Äkki oled Sa lihtsalt liiga kaua olnud liiga tugev?

Sest üks kõige kurnavamaid tundeid on teha päev otsa tööd ja minna õhtul koju teadmisega, et kõik on ikka tegemata.

Ja „tegemata“ ei tähenda siin üldse seda, et ma poleks midagi teinud. Vastupidi - päev võib olla täiesti pöörane – koosolekud, vestlused, otsused, küsimused, kirjad, keegi vajab abi, midagi on vaja kiiresti üle vaadata, üks teema vajab arvamust, teine otsust, kolmandas tuleb endal käed külge panna… ühe asja lahendamise käigus tekib veel kolm järgmist...

Õhtuks oled väsinud, päev on olnud pilgeni täis ja samal ajal seda asja, mille tahtsid hommikul valmis saada, pole võib-olla isegi avanud.

Oled terve päeva töötanud, aga sul ei ole tunnet, et oled midagi lõpetanud... ja vot see tunne on väsitav...

Alguses võtsin natuke õhtust. Vähemalt nii ma seda endale ilmselt kirjeldasin :)

Tegelikult teadsin üsna täpselt, kui kaua ma suudan õhtul veel päriselt hästi keskenduda – nii umbes poole kaheni öösel. Kell kaks lahkusin kontorist... ja 6:45 kohtusin juba treenitavaga jõusaalis :)

Praegu seda kirja pannes tundub see isegi natuke absurdne… sest see ei olnud ju enam „jäin täna natuke kauemaks“. See oli sisuliselt veel üks tööpäev esimese otsas... 

Aga siin on üks hästi oluline nüanss – mulle täiega meeldib mu töö... nagu päriselt-päriselt!

Ma ei ole aastaid hambad ristis teinud midagi, mida vihkan ja nüüd lõpuks kokku kukkunud. Pigem vastupidi - need teemad sütitavad mind ka täna! Mulle meeldib keerulisi asju lahti harutada, seoseid luua, midagi uut üles ehitada… see hetk, kui suurest segadusest hakkab mingi loogiline tervik välja tulema, on minu jaoks päriselt mõnus... Ja õhtud olid selleks ideaalsed...

Päevane müra kadus ära, telefon vaikis, koosolekuid enam ei olnud, Teams ei vilkunud, keegi ei tulnud järgmise kiire küsimusega… ja järsku oli mul mitu tundi järjest võimalik omaenda aju kasutada... Ja siis tuli flow... Mitte selline „issand, ma pean veel tööd tegema“, vaid päriselt mõnus, megaproduktiivne flow. Mõte jooksis, asjad hakkasid kokku minema ja see, millega olin päeval võib-olla tund aega jupikaupa maadelnud, sai õhtul paari tunniga kuju.

Ja proovi siis kell kümme koju minna, kui sul on lõpuks tunne, et nüüd ma saan päriselt tööd teha :D ... Teen selle osa ka ära… panen selle mõtte veel kirja… see tabel on peaaegu valmis… praegu jookseb nii hästi, teen lõpuni… ja järsku on kell pool kaks.

Kõige kavalam selle juures ongi see, et ma ei läinud kell kaks kontorist ära tundega, et olen ennast jälle kuidagi piinanud. Vahel läksin ära väga rahulolevana. Lõpuks ometi sai midagi päriselt valmis... ja ilmselt just sellepärast oligi seda võimalik nii kaua teha.

Läbipõlemine ei tähenda tingimata, et sa vihkad oma tööd

Selle peale olen viimasel ajal päris palju mõelnud, sest läbipõlemisest rääkides tekib sageli mingi üsna konkreetne pilt – inimene on ülekoormatud, motivatsioon kaob, töö muutub vastumeelseks ja lõpuks ei taha ta enam hommikul tööle minna. Minu puhul see nii ei ole....Sest mulle meeldib mu töö endiselt väga aga ma võin ikkagi olla sellest täiesti läbi...

Ja tegelikult olen hakanud mõtlema, et äkki võib just töö meeldimine teha oma piiri märkamise veel raskemaks?

Kui töö on vastumeelne, saad ilmselt üsna kiiresti aru, et annad sellele liiga palju. Aga kui see sütitab… kui tahad ise teada, kuidas mingi asi lõpuks laheneb… kui kell üksteist õhtul tuleb hea idee ja tahaks selle kohe läbi töötada… kui poolelioleva asja lõpetamine annab päriselt mõnusa rahulolu… siis ei tundu need tunnid ju ainult ohverdusena - sa saad sealt midagi vastu. Ja see teeb asja päris salakavalaks, sest keha ei pea arvestust selle järgi, kas mulle meeldis kell üks öösel seda dokumenti kirjutada või mitte. Uni jäi ikkagi lühemaks, taastumiseks jäi ikkagi vähem aega ja hommikul algas uus päev jälle otsast peale. 

See, et mu aju suudab huvitava asja peale kell kümme õhtul veel ühe käigu sisse panna, ei tähenda ju tegelikult, et olin vahepeal välja puhanud. Aga seda on jube lihtne omavahel segi ajada. Näed… mul ju on energiat. Järelikult kõik on hästi... Tegelikult mul on energiat selleks asjaks... Ja võib-olla suutsingi nii kaua üle oma piiri töötada just sellepärast, et mulle meeldib see, mida teen.

Õnneks on mul selle kõrval ka teine töö… töö inimestega... ja see annab mulle kuidagi hoopis teistsugust rõõmu. 

Kui su sportlasel läheb hästi… kui ta teeb midagi, mida veel mõni aeg tagasi ei suutnud… kui inimene õpib lõpuks oma keha paremini kuulama ja ennast hoidma… või ütleb ühel hetkel täiesti muuseas, et tead, ma alles nüüd märkasin, et ma ei ärkagi enam hommikul valudes... 

Need hetked lähevad mulle päriselt korda... Mitte selles mõttes, et mina oleks kellegi „korda teinud“. Ei ole. Inimene teeb selle töö ise. Aga kõrvalt näha, kuidas keegi muutub tugevamaks, julgemaks, enesekindlamaks… kuidas tal tekib mingi uus arusaam oma kehast või iseendast… see on hästi vahetu ja päris tunne.  Ja selles töös on rohkem neid väikseid hetki, kus saad aru, et midagi päriselt muutus...

Täna tuli see liigutus paremini... Täna julges inimene midagi, mida varem kartis... Täna sai ta aru, et valu ei pea olema tema normaalne hommik... Täna läks midagi natuke paremaks...

Kõik ei ole valmis… ega peagi olema... aga mingi muutus on nähtav.

Ja võib-olla olen just tänu sellele tööle veel rohkem aru saanud, kui palju ma ise vajan tunnet, et midagi päriselt liigub. Mitte ainult seda, et üks uus teema tuleb vana asemele enne, kui eelmine on jõudnud üldse lõppeda :) ..ja seal on veel üks päris irooniline koht...

Ma räägin inimestele kogu aeg taastumisest. Sellest, et keha ei muutu tugevamaks ainult koormust saades, vaid tal peab olema aega kohaneda... Et rohkem ei ole alati parem... Et vahel on targem üks trenn vähem teha... Et valu ja väsimus on info... :D

Neid asju on teistele kuidagi palju lihtsam öelda. Aga näed, iseenda puhul arvasin päris kaua, et tugevus tähendab lihtsalt seda, et jaksan veel natuke... ja kui ühel hetkel enam ei jaksanud, ei olnud mu esimene mõte, et äkki olen liiga kaua liiga palju teinud. 

Mõtlesin hoopis… mis minuga juhtunud on?

...siis hakkasin arvama, et olen nõrgaks jäänud :)

Kui ühel hetkel enam ei jaksanud, ei olnud mu esimene mõte, et äkki olen liiga kaua liiga palju teinud. Pigem ikka – mis minuga juhtunud on? Varem sain hakkama. Miks nüüd ei saa? Äkki peaks ennast paremini organiseerima… paremini prioriseerima… vähem laskma ennast segada… efektiivsem olema… rohkem keskenduma… varem magama minema… paremini puhkama.

Need kõik on ju täiesti mõistlikud mõtted... aga nende all oli tegelikult üks palju ebameeldivam – äkki ma lihtsalt ei ole enam piisavalt tugev. See on päris kehv tunne, kui oled harjunud olema inimene, kes saab hakkama... Ja siis teedki täpselt seda, mida oled alati teinud – proovid veel rohkem hakkama saada :D

Kui ei jaksa, võtan ennast kokku. Kui ei jõua, leian kusagilt veel aega. Kui päeval ei saa tehtud, teen õhtul. Kui olen väsinud, puhkan nädalavahetusel välja ja esmaspäeval proovin uuesti. Kuni ühel hetkel tekkis mul hoopis teine mõte… Äkki ma ei ole nõrgaks jäänud? Äkki ma olen lihtsalt liiga kaua olnud liiga tugev? 

Liiga kaua kompenseerinud oma aja, une ja taastumise arvelt seda, et päeva sisse ei mahu see, mis sinna peaks mahtuma… liiga kaua pidanud normaalseks, et valmis saamiseks tuleb võtta aega sealt, kust tegelikult enam võtta ei tohiks… ja liiga kaua mõõtnud enda hakkamasaamist selle järgi, kui palju ma veel suudan ära kanda... 

Sest niikaua, kuni sa saad hakkama, tundub ju kõik enam-vähem korras... Sa saad hakkama... Kuni enam ei saa...

...aga miks on siis nii raske lihtsalt puhata?

Siis sattus mulle ette üks postitus lõpetamata asjadest ja sellest, kuidas meie aju nendega käitub.

Seal oli juttu kortisoolist, närvisüsteemist ja üsna julgetest väidetest, millest kõike ma faktina kindlasti ei võtaks. Aga üks mõte jäi mind kummitama…

Mis siis, kui pidev „kõik on pooleli“ tunne ongi üks osa sellest, miks me ei lülitu päriselt välja? 

Sest lõpetamata asjadel on üks tüütu omadus – nad kipuvad meiega kaasa tulema. 

Psühholoogias räägitakse muu hulgas Zeigarniku efektist ehk sellest, et lõpetamata või katkestatud tegevused kipuvad meie mõtetes edasi elama. Ka uuringutes on leitud seoseid lõpetamata tööülesannete ja selle vahel, kui palju töö pärast tööpäeva peas edasi keerleb. Ja tegelikult ei ole selle mõistmiseks isegi väga palju teadust vaja. Sellele kirjale jäi vastamata… seda dokumenti ma ei jõudnudki teha… homme pean kindlasti selle inimesega rääkima… mis sellest otsusest nüüd saab… kuidas ma kõik need asjad üldse ära jõuan… 

Sa võid ise samal ajal diivanil istuda. Arvuti võib olla kinni... aga töö pole kusagile läinud.

Aga mis siis kui äkki ei olegi kõige väsitavam töö hulk?

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et äkki on üks osa väsimusest hoopis see, et tööl ei ole kunagi päriselt lõppu... Vähemalt minu töö on suuresti selline...

Suured teemad ei saa ühe päevaga valmis, mõni ei saa ühe kuugagi. Üks valmis dokument tähendab, et nüüd tuleb seda rakendama hakata, üks otsus tekitab järgmised tegevused, ühe probleemi lahendamise alt tuleb välja järgmine… ühe suurema muudatuse sees on kümneid väiksemaid asju ja päris paljud neist sõltuvad veel omakorda teistest inimestest.

Alati saab midagi veel teha... Alati on midagi, mis vajaks tähelepanu... Ja alati on kellegi jaoks just tema teema praegu kõige olulisem... Nii et mingil hetkel ei ole küsimus enam selles, kas ma tegin täna piisavalt - seda „piisavalt“ tunnet lihtsalt ei tekigi. 

Kui probleem oleks ainult minu ajajuhtimises, saaksin õppida paremini aega juhtima. Kui probleem oleks ainult prioriseerimises, saaksin paremini prioriseerida.  Aga kui mõistlikku tööpäeva lihtsalt ei mahu korraga kõik see, mille eest vastutad, tähendab prioriseerimine lõpuks iga päev ka otsustamist, mis jääb täna tegemata... Ja siis on õhtul nii lihtne veel natuke võtta - sest äkki saaks vähemalt ühe asja valmis. 

Aga „tänaseks valmis“ ei ole sama mis „kõik valmis“ - seda oleksin ilmselt pidanud palju varem õppima. Kõik ei saa kunagi valmis... 

Aga see ei tähenda, et tööpäev ei võiks valmis saada. „Pean sellega veel tegelema“ ja „teen järgmise sammu homme“ on kaks täiesti erinevat asja. Nagu ka „see on ikka tegemata“ ja „täna ma sellega rohkem ei tegele“. Või minu jaoks ilmselt kõige raskem – „ma peaksin selle ka ära tegema“ versus „see ei ole praegu prioriteet“... Sest ka teadlikult tegemata jätmine on otsus...

Ja naljakas on see, et eraelus ma teen seda kogu aeg. Panen teemasid lihtsalt riiulisse. Otsustan, et praegu sellega ei tegele… ja panen kuupäeva külge, millal selle uuesti lahti võtan.  Mitte „kunagi hiljem“, vaid päriselt mingi konkreetne hetk. Siis ei pea see asi kogu aeg peas lahti olema. Ta ei ole ära kadunud, aga ta ei nõua ka praegu tähelepanu... ja alles seda kirjutades sain aru, kui suur vahe see tegelikult on.

Tänaseks valmis… praegu ei tegele… ootan vastust… teen järgmisel nädalal… võib-olla ei teegi üldse.

Need kõik jätavad pähe kuidagi rohkem ruumi kui üks suur ja ebamäärane kõik on tegemata. 

... aga ma ei taha teha sellest järjekordset eneseabiõpetust :) - sest siit oleks nii lihtne minna sinna, et kirjuta igal õhtul kolm tehtud asja üles, tee hingamisharjutusi, pane tööpäev teadlikult kinni, mine jalutama, mediteeri… jah, need kõik on mu tööriistakohvris ja väga head asjad. 

Aga mind häirib järjest rohkem see, kui süsteemne ülekoormus tõlgitakse lõpuks inimese isiklikuks taastumisprojektiks. 

Kui inimese laual on pidevalt rohkem, kui sinna mõistlikult mahub, ei saa kogu lahendus olla see, et ta õpib õhtul paremini rahunema. Kui inimene töötab poole kaheni öösel selleks, et jõuda lõpuks nende asjadeni, mida tal oli tegelikult vaja teha, siis ei ole esimene küsimus, milline hingamistehnika aitaks tal pärast kiiremini uinuda. Isegi siis mitte, kui talle see poole kaheni tehtud töö väga meeldis. 

Sest enda piire ei pea ületama ainult vastumeelselt... seda võib teha ka väga suure õhinaga... ja seda viimast olen ma enda puhul vist päris kõvasti alahinnanud.

Mina olen jõudnud kohta, kus väikesest pausist enam ei piisa... septembri lõpus lõpetan oma pikaajalise töösuhte ja esimest korda üle väga pika aja ei ole järgmine tööpäev juba ukse taga ootamas... See on teadlik otsus... tahan olla mõnda aega kodus… laadida akusid… anda kõigele natuke õhku vahele.

See „laadida akusid“ tundus mulle alguses isegi natuke totter väljend. Nagu peaks kohe järgnema selgitus – aga mida sa siis teed? Kui kaua? Mis järgmiseks? Millal uus töö? Mis on plaan? 

Sest loomulikult peab ju järgmine samm olema... Aga äkki seekord ei pea... Võib-olla ongi üks osa probleemist olnud see, et alati peab midagi järgmist olema… järgmine eesmärk, järgmine projekt, järgmine probleem, mis tuleb ära lahendada, järgmine koht, kuhu jõuda...

Praegu tahaks esimest korda väga pika aja jooksul jätta selle järgmise sammu natuke lahti. Mitte sellepärast, et mul poleks ambitsiooni või et ma ei tahaks enam midagi teha. Ideid on mul ilmselt rohkem kui oleks tervislik. Ja tegelikult ei tähenda see paus ka seda, et ma oktoobrist lihtsalt diivanile jään :). Meil on Soomes pereettevõte ja jõusaal, mis on seni suuresti pidanud mahtuma kõige muu kõrvale. Oktoobrist saan ma lõpuks anda rohkem tähelepanu ka sellele. Aga see tundub mulle kuidagi teistsugune. See ei ole järgmine „pean kohe midagi suurt üles ehitama“ projekt. Vähemalt ma väga loodan, et ma ise seda selliseks ei tee :D 

Pigem võimalus olla rohkem kohal… vaadata rahulikult, mida jõusaal päriselt vajab… teha ära asju, mis on seni jäänud ootele… tegeleda inimeste, veebilehe, kujunduste, ürituste ja kõige selle igapäevasega, mis sinna juurde käib... ja mulle meeldib mõte, et saan seda teha ilma selleta, et mul samal ajal kusagil kuklas jookseb veel teine täiskoormusega tööpäev.

Võib-olla just seda ma selle „õhku vahele“ all mõtlengi - mitte seda, et ma ei tee enam midagi... vaid seda, et kõike ei pea enam tegema korraga. 

Aga ma tahan teada saada, mis juhtub siis, kui kõige selle vahele tekib päriselt natuke ruumi... ja ma ju ei tea, mis oktoobris tegelikult juhtuma hakkab  - võib-olla saabub tohutu kergendus… võib-olla ei saabu... võib-olla olen esimesed nädalad lihtsalt väsinud... võib-olla hakkan juba kolmandal päeval endale uut projekti välja mõtlema, sest niisama olemine tundub imelik :D

See oleks mulle väga omane... ja ma ei usu, et 1. oktoobril panen ühe ukse kinni ja kõik on korras. Inimene võtab iseenda endaga kaasa… koos nende samade harjumustega, millega ta sellesse kohta jõudis... Aga ma tahan teada saada, mis juhtub siis, kui enam ei ole seda lõputut nimekirja… kui õhtul ei ole vaja mõelda, mida ma täna jälle ei jõudnud… kui pühapäeva õhtul ei hakka järgmine nädal juba peas jooksma… kui ma ei pea puhkama selleks, et homme jälle jaksaksin... 

Võib-olla pole mul praegu vaja õppida rohkem jaksama

Veel mõnda aega tagasi oleksin ilmselt otsinud lahendust sellele, kuidas oma energiat paremini juhtida… kuidas olla efektiivsem… kuidas rohkem taastuda… kuidas kõik paremini ära mahutada… kuidas jälle endiseks saada. Aga täna ma ei ole enam kindel, et tahan „endiseks“ saada. Sest see endine mina oli väga hea hakkama saamises. Väga hea veel natuke pingutamises... väga hea selles, et kui kusagilt enam aega võtta polnud, siis ööst ikka natuke sai... ja väga hea enda uuesti käivitamises.

See viimane on võib-olla kõige petlikum... Sest isegi täiesti väsinuna võisin õhtul huvitava asja peale uuesti põlema minna ja mõelda – näed, kõik on ju hästi… ma jaksan küll... Jaksasingi... Päris kaua.

Ja äkki ongi tugevuse üks varjukülg see, et see ei kaitse sind läbipõlemise eest - vastupidi… see võib võimaldada sul lihtsalt väga kaua edasi minna...

Kui sa kogu aeg jaksad, harjuvad teised sellega. Aga veel rohkem harjud sellega ise. Ja kui siis ühel hetkel enam ei jaksa, on esimene mõte – mis mul viga on? Miks ma enam ei suuda?

Praegu tundub mulle palju huvitavam hoopis teine küsimus - kuidas ma nii kaua suutsin?

Ja äkki ei olegi mul praegu vaja õppida, kuidas jälle võimalikult kiiresti tugevaks saada. Võib-olla on vaja mõnda aega lihtsalt mitte olla see, kes kogu aeg jaksab. Mitte optimeerida taastumist… mitte teha pausist järgmist projekti… mitte koostada plaani, kuidas võimalikult kiiresti tagasi oma endise töövõime juurde jõuda.

Lihtsalt anda endale aega… magada… liikuda… teha trenni siis, kui tahan… teha kodus midagi või mitte teha… olla oma inimestega… mõelda, kui tahan mõelda… ja vahepeal loodetavasti üldse mitte mõelda :D

Ma ei taha seekord kasutada puhkust selleks, et võimalikult kiiresti uuesti produktiivseks saada - olen seda juba piisavalt kaua teinud.

Ja võib-olla ma ei olnudki nõrk, kui ühel hetkel enam ei jaksanud… võib-olla olin lihtsalt liiga kaua olnud liiga tugev.

xxx
Jana



PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.