Kas minu artiklid ja e-kirjad on liiga pikad...

Nii ma hakkasingi mõtlema. Võtsin oma vanu artikleid lahti. Lugesin neid lugeja pilguga... Märkisin kohti, kus oleks saanud kiiremini asja juurde minna. Kus oleks saanud mõne loo välja jätta... Kus oleks saanud mõne mõtte kokku võtta ühe lõigu asemel ühe lausega...

Ja mida rohkem ma seda tegin, seda kummalisem tunne mind valdas...

Mitte sellepärast, et ma ei oleks leidnud midagi, mida kärpida. Iga teksti saab lühemaks teha. Alati :). Küsimus ei ole selles...küsimus on selles, mida sa kärbid...

Kas sa kärbid üleliigseid sõnu? Või kärbid mõistmist? 

Sest mida rohkem ma oma tekste vaatasin, seda enam sain aru, et need kohad, mida inimesed kõige sagedamini "liigseks" peavad, on sageli just need kohad, kus tekib tähendus. 

Mitte faktid. Mitte järeldused. Tähendus...

Mind on alati huvitanud seosed... Võib-olla isegi rohkem kui vastused ise :). 

Kui keegi ütleb mulle, et miskit õnnestus või ebaõnnestus, siis minu jaoks ei ole see veel eriti huvitav. Huvitavaks muutub asi siis, kui hakkame uurima, miks see juhtus. Mis sellele eelnes. Milliseid otsuseid tehti. Millised märgid olid tegelikult ammu nähtaval... aga jäid märkamata. Millised inimesed mängisid rolli. Millised lood jooksid paralleelselt taustal...

Just seal hakkab minu jaoks sündima arusaamine.

Sama on inimestega...

Kui keegi ütleb mulle, et ta on edukas, õnnelik, läbi põlenud või eksinud, siis need on ainult pealkirjad. Mind huvitab alati lugu selle taga. Sest inimene ei ole kunagi ainult tulemus - inimene on teekond, valikud, juhused, kohtumised, hirmud, eksimused ja lootused, mis selle tulemuseni viisid. Mulle meeldib öelda, et meie elu on meie valikute summa...

Võib-olla on see huvi seoste vastu minuga kaasas käinud palju kauem, kui ma ise teadvustan.

Kui ma aastaid tagasi sportlasena maailma tipus võistlesin ja maailmameistriks tulin, töötasin ma samal ajal ka protsessijuhina. Tol ajal tundusid need kaks maailma täiesti erinevad. Ühes mõõdeti justkui mõõdetamatut esteetikast lähtuvaid tulemusi ja medaleid. Teises protsesse, kvaliteeti ja tulemuslikkust...

Tagantjärele mõeldes õpetasid nad mulle aga täpselt sama asja...

Ei spordis ega organisatsioonides sünni edu ühest suurest tegurist... ta sünnib kokkukõlast...

Kui midagi ei tööta, siis harva peitub põhjus ainult ühes kohas... ja kui midagi lõpuks tööle hakkab, siis enamasti ei ole selle taga üks geniaalne otsus või üksainus muutus :)

Tulemuse loovad kümned omavahel seotud asjad... 

Spordis tähendas see treeningut, taastumist, und, toitumist, keskendumist, emotsionaalset tasakaalu, inimesi sinu ümber ja sadu väikeseid otsuseid, mida keegi tribüünilt ei näinud. Protsessijuhtimises tähendas see süsteeme, inimesi, kultuuri, eesmärke, vastutusi, suhtlust ja otsuseid, mis mõjutavad üksteist palju rohkem, kui esmapilgul paistab...

Mida kõrgemale jõudsin, seda vähem hakkasin uskuma lihtsatesse vastustesse.

Ja seda rohkem hakkasin otsima seoseid.

Sest just seal hakkas minu jaoks sündima päris arusaamine...

Võib-olla sellepärast on ka minu kirjutised sellised nagu nad on...

Ma ei armasta eriti pealkirju ilma loota, järeldusi ilma kontekstita ega arvamusi ilma põhjendusteta...

Ja võib-olla sellepärast märkan ma seda muutust ka nii teravalt...

Ühelt poolt vastutan ma igapäevaselt riigi IKT-majas protsesside ja muu strateegilise eest... Teiselt poolt töötan inimeste arengutreenerina. Esmapilgul tunduvad need kaks maailma üsna erinevad. Ühes räägime digiriigist, süsteemidest, protsessidest ja strateegilistest otsustest. Teises räägime inimestest, valikutest, arengust ja sisemistest takistustest... Aga mida aeg edasi, seda rohkem näen ma nende vahel ühte ühist joont...Kõige olulisemad küsimused ei allu peaaegu kunagi kiiretele vastustele.

Kui organisatsioonis on usalduse probleem, ei leia selle põhjust ühest Exceli tabelist... Kui meeskond ei tööta, siis harva peitub vastus esimeses koosolekus... Kui inimene tunneb, et ta on oma elus ummikus, siis peaaegu kunagi ei selgu lahendus esimese vestluse jooksul...

Kõige olulisemad asjad avanevad aeglaselt.

Need vajavad küsimusi... Need vajavad kuulamist... Need vajavad julgust viibida mõnda aega teadmatuses... Need vajavad ruumi...

Ja võib-olla just siin peitubki üks suuremaid muutusi, mida ma enda ümber märkan.

Mitte selles, et inimesed oleksid vähem intelligentsed. Vastupidi... Ma kohtun iga päev väga tarkade inimestega. Inimestega, kes suudavad lahendada keerulisi probleeme, juhtida suuri organisatsioone, ehitada ettevõtteid ja navigeerida maailmas, mis muutub kiiremini kui kunagi varem - imetlen neid siiralt!

Aga ma märkan üha sagedamini midagi muud. 

Me muutume rahutuks. Mitte füüsiliselt... vaid vaimselt. 

Meil on järjest raskem viibida ühe mõtte juures piisavalt kaua, et see ennast täielikult avaks...

Mäletan aega, kui lugesin raamatuid nii, et maailm minu ümber lihtsalt kadus... Tunnid möödusid märkamatult... Ma ei mõelnud sellele, kui palju lehekülgi veel jäänud on... Ma ei otsinud kokkuvõtet viimasest peatükist... Ma ei tundnud vajadust vahepeal kontrollida, kas kuskil toimub midagi huvitavamat...

Ma lihtsalt olin selles loos...

Täna märkan vahel ka enda juures midagi muud... Loen artiklit ja pilk libiseb alateadlikult alla, et hinnata, kui pikk see veel on... Kuulan podcast'i ja taban end mõttelt, kas keegi võiks selle peamised punktid lihtsalt ette öelda... Alustan raamatut ja avastan ennast mõtlemas, mitu peatükki veel jäänud on...

See ei ole juhtunud üleöö... Ja ma ei usu, et see on ainult minu lugu.

Mulle tundub, et me kõik oleme hakanud elama maailmas, kus kannatlikkusest on saanud alahinnatud voorus. Kõik peab olema kiirem. Lühem. Kompaktsem. Efektiivsem.

Me optimeerime koosolekuid, suhtlust, õppimist, lugemist ja isegi mõtlemist...  Nagu oleks elu üks suur tootmisliin, kus eesmärk on jõuda võimalikult kiiresti järgmise tulemuseni. Aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam tekib mul küsimus, kas kõik väärtuslik allub üldse optimeerimisele. 

Kas armastust saab optimeerida?

Kas sõprust saab kokku võtta üheks slaidiks?

Kas usaldust saab kiirkorras ehitada?

Kas tarkus sünnib kokkuvõtetest?

Ma ei ole selles nii kindel...

Mõnikord tundub mulle, et me käitume nagu inimesed, kes tahavad süüa ainult magustoitu. Mitte sellepärast, et magustoit oleks halb. Magustoit on suurepärane. Probleem tekib siis, kui kogu menüü koosneb ainult sellest...

Ka kokkuvõtted on suurepärased. Onepager'id on kasulikud. Peamised punktid aitavad orienteeruda.

Aga kui kogu meie maailm taandub kokkuvõtetele, hakkame me tasapisi kaotama midagi olulist...

Me kaotame võime liikuda läbi mõtte...

Mitte ainult jõuda selle lõppu... vaid liikuda läbi selle... lubada tal hargneda...lubada tal meid üllatada... lubada tal viia meid kohtadesse, kuhu me alguses minna ei plaaninud...

Kõige huvitavamad mõtted minu elus ei ole sündinud kunagi siis, kui ma otsisin vastust. 

Need on sündinud siis, kui ma jäin küsimuse juurde kauemaks, kui oleks olnud mugav - kui ma lubasin endal mitte teada ja kui ma ei kiirustanud esimese järelduse juurde...

Ma arvan, et see on ka põhjus, miks ma lõpuks otsustasin oma kirjutamisstiili mitte muuta :)...

Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et kõik pikad tekstid on automaatselt väärtuslikud - nad ei ole. Mõni pikk tekst ongi lihtsalt pikk :).

Aga ma sain aru, et kui ma hakkaksin kirjutama lühemalt ainult sellepärast, et inimesed ei jaksa lugeda, siis ma ei lahendaks probleemi... Ma kohaneksin sellega. Ja aitaksin sellele isegi kaasa...

See mõte jäi mind kummitama.

Sest kui me kõik hakkame eemaldama konteksti, tausta, seoseid ja mõttekäike selleks, et inimene ei peaks liiga kaua keskenduma, siis millise maailma me lõpuks ehitame?

Maailma, kus kõik teavad vastuseid, aga keegi ei mäleta enam küsimusi?

Maailma, kus kõik tunnevad pealkirju, aga keegi ei tunne lugusid?

Maailma, kus inimesed suudavad sekunditega skaneerida sadu kilobaite informatsiooni, aga neil on raske istuda pool tundi ühe mõttega?

Võib-olla kõlab see liiga dramaatiliselt... võib-olla mitte.

Aga mulle tundub, et suur osa sellest, mida me nimetame tarkuseks, ei sünni mitte informatsioonist, vaid ruumist informatsiooni vahel - nii nagu muusikas on vaja pause. Nendest nähtamatutest niitidest, mis ühendavad ühe idee teisega. Nendest hetkedest, kus me ei liigu edasi, vaid jääme korraks paigale.

Sest just pausis hakkavad mõned asjad nähtavaks muutuma...

Nagu öises taevas - kui vaatad korraks üles, näed tähti...Kui vaatad kauem, hakkad nägema tähtkujusid...
Ja kui vaatad veel kauem, hakkad märkama lugusid...

Võib-olla on mõistmisega samamoodi... ta ei sünni esimesel pilgul... ta vajab aega.

Ja võib-olla sellepärast kirjutan ma ka edaspidi liiga pikki e-kirju ja liiga pikki artikleid...

Mitte sellepärast, et ma ei oskaks lühemalt... vaid sellepärast, et ma usun endiselt, et mõned asjad väärivad rohkem kui kokkuvõtet...

Nad väärivad tähelepanu... nad väärivad aega... ja nad väärivad võimalust lõpuni lahti rulluda.

xxx
Jana