IFBB Elite PRO debüüthooaeg - tehtud!

Niisiis...10.detsembril alustasime reisi Santa Susannasse…ees ootas minu debüüt - minu esimene võistlus proffide hulgas - IFBB Elite PRO maailmameistrivõistlused ja Arnold Classic Europe. Nagu oma eelmises postituses juba kirjutasin, siis see oli minu jaoks ka märgiline võistlus – just Arnold Classic Europe oli ka mu esimeseks võistluseks amatöörina. 

Lendasin Hispaaniasse 0-ootustega – südames tundes kerget ärevust selle üle, et kohe-kohe on täitumas minu suur unistus – just võistlemine PRO’de MM’il sai salajaseks unistuseks, kui võtsin vastu elukutselise sportlase staatuse. Ma teadsin, et võistluste tase on väga kõrge ja kohale on tulemas päris palju võistlejaid - tegemist on ju siiski aasta kõige prestiižikama võistlusega – ning hoidusin ootuste seadmisest :).

Lennud sujusid tõrgeteta ja reis ise oli ülitore – peaaegu kõik Eesti võistlejad lendasid ühe lennuga ning renditud bussi mahtus peale meie tiimi ka teisi kauneid naisi :). 

Santa Susannasse jõudes liikusime registreerimisele ja see oli esimene kord, kui mõistsin Elite PRO sportlase staatuse erilisust. Registreerimiseks oli avatud neli lauda – üks Hispaania sportlastele, üks amatöör sportlastele ja KAKS lauda Elite PRO sportlastele. Täielik müstika – sest amatöör sportlaseid oli kordades rohkem. Siis juhtuski nii, et mina sain kohe registreeritud ja hotellituppa liikuda, aga minu toakaaslane – imeilus maailmameister, fitmodel Olga Sibanova - sai end võistlustele registreeritud ja jõudis tuppa rohkem kui neli tundi hiljem…pfff…

Kiire vormikontroll hotellitoas näitas, et lennud on tõmmanud vormi veidi vesisemaks aga õnneks ei midagi hullu. Õhtul tegime tiimiga mereäärsel promenaadil, Sergei valvsa pilgu all, kerge trenni ja jalutuskäigu, ning juba hommikuks oli vorm parem :). 

Reede hommikuks oli tekkinud plaan minna ka jõusaali ja sain seal mõnusa tunnetusega veel veidi ülakeha ja kanni teha :). Jõusaalist tulin tagasi üksi jalutades, hakkasin vaikselt end oma mulli tõmbama…jalutasin tuttavates kohtades ja tuletasin meelde 2018 aasta kevadet...ilusad mälestused edukast võistlusest ja üliägedast fotosessioonist...

Hispaanias kasutasin grimmiks TopTan’i ja kuigi sellega on rohkem mässamist, siis on ta higistamisekindel ja mulle meeldib ka TopTan’i toon. Reede õhtul, kui asusin end grimmima, võttis aga minu armas toakaaslane Olga ohjad üle ning grimmirulli mul käest ja kandis ise mulle grimmi peale. Jah, fitness on mind kokku viinud nii paljude imeliste inimestega ja Olga on üks neist suure hingega ja hoolivatest inglitest.

Reede õhtul hakkas ka juba ärevus pead tõstma ja öö oli väga rahutu. See oli esimene kord, kui sain aru, et olin end kõik see aeg korralikult lollitanud ning tegelikult kandsin ikka päris suurt pinget ja vastutust näidata laval head vormi.

Laupäeva hommikul olin juba suht udu sees – õnneks Olga grimmis mind ja kui grimmikiht oli kuivanud, siis oligi juba aeg liikuda Venemaalt kohale tulnud iluproffide käe alla :)… No täiesti ebareaalne, kuidas meik muudab kogu välimuse.

Tagasi hotellituppa jõudes sain veel tunnikeseks pikali visata, sest Elite PRO technical meeting toimus meie hotellis ja selleks ei pidanud eraldi kuhugi minema.

PROde võistlus andiski mulle täiesti uue võistluskogemuse – mis oligi ju just see mida tahtsin. Ehk siis kokkulepitud ajal kogunesid kõik PRO sportlased koosolekule – olles juba valmis ka liikuma võistluspaika ja siis kutsuti sportlased ükshaaval ette. Võistlusnumbri võtsid justkui loosiga – ise valisid oma käega tagurpidi pööratud numbrite hulgast. Ning seejärel tegid fotograafid ka pilte ja njaaah…see on ka asi, mida tuleb harjutada :) Mina võtsin numbriks 22 ja olin sellega võistlejate rivis viimane. Kuna jalg mul juba siis värises päris korralikult siis mõtlesin, et hea seegi - vähemalt ei pea esimesena lavale astuma :)

Kui numbrid jagatud, siis kiirustasime võistluspaika, sest meie kategooria pidi lavale minema juba vähem kui 1,5 tunni pärast.

Võistluspaika jõudes sain aru, et mu sisemine ärevus ja aukartus teiste võistlejate vastu saab täna määravaks – lavataga poseerides tundsin end mega ebakindlalt, ma ei suutnud keskenduda ja tundsin, kuidas mu pahameel ja pettumus iseenda vastu hakkasid kasvama. Siis aga mõistsin, et ma ei käituks sel viisil, sellises olukorras, ühegi teise võistlejaga - ma lihtsalt ütlesin endale, et et ma pean olema enda vastu leebem – täna on nii nagu on, tuleb see mis tuleb ja tuletasin endale meelde – et sel hetkel, kui astun lavale…on ka täitunud minu unistus!

Lava taga rivistudes selgus, et võistlejaterivi tehakse pooleks ning võistlejad liiguvad lavale kahelt poolt – ja mina viin lavale numbrid 22-12 – ehk mu õudusunenägu oli saanud reaalsuseks :D – ikkagi pidin esimesena lavale astuma. Eliminatsioonivoor toimus minu jaoks justkui udu sees. Pilte vaadates nii hull polegi aga videot vaadates njaaa…hea, et püsti püsisin :D

Lavalt maha tulnuna koondati meid kõiki väikesele alale tulemusi ootama – eliminatsioonivoorus selgitati välja finalistid ehk maailma Elite PRO TOP10 naist. Mina olin kindel, et minu eesmärk on saavutatud, PROde MM laval sai käidud ja juba unistasin kotis olevast singivõileivast, mille Olga oli mulle oma armastavate kätega teinud :)

Kui tuldi kuulutama TOP10 pääsenud võistlejate numbreid, siis ma teadlikult ei loendanud edasipääsenuid, kuid alateadlikult seda vist ikkagi tegin, sest kui üheksandana kuulutati välja number 21 ja ainult mina…number 22…olin veel jäänud, siis sain reaalselt šoki.

See oli midagi, milleks ma ei olnud valmistunud. Ja see šokk oli ikka nii korralik, et ma ei toibunudki. Mäletan finaali lavahetkedest vaid uduseid katkeid ja enamuse osas valitseb lihtsalt must auk. Õnneks mäletan seda ajaloolist hetke, kui just sel hetkel, kui mina olin lava keskel võrdlustes, saabus üle videosilla kõne Arnold Schwarzeneggerilt endalt. Aga nuuuh…nii ma siis seisin seal kohtunike ees, teadmata kuidas sel hetkel olla või end presenteerida jne. Aga see selleks…oli mis oli… ju siis oli seda „pauku lagipähe“ millegi jaoks vaja :) Täielik deja vu - nagu minu esimesel Arnoldil, mida kirjeldasin siin  https://janateder.com/blogi/toimetulek-esinemishirmuga. Ju tuleb siis ikkagi kolmandale Arnoldile ka minna, et oleks mida mäletada ;) :D

Mis mulle aga Santa Susanna võistluse juures täiega meeldis oli see, et ma sain juba laupäeva õhtul olla teistele sportastele toeks ja terve pühapäeva veetsin juba varahommikust peale võistlushallis – ning sain kaasa elada teistele armsatele Eesti võistlejatele!

Ööl vastu teisipäeva jõudsime tagasi Tallinna ning juba neljapäeva varahommikul asusime Kadyga Tšehhi poole teele. Ehk siis tegelikult oli mul nn vigade parandamiseks vaid loetud päevad.

Kladnos toimusid ülimegaägedalt korraldatud amatööride võistlus Fitness Mania Classic, IFBB Elite PRO bikini fitnessi võistlus ja IFBB Elite PRO Mastersite maailmameistrivõistlused. Olen Tšehhis võistelnud korra – 2019 aastal…ja seal toimunust jäi veidi mõru maik suhu ning kripeldus hinge.
Aga noooh…otsustasin selle tunde kõrvale lükata ja ikkagi minna.

Plaanisime kohale minna reedel aga LOT tühistas meie lennu, ning ostsime uud piletid Lufthansa neljapäevasele lennule, sest nemad ei lennanud jällegi reedel. No mis seal ikka, õnneks oli hotell avatud ka päev varem ja saime ühe lisapäeva juurde võtta. Neljapäeval veetsime ka 8,5 tundi Frankfurdi lennujaamas – pean tunnistama, et see oli minu jaoks isegi väga vajalik lahendus aja maha võtmiseks ja lihtsalt „mittemidagi“ tegemiseks. Prahasse jõudes oli meile vastu tulnud võistluste korraldaja isiklikult ja viis meid Kladnosse, võistluste ametlikku hotelli – ehk siis saime taaskord olla lihtsalt pingevabalt ja ei pidanud nuputama, kuidas leiame õige bussi vms.

Jah, nii Kladno linnake, kui ka võistluste ametlik hotell olid väga sovjetihõngulised…tundsime, et oleme justkui rännanud ajas 20 aastat tagasi :)

Võistluste korraldus oli aga suurepärane – publikut küll saali ei lubatud aga võistluspaika ja registreerimisele said vaid need, kel oli covid-19 negatiivne test ette näidata ning kel polnud palavikku. Ei, koguaeg ei pidanud seda tõestama – korra kontrolli läbinuna pandi sulle randmele vastav käepael ja hiljem sisenedes kontrolliti seda.

Võistluspäeva hommikul olin juba isegi oma vormiga päris rahul ja see võttis pinget veidike maha. Tegime Kadyga sel korral ise nii meigi, kui juuksed ja kuna ma olin eelmise nädala grimmist veel päris kirju, siis võtsin kindluse mõttes, teenusena JanTana lavagrimmi.

PROde võistlus pidi algama kell 16…ja olin selleks ajaks täiesti valmis. Aga siis hakkas amatööride võistlus venima…venis ja venis…kuni lõpuks sain lavale 3,5h hiljem. Njaaa…selleks ajaks oli mu keha jõudnud juba päris palju grimmi endasse tõmmata ja olin laval heledam, kui soovinuksin – tumedam grimm toob lihasdefinitsiooni paremini esile. Aga teha polnud enam midagi – tuli loota kohtunike teravale silmale :)

Aga võistluskogemus? Mega! Võrreldes Hispaaniaga täiesti teine hingamine :) - ma täiega nautisin nii lava, kui ka oma vormi! Olin 100% kohal. Kõik võistlejad olid lava taga nii mõnusa vaibiga ja mul on vaid head mälestused sellest lavatagusest ajast. Armas Kady oli mu kõrval ja ei tihanud isegi pessu ja sööma minna, et ei jääks mu lavahetkedest ilma! JanTana grimmimeeskond hoidis mul koguaeg silma peal ja tegi kõik, et ma lisaks järjest heledamaks minemisele ei läheks ka roheliseks. (Keha ph-ga reageerides läheb grimm roheliseks).

Tulemused? Sain teha kaks võistlust – ja võistlesin nii IFBB Elite PRO avatud kategooria võistlusel, kui ka IFBB Elite PRO Mastersite maailmameistrivõistlustel.

Elite PRO avatud kategooria võistlus läks nii nagu karta võis :). Esiviisik oli Ungari, Tšehhi, Tšehhi, Tšehhi, Ungari. Kuuendaks tuli Lina Bejarano, kes oli just võitnud IFBB Elite PRO maailmameistrivõistlustel pronksmedali! Ja mina olin seitsmes – enda hinnangul tegin väga hea tulemuse, sest kaotasin Linale vaid ühe punktiga – ja finaal jäi vaid ühe punkti kaugusele! Võib-olla toob pildis veel selgust infokild, et nii esimese, kui ka teise koha võitja ei jõudnud nädal varem toimunud IFBB Elite PRO MM’il isegi TOP10 hulka… aga eks selline see meie sport juba on :)
Isegi Linal ei tasu tšehhide õue peale kaklema minna :) ;)

Proffide mastersite maailmameistrivõistlused olid minu jaoks loomulikult olulisema kaaluga, kuid olin suht kindel, et saan ungarlanna ja slovakkide järel maksimaalselt neljanda koha.

Seega võite vaid ette kujutada minu joovastust autasustamisel, kui neljandaks kuulutati slovakitar Lucia Kosecka – ülikogenud ja suurepärase lihaskonnaga sportlane. Lucia tuli näiteks bodyfitnessi maailmameistriks aastal 2016 – siis kui mina alles kaalusin ideed alustada jõusaalitreeningutega! Ehk siis sel hetkel olin üliõnnelik, et võidan pronksi – sest minu kõrval seisid eelmise aasta hõbemedalist, slovakitar Radka Szombathova ja ülikogenud Elite PRO täht Karina Gavrikova Ungarist. Pronksmedalisti väljakuulutamise hetkel olin juba valmis ette astuma, kui millisekund hiljem jõudis ajusse signaal – Bronze…Radka… Oooomaigaad...tundsin, kuidas kõhus hakkas keerama ja sain aru, et juhtunud on midagi väga suurt ja võimsat. Jah, ma võitsin HÕBEDA!

Veel tänagi on väga raske sõnadesse panna seda tunnet – hoida käes 700g kaaluvat medalit, millel ilutseb tekst - IFBB Elite PRO … WORLD PRO CHAMPIONSHIPS.

Hoida käes medalit, mida oled seni näinud vaid legendide käes… mõistes, et mulle kuulub medal, mida on käes hoidnud vaid suured sportlased, kelle vastu tunnen suurt austust ja ka aukartust… jah…see toob tänagi pisarad silma…

…aga teate mis...las see emotsioon jääbki tänast kirjatükki lõpetama…