooli kohta on paljastanud midagi ehmatavat – see ei vaigista ainult füüsilist valu, vaid nüristab ka meie emotsionaalset taju. Seda nähtust nimetatakse „emotsionaalseks blundimiseks”. Inimesed, kes on paratsetamooli mõju all, reageerivad vähem intensiivselt nii negatiivsetele kui ka positiivsetele stiimulitele.

Kas see tähendab, et võtad paratsetamooli ja muutud emotsionaalselt tundetuks? Ei... Seda ei saa nende uuringute põhjal väita.  Aga kas see tekitab huvitava küsimuse, kas ravim, mis mõjutab valu töötlemist ajus, võib puudutada ka teisi emotsionaalse töötlemise kihte? Minu meelest küll.

Meile meeldib mõelda, et kehaline valu elab ühes aju osas ja emotsioonid kuskil teises. Et tablett läheb sinna „valu sahtlisse“, keerab heli maha ja jätab kõik muu puutumata. Aga aju ei ole ju sahtlikapp. 

Füüsilise ja emotsionaalse valu, hirmu, empaatia ja stressi töötlemises on kattuvaid võrgustikke. Ehk siis valu ja rõõm kasutavad kehas osaliselt samu närviteid. See ei tähenda, et need oleksid üks ja sama asi, aga nad ei ole ka täiesti eraldi universumid. Ma ei tea, kui suur praktiline tähendus sellel kõigel on. Teadus ka veel ei tea. Aga minu meelest on just selliste küsimuste esitamine oluline - mõtte avardamiseks ei pea alati ootama, kuni teadus on viimase komakoha ära tõestanud. Piisab sellest, et me ei nimeta hüpoteesi faktiks.

Mõtle sellele - vajutades "mute" nupule, et mitte tunda ebamugavust, keerame me vaiksemaks ka oma võime tunda ekstaasi, tänulikkust ja sügavat ühendust. Me muundume siis ju justkui bioloogilisteks robotiteks, kes on küll funktsionaalsed ja "tublid", kuid kes on kaotanud oma tundliku kontakti maailmaga.

Ja siis see „tubli inimese“ probleem...

See on ilmselt kogu teema kõige isiklikum osa. Valuvaigisti ise ei saada su kehale mingit maagilist sõnumit, et „sinu piirid ei loe“. Aga inimene võib seda väga edukalt ise teha.

Keha ütleb: stop... sina ütled: natuke veel... keha ütleb kõvemini: STOP... sina võtad tableti... Ja järsku on jälle vaiksem... No ja kui vaiksem on, saab ju edasi teha...

Kui see niimoodi välja kirjutada, kõlab üsna jaburalt. Aga kui paljud meist elavad täpselt nii? Peavalu vastu tablett, et koosolek lõpuni teha. Menstruatsioonivalu vastu tablett, sest tööpäev ei küsi, mis tsükli päev sul parasjagu on. Palavik alla, sest kodus on vaja asjad tehtud saada. Põlv valuvaigistiga vaiksemaks, sest trenn on kavas ja „ega see nii hull ka ei ole“. 

Ja ma ei arva, et siin oleks süüdi valuvaigisti. Pigem meie tohutu vajadus kogu aeg toimida. Me oleme kuidagi jõudnud kohta, kus puhkus vajab põhjendust. Sa ei puhka lihtsalt sellepärast, et keha vajab puhkust. Sa puhka siis, kui oled „piisavalt haige“, „päriselt katki“ või arst on öelnud, et nüüd tohib. Kui tablett võtab sümptomi ära, kaob justkui ka põhjus puhata. Ja see on ohtlik koht mitte ravimi, vaid meie enda käitumise mõttes.

Ma tean seda väga hästi, sest see on minu vana muster. Natuke veel... Teen selle ühe asja ära... Pärast puhkan... Ja tavaliselt see „pärast“ nihkub täpselt nii kaua edasi, kuni keha võtab otsustusõiguse enda kätte.

Adrenaliini ja stressi nõiaring - sunnitud vastupidavus

Valuvaigisti võtmine, et jätkata tööd või koduseid toimetusi, saadab kehale signaali: „Sinu piirid ei loe.” See aktiveerib neerupealised, mis peavad hakkama tootma stressihormoone (kortisooli ja adrenaliini), et hoida meid püsti olukorras, kus keha biokeemia nõuaks tegelikult horisontaalset asendit ja rahu.

See sunnitud vastupidavus kurnab meie endokriinsüsteemi. Kui ravimi mõju kaob, ei naase me nullpunkti, vaid oleme energeetiliselt sügavas miinuses. Pikaajaline selline tegutsemisviis viib läbipõlemiseni. Me õpetame oma närvisüsteemile, et puhkus on lubatud ainult siis, kui oleme "katki" – kuid valuvaigistitega lükkame me seda "katkiminekut" lihtsalt edasi, kuni see saabub laviinina, nagu juhtus minuga sel saatuslikul jõulunädalal.

Kas meil on tekkinud sõltuvus kiirest leevendusest?

Me oleme kuidagi väga harjunud sellega, et tervis tuleb väljastpoolt. Midagi on valesti – järelikult on vaja midagi võtta, määrida, süstida, parandada. Tablett, arst, toidulisand, mõni uus vidin või järgmine „see üks asi“, mis lõpuks kõik korda teeb. 

Ma ei arva, et selles iseenesest midagi halba oleks. Meil ongi meditsiin, ravimid ja spetsialistid selleks, et neid vajadusel kasutada. Aga kui iga väiksemgi ebamugavus käivitab automaatselt mõtte, et see tunne tuleb kohe ära võtta, siis juhtub minu meelest midagi veel. Me ei õpi enam väga hästi eristama, millal keha päriselt vajab abi ja millal ta lihtsalt tahab, et me korraks kuulaksime.

Sest iga kord, kui peavalu tähendab kohe tabletti, lihaspinge tabletti ja palavik tabletti, tekib väga kergesti harjumus, et ebamugavus ise on midagi valet. Midagi, mida ei tohiks olla...

Ja vot seda ma pean palju huvitavamaks küsimuseks kui seda, kas ibuprofeen on „hea“ või „halb“.  Kas ma võtan selle tableti, sest valu on selline, mida ma päriselt tahan leevendada? Või sellepärast, et mul on väga ebamugav olla olukorras, kus mu keha ütleb mulle, et täna ei saa kõike kontrollida? 

Need võivad väljast vaadates olla täpselt samad liigutused – võtad tableti ja neelad alla – aga sisuliselt on need päris erinevad kohad.

Mina olen enda puhul aru saanud, et mul on olnud väga tugev kalduvus kasutada ravimit mitte ainult valu vähendamiseks, vaid selleks, et saaks edasi toimida. Ehk ma ei tahtnud tingimata, et kehal oleks parem. Ma tahtsin, et keha segaks mind vähem... Päris ebamugav vahe, kui sellele ausalt otsa vaadata.

Ja võib-olla on siin veel midagi. Kui me iga väikse ebamugavuse kohe ära võtame, siis me ei saa väga palju kogemusi sellest, et ebamugavus võib ka ise mööduda. Et peavalu võib vajada vett, sööki, und või lihtsalt arvutist eemale minemist. Et lihaspinge võib vajada liikumist. Et mõnikord piisabki sellest, kui annan kehale tunni, mitte tableti... Mitte alati muidugi :) 

Tugeva migreeni episoodiga, ei pea hakkama selle ees istuma ja vapralt „kohal olema“, kuni universum mind õpetab :). Samamoodi ei näe ma mingit voorust selles, et inimene kannatab tugevat menstruatsioonivalu või ei saa valu tõttu öösel magada.

Aga on veel üks aspekt - kui me haarame iga väikse ebamugavuse korral kohe valuvaigisti järele, ei vaigista me ainult valu, vaid nõrgestame järjekindlalt oma sisemist vastupidavust.

Iga alla neelatud tabletiga saadame oma alateadvusele sõnumi: „Ma ei saa ise hakkama. Mu keha on katki ja ei oska end ise parandada.” Nii kaotame oskuse taluda isegi kõige väiksemat ebamugavust ja mis veelgi kurvem, kaotame usalduse oma keha loomupärasesse tarkusesse. See on nähtamatu sõltuvus, mis muudab meid abituks. Me oleme kaotanud kontakti oma sisemise märguandesüsteemiga ja asendanud selle välise nupuvajutusega.

Küsimus, mida sa pole ehk julgenud endalt küsida, on: „Kas ma võtan selle tableti, sest valu on päriselt talumatu, või seetõttu, et ma kardan ebamugavust ja kontrolli kaotust?” See ei ole ainult meditsiiniline valik, vaid julguse küsimus. Me kardame olla kohal koos oma keha valuga, sest see sunnib meid seisatama ja vaatama otsa põhjustele, miks see valu üldse tekkis. Tabletiga me justkui „ostame” end vabaks, aga see vabadus on petlik.

Meie närvisüsteem vajab ka kogemust, et iga ebamugavus ei ole oht. Et kõike ei pea kohe parandama. Mõnikord saab tunde sisse jääda, natuke jälgida, anda kehale seda, mida tal parasjagu puudu on... ja vaadata, mis juhtub.

See kasvatab minu meelest hoopis teistsugust usaldust oma keha vastu.

Meie vaim ja keha vajavad tegelikult kogemust, et ebamugavusest on võimalik läbi minna ja sellest tugevamana väljuda. See on nagu sisemine karastus – teadmine, et su kehal on tegelikult olemas kõik vajalikud vahendid taastumiseks. Kui me aga lülitame süsteemi välja enne, kui keha on saanud üldse tegutsema hakata, jääme me vaimselt abituks. Me hakkame kartma iga peavalu või lihaspinget, nähes neis vaid vaenlast, mitte märki, mis juhib tähelepanu millelegi olulisele. Tõeline vägi ja rahu ei tule mitte valuvabast elust, vaid teadmisest, et sa oled oma kehaga ühes meeskonnas, mitte tema vang või karm valvur.

Valu, mis ei ole ainult seal, kus valutab

Füüsilise valuga läheb asi veel huvitavamaks, sest valu ei sünni vaakumis.  Kui kael valutab, võib seal olla väga konkreetne füüsiline põhjus. Halb tööasend, ülekoormus, vigastus, lihaspinge... mida iganes. Aga keha ei jäta samal ajal ukse taha seda, kuidas sa magad, kui stressis sa oled, kui kaua oled olnud valvel, mida kardad või millise koormuse all oled viimased kuud elanud.

Kõik see jõuab samasse närvisüsteemi. Seepärast olen ma ise kasutanud väljendit „kehasse külmunud emotsioon“. Mitte selles mõttes, et kuskil abaluu all istub füüsiline kurbusetükk, mida saab massaažiga välja mudida :). Pigem selles mõttes, et pikaajaline stress ja pidev valmisolek jätavad kehasse väga reaalse jälje. Hingamine muutub... Lihastoonus muutub... Uni muutub... Lõug on kogu aeg natuke pinges, õlad natuke kõrgemal ja närvisüsteem natuke rohkem valves, kui peaks.

Kui see kestab piisavalt kaua, ei ole enam eriti mõtet vaielda, kas probleem on „füüsiline“ või „emotsionaalne“. Ta on mõlemat. Me oleme üks süsteem.

Kroonilise valu puhul ongi järjest rohkem loobutud mõttest, et alati peab leiduma üks konkreetne katki läinud koht, mis kogu valu ära seletab. Mõnikord on selline koht olemas, mõnikord mitte. Valu tugevust ja püsimist võivad mõjutada ka uni, stress, hirm, varasemad traumakogemused, meeleolu ja see, kui turvaliselt närvisüsteem ennast üldse tunneb.

See ei tähenda, et valu oleks vähem "päris"... ja see ei tähenda, et iga seljavalu taga oleks „allasurutud trauma“. 

Küll aga tähendab see minu jaoks seda, et kui ma võtan ainult valu ära, ei pruugi ma puudutada üldse seda osa probleemist, mis seda valu pidevalt uuesti üles keerab. Valuvaigisti ei müüri emotsiooni kudedesse kinni, aga ta võib sümptomi piisavalt vaikseks keerata, et ma ei peagi enam vaatama, miks see süsteem kogu aeg alarmis on...

See vahe on minu jaoks oluline.

...ja vahel on see vastus täiesti piinlikult lihtne :) Mulle meeldib küsida - „Kas see valu on märk sellest, et veres on paratsetamooli või ibuprofeeni puudus?“ 

No ei ole ju :) - meil ei saa olla „ibuka-defitsiiti“. 

See ei tähenda, et ravim poleks vahel õige vastus. Aga vahel on päris hea enne korraks üle kontrollida need kõige igavamad asjad.  Suur osa peavaludest ja lihaspingetest ei ole märk ravimipuudusest, vaid rakulisest veepuudusest ja vajalike soolade ehk elektrolüütide puudusest. Millal ma viimati jõin? Kas ma üldse sõin? Kui palju ma magasin?  Kas olen viis tundi ühe koha peal istunud? Kas olen palavikus ja higistanud terve päeva? Kas tegin eile pika trenni? Kas mul on olnud kõhulahtisus või oksendamine ja olen kaotanud lisaks veele ka elektrolüüte?

Vedelikupuudus võib peavalu tekitada või võimendada ning suurema vedelikukao korral mängivad rolli ka elektrolüüdid. See ei tee veest imerohtu ega tähenda, et iga kramp vajab kohe magneesiumi ja iga peavalu soolavett. Keha on jälle tüütult keerulisem kui üks ilus internetitarkus. Lihtsalt kui me võtame tableti, mis kurnab neere ja maksa veelgi (nõudes kehalt mürkide väljapesemiseks veel rohkem vett!), selle asemel et anda süsteemile seda, mida ta tegelikult palub - puhast vett ja kvaliteetset soola. See lihtne kombinatsioon taastab rakkude elektrilise juhtivuse ja laseb energial uuesti voolama hakata.

Aga just seda ma mõtlengi – enne kui annan kehale midagi juurde, võiksin vahel kontrollida, kas tal on mõni täiesti elementaarne asi puudu. Vahel on vastus tablett... vahel suur klaas vett...vahel söök... vahel uni...

Ja vahel tuleb lõpetada enese ravimine ning minna päriselt arsti juurde :) !

Ning mõtiskle selle üle, et liiga sageli vaigistades janu valuvaigistiga, me mitte ainult ei peta oma keha, vaid me süvendame seda algset tühjust, millest valu alguse sai. Me ehitame seinu sinna, kus peaksid olema sillad, ja imestame hiljem, miks me tunneme end oma kehas nii jäiga ja kinni kiilununa.

Keha seisatamine - kui süsteem lülitub välja

2023. aasta jõuludele tagasi mõeldes on mul väga lihtne näha kahte täiesti erinevat lugu korraga.

Üks on meditsiiniline. Ma sain liiga palju paratsetamooli ja selle tagajärjel tekkis maksakahjustus. Seal ei ole vaja midagi müstilist juurde mõelda - paratsetamooli toksilisus maksale on väga konkreetne biokeemia. Aga inimesena tajun ma selles loos ikkagi veel teist kihti.

Holistilises vaates seostatakse maksa sageli viha, allasurutud emotsioonide ja elujõuga. Ma ei esita seda meditsiinilise faktina, aga minu enda jaoks on raske mitte märgata, kui sümboolne kogu see olukord tagantjärele tundub. See, et paratsetamool tabas just maksa, peegeldab sügavat konflikti. Olin nii harjunud enda vajadusi edasi lükkama ja oma piire natuke nihutama. Veel natuke. Teen selle ühe asja lõpuni. Pärast puhkan. Praegu ei ole õige aeg. Praegu on vaja lihtsalt ära teha. Ja lõpuks juhtus midagi, mille puhul ei olnud mul enam võimalik ise otsustada, kas ma puhkan või mitte... Keha otsustas minu eest... Kui sina ei peatu, siis mina peatan sind...

Ma tean väga hästi, et see on minu enda tähendus sellele kogemusele, mitte meditsiiniline diagnoos. Aga minu jaoks on see oluline, sest just niimoodi see tundus. Ja see peatumine ei olnud mingi paar päeva teki all olemist ega hetkeline pilditus, vaid totaalne bioloogiline varing. 

Haiglast tulles oli minu füüsiline vorm tundmatuseni muutunud. Kui "päris" mina on võimeline ilma suurema pingutuseta kõndima 60 kilomeetrit, siis tol hetkel oli juba 15 minutit seismist nii suur koormus, et tundsin, kuidas pilt hakkab eest minema. Viisteist minutit seismist! See vahe oli nii absurdne, et mul oli raske isegi aru saada, et see on nüüd päriselt minu keha.

Verepilt ja kehatasakaal olid nii sassis, et minu sidekude – see võrgustik, mis hoiab meid tervikuna ja vahendab informatsiooni – kleepus sõna otseses mõttes kokku. Kõik tundus jäik. Liikumine oli teistsugune, kudede elastsus oli kadunud ja mul oli päriselt tunne, nagu oleks keha kuskilt seest kokku kuivanud ja kinni kleepunud. Ma ei saa öelda, et maksakahjustus „kleepis mu sidekoe kokku“ – seda mehhanismi ma tõestada ei saa... aga nii ma ennast tundsin.

Ja veel praegugi tegelen selle elastsuse ja vabaduse tagasi saamisega. Tagantjärele on võib-olla kõige suurem muutus siiski see, et ma ei pea enam keha tugevuseks seda, kui palju ta suudab vaikides ära kannatada. Varem tähendas tugev keha minu jaoks keha, mis peab vastu. Nüüd tähendab tugev keha rohkem seda, et me saame omavahel normaalselt läbi :). Et ma märkan enne. Et ei pea alati ootama hetkeni, kus sosinast saab karjumine. See on pikk tee tagasi usalduseni, kus ma ei vaigista enam oma keha karjet, vaid õpin kuulama juba tema kõige õrnemat sosinat. Ma ei oska seda iga kord. Vanad mustrid on visad ja „natuke veel“ tuleb mul endiselt väga loomulikult. Ma oskan ennast väga hästi ära rääkida. Ainult see üks asi. Ainult see nädal. Ainult see projekt. Pärast võtan rahulikumalt. Eks ma olen seda „pärast“ piisavalt kaua edasi nihutanud.  Aga vähemalt tunnen selle nüüd ära.

Kuidas siis kuulata enne, kui vaigistad?

Ma ei arva, et oma keha kuulamine tähendab seda, et iga valu juures tuleb istuda rätsepaistes, silmad kinni, ja oodata, millise sügavama sõnumi universum seekord saadab :). Vahel pea lihtsalt valutab...Vahel on menstruatsioon lihtsalt ülivastik... Vahel on palavik nii õhhhh, et tahad ainult, et miski selle olemise natukenegi talutavamaks teeks.

Ja vahel on valuvaigisti täiesti õige vastus.

Aga võib-olla võiks automaatse „kus tabletid on?“ ja tableti enda vahele tekkida kasvõi väike paus. Mitte selleks, et ennast ravimist ära rääkida, vaid lihtsalt selleks, et korraks aru saada, mis tegelikult toimub. 

Mina küsiksin endalt kõigepealt väga igavaid asju. 

Kas ma olen täna üldse korralikult joonud? Söönud? Maganud? Kui kaua ma olen ühe koha peal arvuti ees istunud? Kas eile oli raske trenn? Kas mul on palavik ja olen terve päeva higistanud? Kas ma olen viimastel päevadel seda sama ravimit juba mitu korda võtnud?

Ja siis natuke olulisemad küsimused.

Kas see valu on mulle tuttav või on selles midagi täiesti uut? Kas ta tuleb kogu aeg tagasi? Kas ma leevendan ühte ja sama sümptomit juba nädalaid, selle asemel et uurida, miks see üldse kordub? Kas ma tean, mis toimeaine selles ravimis tegelikult on ja ega ma ei võta seda sama toimeainet kogemata juba mõne teise ravimi sees?

Naistel võib sinna juurde tulla ka tsükkel. Kui tead, et oled ovulatsiooni lähedal ja kasutad mitu päeva järjest ibuprofeeni või mõnda muud põletikuvastast ravimit, siis vähemalt tead, et sellel võib olla mõju ka protsessidele, mille pärast sa ravimit üldse ei võtnud. Mitte paanikaks. Lihtsalt teadmiseks.

Ja vahel tasub küsida veel ühte päris ebamugavat küsimust... Kas ma võtan seda ravimit selleks, et mul oleks parem? Või selleks, et saaksin veel edasi teha? ...Need ei ole päris sama asi.

Kui valuvaigisti aitab sul lõpuks magada, on ta võib-olla täpselt see, mida keha vajas. Kui palavikualandaja võimaldab sul juua ja puhata, väga hea. Kui menstruatsioonivalu on nii tugev, et keerab su kringliks, ei pea keegi sulle rääkima, et „ole oma valuga kohal“.

Aga kui tableti ainus mõte on muuta keha piisavalt vaikseks, et saaksid veel ühe tööpäeva, trenni või kohustuse läbi suruda... vot seal tasub minul endal vähemalt korraks pidurit tõmmata.

Sest ma tean liiga hästi, kui lihtne on sümptomit leevendada ja sellest teha järeldus, et nüüd on kõik jälle korras. Ei pruugi olla. Ja kui valu on uus, väga tugev, ebatavaline, süveneb, tuleb järjest tagasi või sul on vaja valuvaigistit üha sagedamini, siis ei ole küsimus enam selles, milline tablett paremini töötab. Siis tasub päriselt põhjust otsida.

Samamoodi ravimitega endiga. Pakendi nimi ei ole toimeaine. Kaks erinevat karpi ei pruugi tähendada kahte erinevat ravimit. Paratsetamooli puhul on see eriti oluline, sest sama toimeainet võib olla mitmes külmetus- ja valuravimis korraga. Ehk kogu praktiline tarkus ei olegi tegelikult väga seksikas.

Äkki ei ole vaja paremini toime tulla, vaid midagi päriselt muuta

Kui oled märganud, et eelmise artikli ja selle vahele jäi tavapärasest pikem paus, siis põhjus on tegelikult üsna lihtne. Ma hakkasingi ennast kuulama. Mitte teoorias... aga päriselt.

Mul küll ei valuta miskt...aga mingil hetkel sai väga selgeks, et olen taas teel sinna, kus keha ütleb juba päris kõvasti, et midagi peab muutuma, aga mina üritan ikka veel natuke optimeerida, natuke paremini planeerida, midagi ümber tõsta ja kuidagi veel ära mahutada. Sest seda ma oskan väga hästi. Kui elu enam ära ei mahu, siis esimene mõte ei ole mul tavaliselt „äkki on liiga palju“, vaid „äkki ma saaksin seda lihtsalt veel natuke paremini korraldada“... veel natuke efektiivsem olla... veel üks asi õhtusse lükata... veel natuke und kuskilt näpata... Ja kui aus olla, siis täpselt selline „natuke veel“ viis mind ka kunagi sinna, kus keha pidi lõpuks minu eest otsuse ära tegema...

Seekord ei tahtnud ma seda oodata... ja sellepärast teen ma nüüd ühe päris suure muudatuse. Septembri lõpus on minu viimane tööpäev praeguse tööandja juures...

Mitte sellepärast, et töö oleks mulle vastumeelne. Ohheiii...pigem vastupidi... Võib-olla tegigi selle otsuse keerulisemaks just see, et mulle päriselt sajaga meeldib see, mida ma teen... ma võin töö sisse väga kergesti ära kaduda. Üks teema viib teiseni, õhtul tekib mõnus flow ja ühel hetkel avastan, et olen jälle oma päevast liiga mitu tundi juurde laenanud. Aga kuskilt peab see aeg tulema... Ja liiga kaua on see tulnud minu enda taastumise arvelt.

Mingil hetkel sain aru, et kui ma päriselt tahan teada, mida mu keha ja pea vajavad, siis ma ei saa seda teha samal ajal, kui jooksen professionaalsel rattal edasi ja üritan lihtsalt õppida natuke paremini teemade vahel puzzletama...

Seega ma astun korraks maha... Annan endale vähemalt aasta lõpuni aega, kus ma ei pea kohe teadma, mis edasi saab. Ma ei pea seda tühimikku uue töökoha ega suure järgmise plaaniga kohe ära täitma... Võtan aega olemiseks... liikumiseks... ja iseenda trennideks :D

Võtta aega, kus oleks ruumi, et saaks lasta mõtetel natuke settida ja vaadata, mis jääb alles siis, kui kogu aeg ei ole kuskil järgmist tähtaega, koosolekut või asja, mis „peab“ valmis saama. Ausalt öeldes on see natuke hirmutav... Sest tegemine on lihtne... Tegemises olen ma väga hea... Paigal olemine nii, et ma ei peaks kohe järgmist sihti välja mõtlema... vot see on hoopis keerulisem...

Aga võib-olla just sellepärast ongi seda praegu vaja.

Oleks kuidagi eriti jabur kirjutada siin terve pikk artikkel sellest, kuidas me keerame ravimiga keha märguanded vaiksemaks ja läheme edasi... ning siis lõpetada tekst sõnadega „kuulake oma keha“, ise samal ajal täpselt sama hooga järgmise seina poole joostes :)

Seekord proovin teisiti. Mitte oodata hetkeni, kus keha ütleb „stop“ nii kõvasti, et mul enam valikut ei ole. Vaid proovida kuulda juba seda vaiksemat „äkki aitab küll“. Sest võib-olla ongi kogu selle artikli mõte lõpuks palju lihtsam, kui ma alguses arvasin. 

Mitte see, et valuvaigistit ei tohiks võtta või et iga sümptom peidab endas mingit suurt sügavat sõnumit. Ja kindlasti mitte see, et tugev inimene peab valu vapralt ära kannatama... Pigem see, et keha ei peaks olema asi, mida me kogu aeg enda plaanidega vastavusse juhime.

Vahel vajab ta ravimit... vahel vett... vahel und... vahel seda, et jätad trenni vahele... vahel seda, et ütled kellelegi „ei“... ja vahel... ilmselt ka seda, et astud korraks terve ratta pealt maha.

Mina teen seda nüüd :)

Eks näis, mis sealt alt välja tuleb, kui kogu müra natuke vaiksemaks jääb.

Ja ilmselt kirjutan sellest järgmises loos ka - läbipõlemisest...

Aga mitte sellest klassikalisest versioonist, kus ühel hetkel ei taha enam midagi teha, motivatsioon kaob ja kõik tundub vastumeelne. Minu kogemus on olnud peaaegu vastupidine – mulle meeldib teha, mul on ideid, töö võib mind päriselt sütitada ja vahel tekib just õhtul see mõnus tunne, et nüüd võiks veel mitu tundi järjest minna... ja võib-olla ongi see selle kõige kõige salakavalam osa.

Et sa ei põle läbi sellepärast, et sind enam miski ei huvita... vaid vahel hoopis sellepärast, et huvitab liiga palju. Et sa tahad teha. Tahad hästi teha. Tahad veel selle ühe asja lõpetada, veel ühe mõtte ära vormistada, veel natuke panustada... ja kuna sees on endiselt hoog ja kirg, on väga lihtne mitte märgata, kui kaua oled juba üle oma piiri elanud.

Sellest tahangi järgmises artiklis kirjutada.

Sellest läbipõlemisest, mis ei näe üldse välja nagu läbipõlemine.

xxx
Jana



PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.