Esimene kiht ei ole veel tõde...

Kui olin noorem, arvasin, et tark inimene on see, kellel on palju vastuseid. Täna arvan peaaegu vastupidist. Mida targemate inimestega olen kokku puutunud, seda rohkem olen märganud, et nad esitavad häid küsimusi. Ja nad julgevad omaenda vastustes kahelda. Mitte sellepärast, et nad oleksid ebakindlad. Vaid sellepärast, et nad teavad, kui lihtne on eksida.

Maailm on täis inimesi, kes kaitsevad oma arvamusi nagu viimast kindlust. Palju vähem kohtab neid, kes on valmis oma arvamust muutma. Ometi sünnib peaaegu iga suurem avastus just sellest hetkest, kui keegi ütleb: "Aga mis siis, kui ma eksin?"

Me ei jõua enam seosteni, sest peatume liiga kiiresti kokkuvõtte juures... 

See oli mõte, mis jäi eelmisest artiklist õhku rippuma. Me tahame maailma, mis mahuks tabelisse, insta-postitusse või sekunditega neelatavasse pealkirja. 

Me ei jõua enam tähenduseni, sest peatume liiga kiiresti esimese tõlgenduse juures... Me tarbime mõtteid samamoodi nagu sotsiaalmeediat. Pealkiri. Tsitaat. Jagamine. Edasi järgmise juurde...

Aga mõte? Mõte ise jäi lugemata...

Ma pean siinkohal midagi üles tunnistama... See minu oskus – või pigem sund – ikka ja jälle mitte peatuda esimese kihi juures ei ole sündinud pelgalt akadeemilisest huvist. See on sündinud millestki palju kriipivamast...

See minu vajadus minna ikka ja jälle esimesest kihist läbi ei ole sündinud ainult uudishimust. Ma arvan, et see on sündinud ka hirmust.

Mul on tugev teesklejasündroom... ja ma olen endalt alati väga palju nõudnud... vahel isegi liiga palju.

Ma ei mäleta aega, kus ma poleks endalt küsinud, kas ma ikka tean piisavalt... Kas ma olen ikka piisavalt hea... Kas äkki ühel hetkel keegi avastab, et ma tegelikult ei tea nii palju, kui arvatakse... See küsimus on käinud minuga kaasas aastaid. Vahel vaikselt taustal... vahel üsna valjult...

Võib-olla just sellepärast ei ole ma kunagi osanud millegi kohta lihtsalt arvata. Mulle ei piisa sellest, et miski tundub loogiline või et keegi tark inimene on seda öelnud. Ma tahan aru saada, kust see mõte tuleb. Mis sellele eelnes. Mis seda toetab. Mis sellele vastu räägib. Kus on selle piirid. Millal see enam ei kehti.

Mitte sellepärast, et teistele muljet avaldada. Vastupidi... see on olnud pigem minu enda viis oma sisemist ebakindlust vaigistada. Ma vajan teadmist nagu ankrut. Mitte selleks, et näida tark... vaid selleks, et tunda, et ma ei ehita oma arusaamist liivale.

Ja võib-olla sellepärast ongi selle blogi kirjutamine minu jaoks palju rohkem kui lihtsalt kirjutamine...

See on koht, kus ma testin omaenda mõtteid... kui ma midagi kirja panen, siis ma ei kogu lihtsalt lauseid üksteise otsa. Ma proovin aru saada, kas see mõte peab päriselt ka vastu. Kas seal on veel mõni kiht, kuhu ma pole jõudnud. Kas ma usun seda ka homme. Kas ma usun seda siis, kui keegi küsib minult esimese ebamugava küsimuse.

Mõnikord kirjutan terve artikli valmis... ja kustutan poole ära. Mitte sellepärast, et tekst oleks halb. Vaid sellepärast, et ma ei usu seda veel piisavalt...

Ja sellel kõigel on üks üsna valus kõrvalmõju... kuna ma tahan enne sõna võtmist ise päriselt aru saada, siis räägin ma sageli vähem, kui võiksin...

Olen istunud lugematutes aruteludes, koosolekutel ja vestlustes, kus keegi räägib täiesti kõikumatu enesekindlusega midagi, mille kohta ma tunnen peaaegu füüsiliselt, et see on totaalne jama... Minu sees hakkavad küsimused jooksma palju kiiremini kui sõnad... Aga samal ajal hakkab tööle ka teine hääl... "Kas sa oled selles ise ikka lõpuni kindel? Kas sul on kohe esitada uuringutele toetuvaid fakte?" Ja kui vastus sellele küsimusele ei ole veel "jah", siis ma pigem vaikin...

Vahel olen selle peale enda peale pahane olnud... sest maailm tundub kuulavat palju rohkem neid, kes räägivad enesekindlalt, kui neid, kes mõtlevad põhjalikult... Vahel tundub lausa, et enesekindlus loeb rohkem kui teadmine...

Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud mõistma, et võib-olla ei peagi see olema minu roll...

Ma ei ole kunagi igatsenud tähelepanu pärast tähelepanu... mind on alati huvitanud mõju...

Mulle meeldib palju rohkem ehitada tugevat vundamenti kui seista rõdul ja lehvitada... Mulle sobib olla inimene, kes aitab mõttel tugevamaks saada enne, kui see maailma läheb... Ja kui selle mõtte ütleb lõpuks välja keegi teine, siis ausalt öeldes ei ole see minu jaoks kunagi olnud kõige olulisem...

Oluline on hoopis see, et see mõte kannaks...

Kunagi arvasin, et minu pidev kahtlemine on nõrkus. Täna ma enam nii ei arva. Täna tundub mulle, et just see on hoidnud mind tagasi kõige ohtlikumast kohast, kuhu inimene võib oma mõtlemisega jõuda - kindlusest, mis enam küsimusi ei küsi...

Sest niipea, kui ma usun, et olen lõpuks kohale jõudnud, lõpetan ma õppimise... ja võib-olla sellepärast ei tahagi ma oma suhtest kahtlusega päriselt loobuda...

Ta on vahel väsitav...

Vahel isegi valus...

Aga siiani on ta mind peaaegu alati juhtinud ühe kihi võrra sügavamale...

...ja ma arvan, et just selle eest olen ma talle kõige rohkem tänulik ning võib-olla sellepärast olen ma aastatega õppinud kahtlust natuke teise pilguga vaatama.

Kunagi pidasin teda oma vaenlaseks... täna tundub mulle, et ta on olnud üks mu paremaid õpetajaid.

Sest iga kord, kui olen milleski liiga kiiresti kindel olnud, on elu üsna pea leidnud viisi mulle näidata, et kuskil oli veel üks kiht, mida ma ei märganud.

Ja võib-olla sellepärast jäi mulle hiljuti uuesti ette üks maailma tuntumaid filosoofilisi mõtteid - "Ma mõtlen, järelikult olen olemas." ...Cogito, ergo sum"

Ma arvan, et enamik meist on seda lauset kuulnud... aga alles nüüd jäin mõtlema millelegi muule...

Me tsiteerime seda lauset nagu valmis tarkust. Aga peaaegu mitte kunagi ei räägi me sellest, mis sellele eelnes. Kuidas ta üldse selleni jõudis?

See ütlus ei sündinud mõtlemisest. Ta sündis kahtlemisest.

See mees, kes need sõnad kirja pani, ei istunud mugavas tugitoolis, olles elus ja maailmas kindel... Ei, ta alustas sellest, et keeras oma maailma pahupidi. Ta otsustas kahelda kõiges... Selles, mida ta nägi. Selles, mida ta kehaliselt tundis. Selles, mida talle oli õpetatud. Ta kahtles niin sügavalt, et tal hakkas peaaegu hirm, sest kogu harjumuspärane jalgealune kadus ära. Ja alles siis, sellest täielikust tühjusest, hakkas idanema päris mõtlemine.

See tõttu mulle meeldib isegi rohkem üks hilisem laiendus selles mõttest - "Dubito, ergo cogito, ergo sum"  -  "Ma kahtlen... järelikult hakkan mõtlema... järelikult olen."

See  muudab minu jaoks peaaegu kogu loo... sest mõtlemine ei alga minu jaoks hetkest, kui mul tekib arvamus... see algab hetkest, kui ma julgen oma arvamust korraks mitte uskuda... ja vahel tundub mulle, et just see oskus hakkab meie ümbert tasapisi kaduma.

Elame ajastul, kus kahtlemist peetakse nõrkuseks. Kui sa ütled avalikult "ma ei tea", arvatakse kohe, et sa pole kompetentne. Kui ütled "ma pean selle üle mõtlema", peetakse sind aeglaseks. Kui muudad uue teadmise või kogemuse valguses oma arvamust, nimetatakse sind ebajärjekindlaks või tuulelipuks.

Aga mis siis, kui tegelikult on vastupidi? Mis siis, kui kõige ohtlikum inimene ei ole see, kes kahtleb... vaid see, kes enam kunagi, mitte üheski asjas ei kahtle? Seetõttu ongi need enesekindlad valjuhäälsed ruumitäitjad nii hirmutavad – nad on kaotanud võime märgata omaenda ekslikkust.

Ometi olen ma nii sportlasena, protsessijuhina kui ka arengutreenerina näinud ikka ja jälle ühte ja sama mustrit - kõige valusamad eksimused ei sünni tavaliselt teadmatusest... need sünnivad hoopis liiga varajasest kindlusest. Sellest hetkest, kui inimene lõpetab küsimuste esitamise... kui esimene seletus tundub piisavalt hea... kui esimene kiht tundub olevat kogu tõde...  siis kui haarati kinni esimesest kihist, esimesest loogilisest seletusest ja ehitati sinna peale terve maja...

Sest niipea kui tekib täielik ja lukus kindlus, lõpeb uudishimu. Ja koos uudishimuga lõpeb õppimine ja areng...

Aga elu on mind õpetanud, et päris muutus ei tule peaaegu kunagi uue teadmisega... vaid siis, kui vana teadmine enam ei kanna. Kui vana muster jookseb ummikusse ja me oleme sunnitud endalt küsima: "Oota, aga miks ma üldse nii teen?"

Kui miski, milles oled olnud üsna kindel, hakkab vaikselt logisema... alguses püüad seda veel päästa... 
leiad põhjendusi... otsid kinnitust... ja siis ühel hetkel enam ei saa... tekib vaikus...

Sellel teekonnal on oma kindel rütm, mida me ei saa kiirendada, ilma et me sisu ära kaotaks:
Me eksime... Siis hakkame kahtlema... Siis hakkame mõtlema... Alles siis hakkame päriselt tundma... Ja alles siis muutume.

Ja just selles vaikuses sünnivad minu kogemuse järgi kõige olulisemad küsimused.

Võib-olla sellepärast küsin ma endalt viimasel ajal üha sagedamini hoopis midagi muud - kui väga me tegelikult sisuni läheme?

See on uskumatult ebamugav küsimus, sest ta töötab kõikjal. Loeme raamatut... kas me jõudsime sisuni või jooksime silmadega üle lehekülgede, et saaks märke kirja, et raamat on loetud? Kuulame teist inimest... kas me jõudsime tema sisuni või kuulasime ainult niipalju, et moodustada oma peas järgmine vastus? Loeme uuringut, artiklit, uudist... kas me püüame mõista tausta ja seoseid või otsime sealt lihtsalt kinnitust sellele, mida me niigi juba arvame?

... kas me läheme sisuni või peatume jälle selle esimese, kõige mugavama kihi juures, mis ei nõua meilt mitte midagi?

Sügavus ei ole objekti omadus. Sügavus ei ole raamatus, artiklis, teises inimeses või filosoofias endas. Sügavus on vaatamise viis... inimese valmisolek vaadata kauem kui esimene kiht.

Ja võib-olla sellepärast meeldibki mulle öelda, et olen optimistlik skeptik. Ma kahtlen sellepärast, et maailm on liiga huvitav, liiga rikas ja liiga elus, et leppida esimese ettejuhtuva vastusega.

Minu jaoks ei ole kahtlemine usalduse vastand... see on austuse vorm.

Austus tõe vastu, mis on alati natuke suurem kui minu tänane arusaamine...

Austus teise inimese vastu, sest ma ei taha temast liiga kiiresti "aru saada". Ma tahan aru saada õigesti.

Ja võib-olla kõige rohkem on see austus elu enda vastu. Sest elu on mulle ikka ja jälle näidanud, et kõige huvitavamad avastused ei sünni siis, kui ma lõpuks vastuse leian.

Need sünnivad siis, kui ma taipan, et olen kogu aeg vale küsimust küsinud... Võib-olla sellepärast usaldangi ma täna oma küsimusi rohkem kui oma vastuseid... sest vastused panevad punkti... head küsimused avavad järgmise ukse...

Ja mida rohkem uksi ma elu jooksul avanud olen, seda vähem tundub mulle, et sügavus on koht, kuhu ükskord kohale jõuda... sügavus on viis vaadata... ja võib-olla ongi see kõige olulisem, mida kahtlus mulle õpetanud on...

Mitte seda, et ma teaksin vähem...

Vaid seda, et ma ei lõpetaks kunagi vaatamist pärast esimest kihti...