Süda - rohkem kui masin

Ühe lihasriba müstiline spiraal

Aastakümneid õpetati arstiteaduskonnas, et süda koosneb erinevatest lihaskihtidest ja kambritest, mis on justkui kokku kleebitud. Kuid Hispaania kardioloog dr Francisco Torrent-Guasp purustas selle pildi. Ta pühendas oma elu südame lahkamisele ja avastas midagi jahmatavat - süda on tegelikult üksainus katkematu lihasrihm.

See pikk lihasriba on rullitud unikaalsesse topeltspiraali, moodustades kuju, mis meenutab matemaatiliselt lõpmatuse sümbolit või Möbiuse lehte. Kui see riba ettevaatlikult lahti rullida, saame ligi 60-sentimeetrise lindi. See tähendab, et süda ei "pigista" verd välja nagu rusikas, vaid ta teeb seda väänamisliigutusega.

See on geniaalne lahendus. Selle asemel, et kulutada tohutut energiat surve avaldamiseks, loob süda väänamise abil imemisjõu. See on nagu rätiku kuivaks väänamine – minimaalne pingutus, maksimaalne väljutus. See spiraalne liikumine on põhjus, miks veri ei liigu soontes sirgjooneliselt, vaid moodustab keeriseid ehk vortexeid. Veri ei voola, vaid rullub läbi meie arterite nagu voolav spiraal, vähendades hõõrdumist ja säästes meie soonte seinu. See on bioloogiline disain, mis eelistab voolamist... takistusele.

Südame origami - kuidas üks lint loob "pooled"

Siinkohal tekib sageli küsimus - kui süda on üks katkematu lint, siis kuidas saab rääkida vasakust ja paremast poolest? See on südame "origami" – meisterlik voltimiskunst.

See üksainus lihasrihm on keeratud topeltkeerdu nii, et tekivad tühimikud, mida me nimetame vatsakesteks. See, mida me kutsume vaheseinaks, ei ole eraldi sein, vaid seesama lihaslint, mis on ennast kavalalt teise kihi vastu volditud. Sellesse "sõlme" on loodud kaks erinevat sissepääsu:

Parem pool (väike vereringe) - veri siseneb spiraali esimesse "kurvi", kust lihasrihma väänamine lähetab selle kopsudesse uuenema.

Vasak pool (suur vereringe)  - kopsudest naasnud veri siseneb spiraali järgmisse, sügavamasse kihti, kust seesama lint ta jõuliselt kogu kehasse laiali keerutab.

Löök liigub piki linti nagu laine, tekitades tillukese ajalise nihke kahe poole vahel. See on üks ja seesama vortex-mootor, mis teenindab korraga kahte maailma – hapnikuvaest verd, mis suunatakse kopsudesse, ja värsket hapnikurikast verd, mis keerutatakse suure hooga kehale laiali.

Südame ja kopsude liit - hingamise mehaanika ning rühi vägi

Südame "origami" ei eksisteeri isolatsioonis, vaid on ehitatud töötama käsikäes meie kopsude ja rinnakorviga. Kuna süda asub kopsude vahel, määrab meie füüsiline asend selle, kui vabalt see spiraal end väänata saab.

Kopsud on südame jaoks justkui "tankla", kuid see tankla on ehitatud rätsepatööna. Kas teadsid, et sinu vasak kops on tegelikult umbes 10% väiksem kui parem? See ei ole juhuslik ebakõla, vaid meistriklassi kuuluv bioloogiline planeerimine. Kuna süda asub rinnakorvis veidi vasakul, on vasakusse kopsu loodud spiraali jaoks anatoomiline süvend ehk "pesa", mida nimetatakse kardiaalseks sisselõikeks (incisura cardiaca).

See tähendab, et süda ja vasak kops on füüsiliselt teineteisesse põimitud. Kui meie õlad on längus ja rinnakorv sissepoole vajunud, on kopsud kokku surutud. Südame esimesel kurvil on sel juhul kordades raskem verd kopsudesse suruda. See on nagu üritaksid autot tankida läbi kokkupigistatud vooliku – protsess on kurnav ja ebaefektiivne. Tänapäeva "digitaalne küür" on mehaaniline lukk kogu süsteemile, kus südame spiraal ei saa end kunagi lõpuni "lahti rullida".

Kuidas tekib "võlts-infarkt"?

Kujuta ette oma roideid, mis on rinnaku külge kinnitatud elastsete roidekõhredga. Need on nagu kummist hinged, mis peavad iga hingetõmbega liikuma. Kui me aga istume tunde kössis, surume me need "hinged" hüdraulilise pressi kombel kokku.

Tekib seisund, mida meditsiinis nimetatakse kostokondriidiks – roidekõhre põletikuks. Kuna need kõhred asuvad täpselt südame kohal, tekitab nende pinge teravat, pussitavat valu rinnus. Inimese aju saab signaali: "Tugev valu südame piirkonnas!" ja kuna me oleme õppinud kartma infarkti, vallandub paanikahoog. Adrenaliin tõuseb, süda hakkab kiiremini põksuma ja tekib surmahirm. Tegelikkuses ei ole viga südames, vaid selles, et me oleme oma südame ümber ehitanud mehaanilise vangla... 

See on keha mäss asendi vastu, mis lömastab südame ja kopsude loomuliku töökeskkonna.

Avatud rindkere ja gravitatsiooniline vabadus

Lükates õlad taha ja avades rinnakorvi, teeme me oma südamele suurima kingituse. See avatus annab kopsudele võimaluse täituda päris põhjani välja. See vabadus on eriti oluline öösel, sest südame dünaamikat mõjutab ka see, kuidas me oma keha öösel gravitatsiooni suhtes positsioneerime. Oleme varem rääkinud, kuidas külili magamine on justkui bioloogiline mugavus, millel on oma hind... Südame seisukohalt on oluline mõista, et rinnakorvi asümmeetria tõttu vajab see organ stabiilsust. 

Kui vasakul küljel magamine on kasulik seedimisele, siis paljud tajuvad instinktiivselt, et paremal küljel on südame ümber justkui rohkem "hingamisruumi". See on seotud südame füüsilise nihkumisega rinnakorvis – vasakul küljel olles peab süda töötama gravitatsiooniliselt nõudlikumas asendis, mis võib tundlikuma närvisüsteemi puhul esile kutsuda ebamugavaid rütmihäireid. Seetõttu on südamele kõige säästvam asend selili uinumine, kus organite raskus jaotub ühtlaselt ja rinnakorv on avatud, lubades südame elektromagnetväljal vabalt pulseerida.  Selili magamine pakub südamele maksimaalset ruumi. Selles asendis langevad õlad gravitatsiooni mõjul loomulikult taha ja südame vasak pool saab saata vere kehasse laiali ilma igasuguse takistuseta.

Leonardo da Vinci ja Valsalva siinuse keerised

Huvitaval kombel ei ole kogu see teadmine uus. Leonardo da Vinci, mees, kes suutis ühendada teaduse ja kunsti enne, kui need valdkonnad üksteisest lahutati, joonistas 500 aastat tagasi üles aordi põhjas asuvad väikesed laiendid, mida me täna kutsume Valsalva siinusteks. Ta väitis, et need kumerused on vajalikud veekeeriste tekkeks, mis aitavad südameklappidel sulguda.

Kaasaegne teadus vajas poolt aastatuhandet ja 4D-voolu MRI-tehnoloogiat, et tõestada - Leonardol oli õigus. Veri tekitab nendes siinustes tõepoolest pöörisvoolud. Need keerised loovad pehme surve, mis sulgeb aordiklapi "hääletult" ja täpselt juba enne, kui veri jõuab hakata tagasi voolama. See on elav tõestus sellest, et loodus ei kasuta toorest jõudu seal, kus saab kasutada dünaamikat.

Südame ja hääle bioloogiline sild

Me räägime tihti "südamehäälega" kõnelemisest, pidades seda vaid poeetiliseks võrdpildiks. Kuid meie anatoomia peidab endas hämmastavat tõendit, et see side on füüsiliselt sisse ehitatud. Meie keha peamine infotee, uitnärv, ei liigu ajust otse sihtkohtadeni, vaid teeb ühe ootamatu ja pealtnäha ebaefektiivse haagi. Üks selle haru, mis juhib meie häälepaelu, laskub ajust alla rinnakorvi, teeb tiiru ümber südame aordikaare ja tõuseb alles siis tagasi üles kõri juurde.

See tähendab, et iga sõna, mille me kuuldavale toome, on sõna otseses mõttes käinud korraks "südame ümbert läbi". See seletab, miks on võimatu varjata emotsiooni oma hääles, kui süda peksleb ärevusest või on pingest kokku tõmbunud. Kui rinnakorv on rühi tõttu lukus ja süda surve all, muutub ka hääle kõla – see kaotab oma sügavuse ja resonantsi. Meie hääl on meie südame seisundi otsene akustiline peegeldus - kui me avame rinnakorvi ja anname südamele ruumi, muutub ka meie hääl kandvamaks... sest füüsiline tee aju ja kõri vahel on pingevaba.

Süda kui keha peamine kell ja rütmiandja

Füüsikas on tuntud fenomen nimega sünkroniseerumine – kui panna ühte ruumi seina peale tiksuma mitu erinevas rütmis pendelkella, siis piisavalt pika aja möödudes hakkavad nad kõik ühes rütmis liikuma. Inimkehas on selleks peamiseks pendliks süda. Tema rütm on nii domineeriv ja tema elektromagnetiline impulss nii võimas, et kõik teised süsteemid – ajulained, hingamine, seedimine ja isegi rakuline ainevahetus – püüavad end selle järgi joondada.

See on põhjus, miks südame rütmihäire või pikaajaline stress ei ole kunagi ainult ühe organi probleem, vaid see ajab "häälest ära" kogu orkestri. Veelgi lummavam on see, et see sünkroniseerumine ei piirdu ainult meie enda nahaga. On mõõdetud, et kui kaks inimest on lähedases kontaktis, hakkavad nende südamerütmid üksteist kopeerima. Me sõna otseses mõttes häälestume teineteise sagedusele... See on bioloogiline aluspõhi sellele, mida me kutsume "ühiseks vibe'iks" – kahe võimsa Vortex-mootori resonants, mis loob nähtamatu, kuid füüsiliselt mõõdetava ühisvälja.

Algne programmeerija - süda ehitab aju

Meie haridussüsteem on meid harjunud asetama aju kõige tippu, kuid embrüoloogiliselt on järjekord vastupidine. Loote arengus on süda see, mis hakkab esimesena pulseerima, ammu enne seda, kui aju on üldse moodustuma hakanud. Süda on see algne loov jõud, mis hakkab suunama verd ja toitaineid, et luua ressurss aju ja ülejäänud närvisüsteemi arenguks. Selles mõttes on süda meie keha algne arhitekt... ja programmeerija.

Kogu see informatsioon, mida me hiljem läbi aju töötleme, on tegelikult üles ehitatud vundamendile, mille pani paika südame rütm. See tähendab, et meie sügavaim "intelligentsus" ei asu kolba sees, vaid selles lihaselises spiraalis, mis tundis maailma ja reageeris sellele juba siis, kui meil polnud veel ühtegi mõtet. Kui me täiskasvanuna usaldame ainult oma loogikat ja ignoreerime südame saadetud signaale, siis me tegelikult hülgame oma süsteemi kõige targema osa. Süda teab vastuseid enne, kui aju jõuab küsimuse lõpuni formuleerida, sest ta on olnud siin algusest peale, juhtides elu voolu siis, kui kõik muu oli alles ootel.

Südame võimas energeetiline väli

Me räägime sageli "südame häälest", kuid see ei ole pelgalt metafoor. Süda on keha võimsaim elektromagnetvälja generaator. Magnetkardiograafiaga mõõdetuna on südame magnetväli kuni 5000 korda tugevam kui peaajul. See väli ulatub mitme meetri kaugusele meie kehast ja on pidevas interaktsioonis kõige ümbritsevaga.

Siin kohtuvad teadus ja alternatiivsed vaated ühes delikaatses punktis. On uurijaid, kes viitavad südame ja Maa elektromagnetvälja sarnasusele. Kui me vaatame Maa magnetvälja kuju (toroidi), siis see on identne südame magnetvälja kujuga. Mõned hüpoteesid pakuvad välja, et süda ei liiguta verd ainult füüsiliselt, vaid toimib ka teadvuse translaatorina, mis ammutab Maa madalsageduslikku energiat ja muudab selle meie keha jaoks loetavaks rütmiks. See seletab, miks me tunneme ennast looduses "maandatuna" – meie südame väli sünkroniseerub planeedi suurema väljaga.

Üks põnevamaid valdkondi on neurokardioloogia, mis on tuvastanud südames ligi 40 000 neuronit. See on iseseisev närvivõrk, mida nimetatakse ka "väikeseks ajuks südames". Need neuronid suudavad õppida, mäletada ja teha otsuseid ajust sõltumatult.

See seletab fenomeni, miks südamesiirdamise patsiendid on hakanud tundma doonori eelistusi või mälestusi... Süda kannab endas rakulist informatsiooni ja emotsionaalset mälu. Ta on meie emotsionaalne filter. Kui me tunneme hirmu, muutub südame rütm kaootiliseks ja see saadab ajule signaali: "Oht!". Kui me tunneme tänulikkust, muutub rütm sidusaks ehk koherentseks, mis omakorda avab aju loovad ja analüütilised keskused. Süda on see, kes määrab meie teadvuse seisundi.

Veri kui elav plasma

Alternatiivsemas, kuid teadusega flirtivas vaates käsitletakse verd mitte kui passiivset vedelikku, vaid kui elavat plasmat. Kuna veri keerleb läbi südame Vortex-mootori, muutub see magnetiseerituks. Iga verelible kannab endas laengut. On teooriaid, et see keerisliikumine on nii võimas, et see "struktureerib" veres olevat vett, muutes selle informatsiooni kandvaks vedelaks kristalliks.

Mõtle korraks sellele... sinu veri kannab informatsiooni igast sinu tundest igasse sinu rakku valguse kiirusel. See on bio-kiudoptiline võrk, kus süda on keskserver, mis kodeerib signaale.

Süda kui süsteemi juhtimiskeskus, mitte lihtsalt pump

Lõpuks taandub kõik sellele, et süda ei ole pelk passiivne täitja, vaid meie organismi peamine rütmiandja. Kui vaatame teda ainult kui mehaanilist pumpa, siis ignoreerime fakti, et süda suhtleb ajuga pidevalt ja kordades rohkem, kui aju südamega. Tema spiraalne ehitus on kütusesäästlikkuse tippsaavutus ning tema iseseisev närvivõrk ja elektromagnetväli on bioloogilised reaalsused, mis hoiavad kogu meie süsteemi stabiilsena.

Selle süsteemi töökorras hoidmine ei ole esoteerika, vaid puhas bioloogiline hooldus:

 Hingamine on füüsiline lüliti
Aeglane ja rütmiline hingamine mõjutab otseselt uitnärvi (nervus vagus). See on bioloogiline käsklus, mis viib südame rütmi stabiilsesse faasi, mida nimetatakse koherentsuseks. See ei ole "rahu" vaimses mõttes, vaid seisund, kus vererõhk, südamerütm ja hormonaalsüsteem töötavad sünkroonis.

 Emotsionaalne stabiilsus on organismi kaitse
Positiivsed emotsioonid ja sotsiaalne turvatunne ei ole lihtsalt "pehmed väärtused". Need on seisundid, mis hoiavad stressihormoonide taset madalal ja südame magnetvälja stabiilsena, vältides süsteemi ülekoormust ja "läbipõlemist".

Sinu süda on 360-kraadine dünaamiline spiraal, mis reageerib igale su liigutusele ja mõttele. See ei ole ainult veri, mis seal keerleb, vaid kineetiline energia, mis hoiab sinu organismi eri osad ühtses rütmis. Järgmine kord, kui tunned oma südant põksumas, meenuta: see on sinu keha kõige täpsem ja võimekam mootor, mis töötab optimaalselt siis, kui sa annad talle ruumi hingata ja hoiad oma rühi vaba...

xxx
Jana