Ruum kõigele, mis vajab aega

Sellel postitusel on 1 vastus

Viimasest blogipostitusest on jälle mõni nädal möödas. Mitte sellepärast, et mul poleks olnud millest kirjutada. Pigem vastupidi :)... Mõtteid ja ideid on olnud rohkem, kui jõuaksin kirja panna. Aga seekord olen lasknud neil lihtsalt natuke olla. Mõnel edasi areneda, mõnel settida ja mõnel ka täiesti ära kaduda...

Peagi saab kaks nädalat sellest, kui lõpetasin oma pikalt veninud reformer pilatese koolituse - eksam tehtud, sertifikaat käes ning üks ettevõtmine, mis oli minuga päris kaua kaasas käinud, sai lõpuks punkti.

Ma ei tea, kas oskan seda tunnet isegi päris täpselt kirjeldada. Loomulikult oli mul hea meel, et eksam sai tehtud, aga veel rohkem rõõmustas mind vist see, et üks pikalt kuklas tiksunud kohustus sai lõpuks seljataha.

Ja see pani mind mõtlema, kui palju on meie elus asju, mis on justkui kogu aeg pooleli... ja mitte tingimata sellepärast, et me nendega midagi ei teeks. Vahel teeme isegi väga palju, aga päris valmis ei saa miski - üks teema toob kaasa järgmise, üks mõte sünnitab kolm uut ja enne, kui märkad...on jälle terve hulk ettevõtmisi, mis kõik kusagil oma järjekorda ootavad... ja minul on neid alati olnud :)


Kui tegemist on palju, aga midagi ei saa valmis...

Augustis kirjutasin pikemalt artiklis „Äkki oled Sa lihtsalt liiga kaua olnud liiga tugev?” sellest, kuidas olin jõudnud olukorda, kus päevad olid küll tegemisi täis aga õhtuks jäi sageli tunne, et midagi ei saanudki päriselt tehtud. Töö iseloom oli selline, kus üks teema asendus järgmisega ja lõpetatuse tunnet tekkis harva. Nüüd, ligi kaks kuud pärast oma senise tööelu lõpetamist, olen hakanud märkama midagi huvitavat.

Ma ei ole sugugi vähem toimekas :). Tegelikult on mul tegemisi endiselt rohkem, kui päevadesse mahub...aga nende tegemiste iseloom on muutunud. Ja mis veel olulisem, mul on palju rohkem võimalust ise otsustada, millele oma aega ja tähelepanu annan. 

Viimastel nädalatel olen näiteks tegelenud meie jõusaalis igasuguste pisiasjadega. Lampide seinale paigaldamine, infotahvlile lahenduse leidmine, ruumi sättimine ja terve hulk muid väikeseid ettevõtmisi, mis on mul kuklas juba mõnda aega oma järjekorda oodanud. Infotahvel on muide hea näide - seni olid teated lihtsalt paberilehtedena seinal - nii nagu parasjagu kõige parem tundus... Toimis ju küll! Aga nüüd olen hakanud mõtlema, kuidas seda kõike paremini lahendada...

Sel nädalalõpul on meil jõusaalis avatud uste päevad ning oleme saanud ka palju mõelda ja mõtestada... milline koht me tahame olla. Millise tundega inimene meie juurde tuleb? Mida ta seal kogeb? Mida me tahame oma tegevusega edasi anda? Need on olnud just sellised vestlused, milleks on olnud vaja "ruumi" ja mida ei saa forsseerida... justkui pingutatult teha.

Ja sarnased küsimused puudutavad kogu meie elu ning seda, kuidas meie väärtused igapäevastes pisiasjades väljenduvad.

Ma olen ju aastaid tegelenud protsesside, kvaliteedi ja teenuste arendamisega. Mulle on alati meeldinud vaadata tervikut ja otsida seoseid...ja nüüd saan sedasama teha meie enda ettevõttes, kus mõtte ja selle teostamise vahele ei pea tingimata mahtuma kümmet koosolekut ja kolme kooskõlastusringi :D ... aga vanad harjumused on visad kaduma :D. Näiteks oleme kohe välja tulemas mobiilirakenduse lahendusega ja kuigi ma tean, et Joni ei tea tarkvaraarendusest ja sellest teemast ööd ega mütsi, siis tundub mulle täna ikkagi veider, et tegelikult mina olengi meie partneri jaoks tellija ja sean nõuded :D.

... jah vastutan ka aga siiski, see on päris mõnus tunne!



Kui mõtetel on aega omasoodu liikuda

Ma olen alati olnud inimene, kelle peas toimub korraga päris palju - mõnikord isegi liiga palju. Üks idee viib teiseni, siis meenub midagi, mida kunagi lugesin, siis tekib seos mõne varasema kogemusega ja enne, kui arugi saan, olen jõudnud hoopis uue küsimuseni. See on mulle tegelikult alati meeldinud - uudishimu on ilmselt üks neid omadusi, millest ma ei tahaks kunagi loobuda.

Aga olen hakanud märkama, kui oluline on see, et nende mõtete jaoks oleks ka aega... Mitte ainult midagi välja mõelda...vaid ka selle mõttega natuke kauem olla. Vaadata, kuhu see viib ja kas seal on üldse midagi väärtuslikku või tundus see lihtsalt esimesel hetkel huvitav.

Artiklis „Esimene kiht ei ole veel tõde...” arutlesin ka selle üle, kui lihtne on jääda pidama esimesele seletusele või järeldusele... ja kui palju huvitavat võib avaneda alles siis, kui julgeme oma esialgses arusaamas kahelda.

...nüüd olen hakanud sellele vaatama natuke teise nurga alt. Selleks, et mõni mõte saaks üldse areneda, peab tal olema ruumi. Ja seda ruumi ei teki kuigi palju, kui eesmärk on olla max.produktiivne ja iga vaba hetk on millegagi täidetud.

Ma kuulan ise palju podcast'e, loen, õpin ja otsin pidevalt uut infot. See kõik on täiega huvitav ja vajalik...aga olen viimasel ajal teadlikumalt jätnud ka hetki, kus ma ei kuula ega loe midagi. Näiteks jalutades või midagi kätega tehes...ja päris huvitav on märgata, mis siis juhtub.

Mõni vana mõte tuleb uuesti meelde, aga hoopis teises valguses. Mõni probleem, millele varem lahendust ei leidnud, tundub äkki üsna lihtne. Mõnikord ei juhtu muidugi mitte midagi erilist. Ja seegi on täiesti normaalne.

Ma ei arva, et iga vaikne hetk peaks tingimata mingi geniaalse idee sünnitama :D ...see oleks ju lihtsalt järjekordne viis iseendale uusi ootusi seada.



Kas me oskame enam lihtsalt olla?

Olen varem ka mõtisklenud sellest, kuidas meie suhe infoga on muutunud.  Näiteks artiklis „Kas minu artiklid ja e-kirjad on liiga pikad...” arutlesin, miks kipume kõike järjest lühemaks ja kiiremaks muutma ning kas selle käigus ei lähe vahel kaduma just see osa, kus sünnib päris arusaamine.

Ma ei hakka seda teemat siin uuesti lahti kirjutama, aga üks küsimus on mind viimasel ajal siiski saatnud... Kas me üldse oskame enam lihtsalt olla, ilma et peaksime samal ajal midagi tarbima, tegema või kuhugi jõudma?

Ma ei mõtle siin tingimata mediteerimist või teadlikku puhkamist. Mõtlen täiesti tavalist olemist. Sellist, kus ei pea midagi saavutama ja kus mõtted võivad vabalt tulla ja minna. Sest isegi puhkamise oleme osanud vahel omaette projektiks muuta. Mõõdame und, jälgime taastumist, planeerime lõõgastumist ja püüame olla võimalikult tõhusad ka siis, kui me parasjagu midagi ei tee. Ma ei ütle, et selles oleks midagi halba. Olen ju ise samuti inimene, kellele meeldib mõõta, analüüsida ja aru saada, kuidas asjad toimivad...aga vahel taban end mõttelt, et äkki ei peagi kõigel olema eesmärki...

Mõned päevad tagasi näiteks tekkis ootamatult vaba õhtu ja tundsin, et vajan "ajupuhkust" ...ning eksprompt tegime sõbrannaga väikese kinomaratoni. Vaatasime kaks filmi järjest! Ja just selleks, et oma peale natuke puhkust anda...

Kinos on selleks kuidagi eriti head tingimused. Suur ekraan, heli, pimedus ja kogu see keskkond haaravad su nii täielikult endasse, et muudele asjadele ei jäägi eriti ruumi. Vähemalt minul on nii... Ma ei mõtle seal pooleliolevatele tegemistele, järgmise nädala plaanidele ega sellele, mida kõike veel jõuda tahaksin. Olen lihtsalt selles loos, mis ekraanil parajasti toimub. Kodus see ei õnnestu üldse nii lihtsalt... 

Ja kui järele mõelda, siis on see päris huvitav vastuolu. Ühest küljest tahan ma rohkem aega oma mõtetega olemiseks, teisest küljest otsin vahel teadlikult võimalust neist hoopis puhata...aga võib-olla need kaks asja ei olegi omavahel vastuolus. Vahel on vaja vaikust, et oma mõtteid kuulda. Ja vahel on vaja midagi, mis haarab tähelepanu nii täielikult, et saab korraks lõpetada kõige muu üle mõtlemise.

See ei tähenda muidugi, et aju kinos puhkaks :D. Filmi jälgimine nõuab samuti tähelepanu, käivitab emotsioone ja paneb meid nähtut-kuuldut töötlema - eriti just viimane film oli nii intensiivne, et me mõlemad olime filmi lõppedes füüsiliselt väsinud :D. Aga see on teistsugune tegevus kui pidev planeerimine, otsustamine ja oma tegemiste üle mõtlemine... ja mulle tundub, et mõlemale peaks elus ruumi olema.


Vabadusel on ka oma väike konks

Kui ma oktoobri alguses oma senisest tööelust välja astusin, oli üks mu suuremaid soove saada rohkem aega kõigele sellele, mis oli aastaid pidanud muu elu kõrvale mahtuma. Ja nüüd see aeg justkui ongi olemas... aga olen hakanud aru saama, et vaba aeg ei tähenda automaatselt vabadust. Sest kui oled harjunud olema toimekas, võtma vastutust, märkama parandamist vajavaid asju ja pidevalt uusi lahendusi otsima, siis ega see omadus ju kuhugi ei kao.

Mul on endiselt väga lihtne oma päev kõikvõimalikke tegemisi täis planeerida. Ja kui aus olla, siis mulle ju meeldibki tegutseda! Ma tahan arendada jõusaali, teha personaaltreeninguid, õppida uusi asju, kirjutada, aias toimetada ja ette võtta veel tervet hulka ettevõtmisi...ning ma ei taha neist sugugi loobuda.

Aga ma ei pea neid kõiki korraga tegema...

Sattusin hiljuti ühe mõtte peale, et tänapäeva luksus on võimalus elada kiirustamata, magada sügavalt ja olla rahus. Ja see jäi mind kummitama... Sügavalt magamine (deep sleep) on isenesesest mu superskill aga kui kummaline tegelikult, et asjad, mis võiksid olla täiesti loomulik osa meie elust, tunduvad üha enam millegi erilisena. Et saaks hommikul rahulikult ärgata, süveneda sellesse, mida parasjagu teed ja õhtul magama minna ilma tundeta, et päev jäi jälle liiga lühikeseks.

Ma ei arva, et hea elu peaks tingimata aeglane olema - mulle meeldib tegutseda, õppida ja uusi asju ette võtta...aga mulle meeldib järjest rohkem ka mõte, et selle kõige juures ei pea kogu aeg kiire olema...

Ja võib-olla ongi see üks asi, mida ma oma uues elukorralduses kõige rohkem hoida ja arendada tahan - võimalust elada omas tempos, ilma et peaksin iga vaba hetke millegagi täitma.

Sest tegemist leiab alati ja ma tean väga hästi, kui lihtne oleks ka see uus elurütm kiiresti kohustustega täita.


Mõnikord avastad enda kohta midagi, mis on kogu aeg olemas olnud

Reformer pilatese eksam tõi mulle kaasa veel ühe huvitava äratundmise - ma olen personaaltreener! 

Ja mitte ainult sellepärast, et see on see mida ma teen...vaid sellepärast, et mulle päriselt meeldib inimesega individuaalselt töötada. Jah, ka ringtreeningute juhendamine sobib mulle hästi - seal on oma energia, tempo ja mõnus ühine pingutus. Aga reformer pilatese eksami tagasiside järel sain kuidagi eriti selgelt aru, et minu tugevus on ikkagi üks ühele treeningutes.

Mulle meeldib inimest jälgida ja tajuda. Märgata väikeseid muutusi tema liikumises, kehahoiakus või enesetundes. Saada aru, millal ta vajab julgustamist, millal täpsemat juhendamist ja millal hoopis seda, et ma laseksin tal rahulikult ise proovida... Mulle meeldib, et ma ei pea inimest kohandama valmis treeningkava järgi, vaid saan kohandada treeningut inimese järgi... ja võib-olla ongi see üks minu suuremaid tugevusi treenerina - oskus näha inimest tervikuna, mitte ainult harjutust, mida ta parasjagu teeb.

See äratundmine oli mulle kuidagi eriti hea - sest vahel ei olegi vaja juurde õppida midagi täiesti uut, vaid saada selgemini aru sellest, mis on sinus juba olemas :)


...siis kui mõni asi saab lõpuks valmis

Kui ma nüüd tagasi vaatan nendele viimastele nädalatele, siis on mul päris hea meel - üks kaua kestnud koolitus sai lõpetatud, jõusaalis on mitu väikest ettevõtmist liikunud mõttest teostuseni ja kõige selle keskel olen saanud ka iseendast midagi paremini aru...

Sest augustis, kui kirjutasin sellest, kui kaua olin harjunud lihtsalt vastu pidama ja veel natuke rohkem pingutama, ei olnud mul tegelikult õrna aimugi sellest, milline mu uus elukorraldus välja hakkab nägema. Nüüd aga hakkan tasapisi aimu saama...

Olen ikka seesama uudishimulik ja toimekas inimene, kellel on korraga käsil rohkem, kui mõistlik oleks. :) Aga ma ei pea enam tingimata oma päevi nii täis planeerima, kui vähegi võimalik... ja võib-olla ongi see minu jaoks praegu kõige olulisem. Mitte see, kui palju ma jõuan ära teha...vaid kas mul jääb kõige selle juures aega ka märgata, mida ma tegelikult teha tahan.

Sest kui lõpuks tekib võimalus oma aega ise kujundada, siis oleks ju päris kahju see lihtsalt uute kohustustega jälle ära täita...Ja kui mõni blogipostitus seetõttu paar nädalat hiljem ilmub, siis las ta ilmub. Ju oli vahepeal midagi muud, mis vajas rohkem minu tähelepanu ;)



xxx

Jana



PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.


Eelmine
Stress, mis teeb tugevamaks...

1 vastus

Jana - see koht, kus Sa praegu oma olemiste ja tegemistega oled - mul on nii hea meel! :) Mia Liina Kraanat, 20. november 2026

Lisa kommentaar

Email again: