Jalalaba kui vundament

Mugavus ja keha esimene ning tähtsaim amortisaator

Me räägime sageli, et tänapäeva maailma suurim vaenlane on suhkur... aga tegelikult on see mugavus. Ja suurimat mugavuse sõltuvust praktiseerime me iga päev otse oma jalge all. Meie esivanemad olid üle 2 miljoni aasta vastupidavussportlased. Nad jooksid saagi järel üle savannide ja kõndisid tuhandeid kilomeetreid ilma õhkpatjade, geeltaldade või imeliste võlvitugedeta. Nad liikusid nii, nagu loodus ette nägi – maandudes päka- või keskjalale.

Kui sa astud sammu, siis esimene koht, kus maapinna reaktsioonijõud kohtub sinu kehaga, on jalalaba. See on dünaamiline süsteem, mis peab suutma olla korraga kaks vastandit  pehme, voolav amortisaator, mis neelab löögi, ning hetk hiljem jäik ja võimas kang, mis sind edasi tõukab.

Sinu jalalaba on disainitud töötama kui täiuslik bioloogiline vedru. Kui sa maandud loomulikult, siis jalavõlv venib, säärelihas pikeneb ja Achilleuse kõõlus neelab löögi. See on sinu keha sisse ehitatud, tasuta ja geniaalne amortisatsioonisüsteem...

Tänapäeva maailmas oleme me selle dünaamika kaotanud. Me oleme surunud oma jalad justkui kipsi" – toetavatesse, pehmendatud ja kitsastesse kingadesse. 

Veidi liialdades võib kujundlikult öelda - 1970ndatel mõistsid jalatsitootjad kahte asja - sa ei saa patenteerida maapinda ega müüa inimestele nende enda paljaid jalgu. Nii loodi müügiargument nimega põrutus ja müüdi meile lahendus – pehmendus.

Aga siin on konks… tugev polsterdus võib panna jalalaba oma tööd vähem tegema. Kui lihast pidevalt toetada, siis ta nõrgeneb. Pehme tald summutab küll löögi tunnet, kuid tegelik koormus liigub ikkagi läbi jala üles põlvedesse ja selga. Seetõttu võib jalalaba muutuda vähem aktiivseks ja reageerida aeglasemalt.

Jalatald on üks keha olulisemaid sensoorseid piirkondi. Seal on tuhandeid närvilõpmeid, mis peaksid saatma sekundis sadu signaale: "Pind on libe!", "Kallak on paremale!", "Stabiliseeri!". Kui see tagasiside väheneb, tekib ajus ebakindlus, mis võib väljenduda pingena üle kogu keha – eriti põlvedes, vaagnas ja isegi lõualuus. Ebastabiilne tald võrdub närvisüsteemi jaoks ohuga ning oht tähendab keha jaoks kramplikku kaitseseisundit.

Vundamendi hoidjad - sidemed ja pahkluu

Jalalaba põhjas asuvad sidemed ja sidekirme (plantaarfastsia) moodustavad pinguldatud vibunööri süsteemi - mis hoiab võlvi toetatuna. Kui need sidemed jäävad vähese koormuse tõttu passiivseks – näiteks kitsastes või jäikades jalatsites – võib võlv vajuda ning tekkida liigne pronatsioon.

Pahkluu ümber on tihe sidemete võrgustik, mis tagab stabiilsuse. Kui pahkluu on ebastabiilne, peab sääreosa hakkama seda "viltust torni" kompenseerima... ja siit algabki see kuulus doominoefekt ülespoole. 

See ei ole ainult füüsika, see on neurobioloogia – su aju saab jalatallalt vigast signaali ja saadab vastuseks pingesignaali otse sinu selga. Sa võid rullida selga ja venitada kaela, kui jalatallalt tulev info on ebamäärane, hoiab aju selga ja keskosa pinges - sest tunneb, et aluspind pole kindel ja ei lase aju seljalihastel kunagi täielikult lõõgastuda.

Suur varvas – tuhara süütelukk ja liikumise peainsener

Kui me räägime jalalaba funktsioonist, siis kõige olulisem tegelane selles ansamblis on suur varvas. See on sinu keha peamine stabiliseerija ja tal on kaks strateegilist rolli:

1. Stabiilsus (sama poole ahel)
   Hetkel, kui su jalg puudutab maad ja sa surud suure varba vastu pinda, aktiveerub sidekoeline ahel, mis ulatub läbi sääre väliskülje otse sama poole tuharasse. See on nagu süütelukk – suur varvas on võti, mis keerab tuhara mootori käima. See hoiab su vaagna stabiilsena ja hoiab ära "iseenda otsa kokku vajumise". Kui suur varvas ei tööta, on su tuhar "unne suigutatud" ja sa vajud igal sammul veidi puusast läbi.

2. Dünaamika (vastaspoole diagonaal)
   Inimese liikumine on geniaalne diagonaalide mäng. Kui sa tõukad end suure varba abil maast lahti, liigub see kineetiline energia läbi selja lailihase vastaspoole õlani. See on elastne X-kujuline vedru, mis teeb kõndimise peaaegu tasuta energiakasutuseks - loomulik ja kuluvaene liikumine, mis säästab su liigeseid ja annab sammule kerguse. Kui suur varvas on passiivne, jääb see vedru vinnastamata. Sa ei liigu enam vedru peal, vaid lohistad oma keha toore lihasjõuga edasi. 
   
   

Varbatõsturite ületunnid ja valu sääre eesmises osas

Personaaltreenerina kuulen ma sageli kurtmist: "Hakkasin kõndima/jooksma, aga sääre eesküljele tekkis kohutav valu." See on klassikaline biomehaaniline appihüüd. 

Selleks, et suur varvas saaks oma tööd teha, on vaja liikuvat pahkluud. Kui pahkluu on jäik, tekib liikumisummik - kui suur varvas ja tuhar ei tee koostööd, kaob sul võime end maast lahti tõugata. Keha peab aga kuidagi edasi saama... Kui tuhar  takka lükka, hakkab keha jalga ettepoole vinnama ja üleval hoidma varbatõsturite abil - need on lihased sääreluu peal.

Need väikesed lihased, mis on loodud peeneks timmimiseks, mitte kogu keha edasiviimiseks. teevad siis hiiglase tööd, püüdes sind edasi sikutada - tehes ületunde ning püüdes kompenseerida puuduvat tõuget ja tuhara laiskust. See ongi see sääre eeskülje põletav valu, mida paljud peale pikaajalist pausi jalutama hakates tunnevad. See pole säärelihase nõrkus, vaid märk sellest, et su tagumine liin ei tööta. See on ebaefektiivne, valus ja kurnav – sa justkui lohistad end edasi, selle asemel et kergusega rulluda üle jalalaba.

Alt üles kerguse poole - kineetiline kett

Ma räägin tihti oma klientidele kahveltõstuki efektist... See efekt algab küll tallast, kuid selle tegelik jõud realiseerub sinu keres. Kui su jalalaba on aktiivne ja varbad saavad haarata maad, siis tekib talla alla justkui õhk. Aga see õhk ei jää säärtesse – see kergus liigub üles ja lukustab sinu vaagna ja lülisamba ühtseks, toetatud tervikuks. Sinu süvalihased (kõhu põiklihas ja selja sirutajad) loovad sisesurve, mis hoiab lülisamba pikkust. See on hetk, kus sa ei kanna oma raskust enam ainult lihasjõuga, vaid läbi pingestatud sidekoelise ahela.

Kui aga vundament "lekib" või su keskosa on pehme, vajub see torn kokku. Jalavõlv vajub sisse, sääreluu pöörleb sissepoole ja vaagen kallutub ette. See on hetk, kus sa vajud "iseenda otsa hunnikusse". Selle asemel, et kanda raskust läbi luude ja kerguse, vajud sa oma sidemete ja liigeste otsa. Tallaalune õhk kaob ja asemele tuleb raskus, mis surub su põlvedele ja vaagnale. See on see tunne, kui iga samm on raske ja keha karjub väsimusest, sest su kõht ja selg ei paku jalale vajalikku vastusurvet.

Kogu see jutt sidemetest ja kineetilisest ahelast taandub lõpuks ühele asjale – sinu vabadusele.

Mida organiseeritum ja ettenägelikum on su keha keskosa, seda vabam on su liikumine. See on koht, kus biomehaanika kohtub elutarkusega: vabadus liigutustes tekib alles siis, kui on olemas kindel kord ja toetus. Kui su selg on aktiivne ja kõhulihased organiseeritud, ei pea jalalaba enam muretsema "ellujäämise" pärast. Ta ei pea olema see, kes püüab kogu maailma raskust üksi püsti hoida.

Me ei treeni jalgu selleks, et kuskil tabelis linnuke kirja saada. Me treenime selleks, et meil oleks reaalne võimalus minna sinna, kuhu soovime. Tahad joosta lapsega võidu? Tahad vallutada mäetippe või tantsida hommikuni ilma, et jalad alt ära vajuksid?

See ongi elu kogemine ja kui su vundament on elus, on su liikumine vaba ja autentne. Sinu jalad on sinu ühendus maapinnaga – kui see side on tugev, oled sa oma elus kohal. See ei ole mingi kauge vaimne kontseptsioon, vaid puhas liikumisrõõm.

Võime usaldada oma keha igas olukorras on suurim kingitus, mida saad endale teha. See on trumpkaart, mis lubab sul elada täiskäigul.

Keha ootab sinu juhtimist - sina oled oma keha boss!

Me ei saa oodata, et massaaž või uus jalanõu meid "ära parandab".

Keha taastamine algab teadlikust vastutusest. Sa pead õppima oma jalgu uuesti tunnetama.
Kui sa oled kodus, viska sussid nurka ja liigu paljajalu. Telekat vaadates mudi varbaid ja lajalabasid nii pealt kui talla alt. See on lihtne tänuavaldus oma kehale selle vabaduse eest, mida ta sulle iga päev pakub.

Jõusaalitreening ja sidemete tihedus on siin sinu liitlane. Kude kohaneb talle esitatud koormusega – saame me läbi kontrollitud raskuste muuta jalalaba sidemed ja kõõlused paksemaks ja vastupidavamaks. See on sinu töö ja sinu valik – kas lasta vundamendil mureneda või ehitada see teadlikult uuesti üles, et saaksid elada piirideta elu.

Meie keha on tervik - see on katkematu ahel maapinnast kuni pealaeni... 

Järgmises postituses vaatame, mis saab siis, kui see ahel jõuab meie keha "keskluku" ehk vaagna ja alaseljani.

Sa oled oma keha boss, mitte kaasalohiseja. Tee see valik täna.