Miks su keha toodab suhkrut isegi siis, kui sa seda ei söö?

Keha ei ole kunagi rumal ega "rikkis". Ta on ülimalt kohanemisvõimeline süsteem, mis reageerib kogu informatsioonile, mida ta keskkonnast saab. Ja vahel on see informatsioon nii ärev, et keha hakkab ise "vaenlast" looma, keda sa nii väga vältida püüad.

Meie kehas on süsteeme, mis ei tee järeleandmisi. Teatud rakud, nagu punased verelibled ja olulised ajuosad, on bioloogilised suhkrusõltlased – nad ei suuda füüsiliselt rasva energiaks muundada. Nad on keha eliitkliendid, kelle vajadused tuleb täita esimesena. 

Lisaks on glükoos ainus kütus, mida suudame põletada ilma hapnikuta – see on meie biokeemiline välksõja kütus. Rasvapõletus on pikk ja rahulik protsess, mis nõuab aega, kuid stressisituatsioonis eeldab keha, et pead järgmise minuti jooksul oma elu eest jooksma. Ta ei vali rasva, sest see on liiga aeglane - ta vajab plahvatuslikku energiat kohe nüüd.

See on keha püha kohustus - hoida need kriitilised elusüsteemid töös ka siis, kui välist kütust peale ei tule. Kui informatsioon (stress) viitab ohule, ei jää keha ootama – ta on valmis looma kütust seal, kus seda pealtnäha pole.

Miks me lammutame struktuuri, et koguda ballasti?

Kujuta ette karu, kes valmistub talveuneks. Tema pikaealisus ja elujõud sõltuvad tugevatest lihastest ja elastsetest kudedest. Süsivesikud taldrikul on nagu sügisesed marjad – kiire ja kergelt kättesaadav kütus. Me oleme õppinud kartma suhkru mõju oma pikaealisusele, püüdes hoida oma toidulauda laitmatult puhta ja kontrollituna. Kuid bioloogiline tõde on see, et keha ei karda suhkrut ennast, vaid seisundit, kus ta ei oska selle energiaga enam midagi peale hakata.

Nüüd aga kujuta ette, et see karu satub paanikasse. Ta tajub metsades püsivat ohtu ja kurnavat puudust – see on kroonilise stressi biokeemiline signaal. Tema instinkt ütleb: "Sa ei ela seda talve üle!" See on informatsiooniline häireseisund, kus tavapärased reeglid enam ei kehti. 

Ja siin toimub bioloogiline absurd - keha ei oota, kuni marjad metsast otsa saavad. Sest stressisituatsioonis ei ole küsimus ainult kütuses, vaid strateegilises 'pagasi vähendamises'. ülitub Keha lülitub bioloogilisele säästurežiimile ning närvisüsteem annab käsu vabaneda kõigest, mis on energiakulukas ülal pidada – ja selleks on sinu lihased. Karu hakkab lammutama omaenda keha struktuuri paralleelselt kõige muuga. Keha rüüstab oma väärtuslikku "põhivara", et konverteerida see kiireks suhkruks. 

Kuid kuna sa tegelikult koopast välja ei jookse ega saaki taga ei aja (sa istud muremõtetega arvuti taga), jääb see toodetud energia kasutuseta. Keha ei saa aga lasta väärtuslikul ressursil raisku minna ja kuna olukord on jätkuvalt "ohtlik", pakib ta selle suhkru kohe ümber põletikuliseks rasvakihiks siseorganite vahele. 

Ehk siis - sa lammutad oma mootorit, et täita pagasnikut kütusega, mida sa kunagi ei kasuta, aga mis muudab su liikumise raskeks ja vaevaliseks.

Kas valgu lisamine päästaks olukorra?

Siinkohal tekib sageli õigustatud küsimus: "Aga kui ma söön piisavalt valku? Kas see ei peaks mu lihaseid kaitsma? Kas keha ei võtaks kütust esmalt taldrikult ja alles siis, kui seal on tühi, minu kudedest?"

Biokeemiliselt on see justkui tõsi – keha eelistab alati kergemini kättesaadavat kütust. Kuid stressisüsteemi paradoks peitub selles, et krooniline kõrge kortisool tühistab kõik "ehitusload" ja muudab keha rüüstajaks, kes ei usalda enam välist tarnijat.

Isegi kui sa sööd piisavalt valku, ei peata see lihaste lammutamist täielikult. Miks? Sest stress on informatsiooniline paanika. Keha on lülitunud režiimile, kus ta proovib vabaneda "liigsest luksusest" ehk energiat nõudvast lihasmassist, et ellujäämist lihtsustada. Ta vaatab sinu söödud valku kui odavat paberrahra, mis visatakse kohe koldesse, kuid samal ajal jätkab ta ka sinu väärtusliku "mööbli" ehk lihaste rüüstamist, sest ta ei usu, et rahu kunagi naaseb.

See on nagu prooviksid täita lekkivat paati uut vett peale valades, selle asemel et paigata auku. Sa võid lisada taldrikule kuitahes palju valku, kuid kui "lammutuskäsk" on aktiivne, konverteerib keha nii söödud valgu kui ka su oma lihased suhkruks, mille ta siis lõpuks ikkagi rasvavarudesse peidab. Lisaks on valk stressis olles raskesti seeditav – ajal, mil veri on suunatud seedimisest eemale, jäsemetesse, koormab see süsteemi veelgi, selle asemel et seda toita.

Sisemine suhkruvabrik ja stressirasva paradoks

Seda protsessi, kus keha lammutab lihasvalke, et toota energiat, nimetatakse glükoneogeneesiks. Kortisool annab maksale käsu - anna kütust, anna energiat! Sa võid olla täielikul keto- või lihadieedil, kuid su veresuhkru tase võib ikkagi olla ikkagi püsivalt kõrge, sest sinu sees toimub lakkamatu lammutustöö. 

See stressi abil toodetud suhkur ei ole aga süütu kütus. Kuna stressihormoonid hoiavad rakkude uksed lukus (et hoida kütust "lahinguks" valmis), ei pääse suhkur kiiresti rakku, vaid jääb vereringesse lõksu. See on nagu liiv peenes masinavärgis – enne kui keha suudab selle suhkru lõpuks rasvaks pakkida, on see "magus roostetamine" ehk glükeerumine juba jõudnud kahjustada meie veresooni, närvirakke ja kollageeni. Me lammutame oma lihaseid, et toota kütust, mida rakud vastu ei võta, ning laseme sellel liiasel energial seestpoolt oma struktuuri murendada.

Siin peitubki "stressirasva" saladus. Kõrge veresuhkur sunnib kõhunääret eritama insuliini. Kuna stressisituatsioonis on tegu "valehäirega", siis jääb see toodetud energia kasutamata. Insuliin aga pakib selle kohe rasvaks. See on biokeemiline tragikomöödia - keha lammutab sinu raske töö treeningsaalis, et teha sellest suhkrut, mille ta siis kohe rasvana kõhupiirkonda hoiule paneb. See on keha püüd päästa materjali, mida ta iseenda lammutustööga kätte sai.

Seda ringi ei saa alati murda ekstreemselt pikkade söögipausidega. Kui vahed venivad liiga pikaks ajal, mil süsteem on juba ärevil, peab keha veresuhkrut stressihormoonide abil ise veelgi agressiivsemalt üles piitsutama. See kurnab neerupealisi ja keerab seedimise lukku just sel hetkel, kui vajaksime rahu ja toitainete kvaliteetset omastamist.

Magneesiumi ja mineraalide massiivne kulu

Sellel rüüstamisel on ränk hind. Iga suhkrumolekuli loomine ja selle rasvaks pakkimine on biokeemiliselt kurnav, kulutades magneesiumi ja B-grupi vitamiine.

Magneesium on aga meie närvisüsteemi peamine lõõgastaja ja justkui määre, mis hoiab süsteemi sujuvana. Tekib nõiaring -  energia loomine ja süsteemi töös hoidmine kulutavad ära viimasedki varud, mis aitaksid meil rahuneda. Ilma magneesiumita muutub aga närvisüsteem veelgi ärevamaks. Sa võid süüa maailma puhtaimat toitu, aga kui sa oled stressis, töötab su süsteem tühikäigul ja kulutab ressursse, mida oleks vaja uuenemiseks, mitte lammutustöödeks.

Sidekoe pinged - kui võrgustik kivistub

Sidekude ehk fastsia on võrgustik, mis ühendab kõik struktuurid tervikuks. Kui veresuhkur on stressi tõttu püsivalt kõrge, toimub protsess nimega glükeerumine – sidekoe elastne maatriks muutub jäigaks ja kleepuvaks.

See ongi see tunne, et keha on "lukus" ja liigesed kanged. Jäik sidekude on informatsiooniline blokk -  vesi ja toitained ei jõua rakuni ja jääkained ei saa lahkuda. Sa võid puhastada oma toidulauda lõputult, aga kui su võrgustik on kinni kleepunud, ei jõua see puhtus sügavale kudedesse.

Lihasmass – sinu bioloogiline elukindlustus

Kuidas me sellest suletud ringist välja murrame? Olen varem kirjutanud, et lihasmass on meie bioloogiline elukindlustus. 

Stressisuhkru ja -rasva kontekstis on lihastel kaks kriitilist rolli:

Glükoosi absorbeerimine
Lihas on keha kõige efektiivsem "glükoosi käsn". Mida rohkem on sul lihasmassi, seda rohkem on sul kohta, kuhu stressi tõttu toodetud suhkur turvaliselt "pakkida", hoides ära selle rasvaks muutumise.

Metaboolne kompetents
Tugev lihaskond annab närvisüsteemile signaali, et meil on ressurssi ja jõudu ohtudega toime tulla ilma "vastutuld" tegemata. See on otsene signaal metsaülemale, et ta võib rahuneda. Liikuv ja tugev lihas pumbab vedelikku läbi kudede, hoides sidekoe elastsena.

Tervis on rahu ja struktuuri sünergia

Me peame lõpetama süsivesikute demoniseerimise isolatsioonis. Süsivesikute piiramine on väärtuslik tööriist, aga see on vaid üks instrument orkestris. Kui närvisüsteem on paanikas, siis ei aita ühe instrumendi vaiksemaks keeramine.

Pikaealisus ja madal põletikutase ei ole pelgalt millegi puudumine (süsivesikute vältimine), vaid millegi olemasolu - bioloogilise turvatunde, mineraalse tasakaalu ja tugeva lihasstruktuuri koostöö.

Kui sa soovid tõelist muutust, siis ära küsi ainult, mida sa sööd. 

Küsi, millist informatsiooni sa oma kehale annad. Kas su keha tunneb, et ta peab ellujäämiseks metsa raiuma ja kütust kuhjama, või tunneb ta, et tal on piisavalt rahu, et lülituda uuenemisrežiimile? Tõeline tervis algab seal, kus biokeemiline puhtus kohtub vaimse vaikusega. 

Sinu keha ei eksi kunagi – ta peegeldab alati seda keskkonda, mille sa oled talle loonud.

xxx
Jana