Stress, mis teeb tugevamaks...
...ehk oksüdatiivne stress, antioksüdandid, lihase rakutuumad ja organismi oskus koormusega kohaneda :)
Täna osalesin Tart Ülikoolis Margus Annuki loengus „Mittetraditsioonilised ravimeetodid ja loodustooted spordis“. Päev tõi kaasa mitu teemat, mis jäid mind kummitama.
Näiteks oksüdatiivne stress – nähtus, millest räägitakse enamasti justkui millestki ohtlikust, mille vastu peaksime end igal võimalusel kaitsma. Siis vigastuste ennetamise teema, mis puudutas lihase kohanemist, sealhulgas lihaskiudude rakutuumi. Ning ringiga jõudsin tagasi küsimuse juurde, millega ma treenerina iga päev kokku puutun - millal koormus aitab keha tugevamaks muuta ja millal hakkab seda hoopis üle jõu käima?
Alles mõni päev tagasi kirjutasin artiklis „Keha vajab tugevnemiseks põhjust“, et lihas ei tööta kunagi üksi ning et koormus tähendab kehale midagi enamat kui lihtsalt raskust, mille me üles tõstame. Kõõlused, sidekude ja närvisüsteem peavad samuti muutustega kaasa tulema. Tänasest loengust inspireerituna tekkiski tahtmine jätkata sealt, kus eelmine lugu pooleli jäi – minna lihastest ja sidekoest veel sügavamale, lausa aatomite ja elektronideni.
Tegelikult peitub siin üks päris huvitav vastuolu. Meile müüakse tervist ja noorust sageli lubadusega vähendada stressi, põletikku ja vabu radikaale. Aga mis siis, kui osa neist reaktsioonidest on vajalik selleks, et keha üldse oskaks kohaneda?
Alustame päris algusest - mis see oksüdatiivne stress on?
Kujuta ette, et sinu keha on tohutu linn, milles töötab lakkamatult miljardeid pisikesi töökodasid. Igaüks neist valmistab midagi, parandab midagi või annab järgmisele töökojale teate edasi. Et kogu see linn toimiks, vajavad rakud energiat ja peavad pidevalt omavahel suhtlema.
Kõik need töökojad koosnevad lõpuks aatomitest. Aatomi keskel on tuum ning selle ümber paiknevad elektronid. Need osalevad keemiliste sidemete moodustumises ja reaktsioonides. Mõnikord antakse elektron ühelt osakeselt teisele üle. Elektroni loovutamist nimetatakse oksüdatsiooniks ja vastuvõtmist redutseerumiseks. Mõlemad on täiesti tavalised, eluks vajalikud protsessid.
Mõne keemilise reaktsiooni käigus võib tekkida osake, millel on üks või mitu paardumata elektroni. Sellist osakest nimetatakse vabaks radikaaliks.
Kõige lihtsam on kujutleda teda kui kärsitut tegelast, kes kipub kiiresti teiste osakestega reageerima. Mõni selline reaktsioon võib muuta raku ehituseks ja tööks vajalikke molekule ning käivitada omakorda järgmisi reaktsioone... Aga kõik reaktiivsed hapnikuühendid ei ole vabad radikaalid. Näiteks vesinikperoksiid kuulub nende hulka, kuid tal puudub vaba radikaali tunnuseks olev paardumata elektron. Ometi võib ta osaleda nii rakusiseses kui ka rakkudevahelises signaalimises.
Kui reaktiivsete ühendite toime häirib raku normaalset tasakaalu ning kahjustab näiteks valke, rakumembraanide rasvu või DNA-d, saame rääkida kahjustavast oksüdatiivsest stressist....kuid iga sellise ühendi tekkimine ei tähenda veel kahjustust. Mõnikord on see hoopis vajalik sõnum – midagi on muutunud ja nüüd tuleb oma tegevust kohandada... Nii lihtne see põhimõte ongi :) ...Väike märguanne võib panna töökojad paremini tööle, kuid pidev ja liiga tugev häiresignaal võib nende töö lõpuks hoopis segi paisata.
Ehk siis küsimus ei ole selles, kas reaktiivseid ühendeid üldse tekib, vaid selles, milliseid ühendeid tekib, kui palju, kus ja kui kaua need toimivad... :)
Miks trenn üldse raku keemiat muudab?
Kui lihas töötab, suureneb tema energiavajadus. Muutuvad hapnikutarbimine, ainevahetus ja mitme ensüümi tegevus. Ühtlasi tekib lihases ajutiselt rohkem teatud reaktiivseid hapnikuühendeid ja veel mõnikümmend aastat tagasi peeti neid peamiselt koormuse ebameeldivaks kõrvalsaaduseks, kuid tänaseks teame, et osa neist osaleb treeninguga kohanemise signaalides.
Siin tulevad mängu mitokondrid, mida nimetatakse sageli raku jõujaamadeks. See on küll lihtsustus, aga päris hea algus. Mitokondrites toodetakse suur osa raku kasutatavast energiast. Ent nende töö ei piirdu ainult energia valmistamisega. Nad osalevad ka selles, kuidas rakk muutunud tingimustele reageerib ja oma tegevust kohandab.
Regulaarne vastupidavustreening võib suurendada lihase mitokondrite hulka ja parandada nende töövõimet. See ei sünni ühestainsast vabast radikaalist ega ühestainsast signaalirajast - mängus on palju üksteist mõjutavaid protsesse, millest osa on seotud ka oksüdatsiooni ja redutseerumise tasakaaluga.
Organismil on olemas ka oma antioksüdantsed kaitsesüsteemid. Näiteks aitavad glutatioon ja mitmed ensüümid reaktiivsete ühendite toimet reguleerida ja kui raku tingimused muutuvad, võivad aktiveeruda kaitsemehhanismid, mis suurendavad muu hulgas antioksüdantsete ensüümide tootmist. Üks selliste reaktsioonide olulisi reguleerijaid on Nrf2-nimeline valk, mis aitab rakkudel muutunud oksüdatiivse keskkonnaga kohaneda.
Ehk siis koormus ei pane organismi üksnes rohkem pingutama – see võib õpetada teda järgmise koormusega paremini toime tulema.
See meenutab hormeesi põhimõtet - sobivas ulatuses koormus võib vallandada kasuliku kohanemisreaktsiooni... kuigi sama mõjutegur ülemäärases koguses või liiga kaua kestes võib olla kahjulik.
Aga see pole nii must-valge... ja sellest ei saa teha valemit, et mida rohkem oksüdatiivset stressi, seda parem - liiga tugev või pikalt püsiv oksüdatiivne koormus võib hoopis häirida lihaste tööd ja taastumist.
Mulle tundub, et see ongi üks olulisemaid asju, mida treeningu puhul mõista - keha ei arene sellepärast, et me teda lihtsalt võimalikult palju kurnaksime. Ta areneb siis, kui koormus on piisav muutuse esilekutsumiseks ning organismil on aega ja vahendeid sellele vastata.
Kui antioksüdandid on head, kas rohkem on siis parem?
Nüüd jõuame järgmise vastuoluni...
Kui liigsed reaktiivsed ühendid võivad rakke kahjustada, tundub ju loogiline, et peaksime neid võimalikult palju antioksüdantidega neutraliseerima...või?
Ja just sellist pilti kohtame sageli nii toidulisandite kui ka tervisetoodete reklaamides – vabad radikaalid on pahad, antioksüdandid head...
Aga elusorganismis on oluline ka see, et osa neist ühenditest kannab edasi koormusega seotud sõnumeid. Kui püüame neid reaktsioone iga hinna eest maha suruda, võime sekkuda ühtlasi kohanemist käivitavatesse protsessidesse.
Suurtes annustes C- ja E-vitamiini tarvitamist on treeningu kontekstis uuritud aastaid. Mõnes uuringus on täheldatud, et need võivad nõrgendada teatud treeningujärgseid rakulisi signaale. Aga...samas ei tähenda muutunud biomarker automaatselt väiksemat lihasjõudu või kehvemat vastupidavust :D... Tegelikud treeningutulemused on uuringutes olnud ebaühtlased ning sõltuvad muu hulgas annusest, tarvitamise ajastusest, treeningust ja inimesest.
See ei ole üleskutse antioksüdante vältida. :) - marjad, puuviljad, köögiviljad ja muud taimsed toidud sisaldavad palju enamat kui üht kapslisse pandud toimeainet. Nendega saame ka kiudaineid, mineraalaineid ja mitmesuguseid ühendeid, mille toime ei piirdu ainult vabade radikaalide neutraliseerimisega. ja kui organismis on mõnest toitainest puudus, tuleb sellega loomulikult tegeleda.
Küsimus on pigem selles, kas suure annusega toidulisand on üldse vajalik ning kas selle kasu on soovitud eesmärgi puhul tõestatud. Ja veel üks asi, millele loeng taas tähelepanu juhtis – katseklaasis toimiv aine ei pruugi anda inimesele sama tulemust.
Bioloogiliselt usutav seletus on hea uurimise algus, mitte lõplik tõend...
Kirjutasin juba jaanuaris artiklis „Toidulisandid – vähem on rohkem“ sellest, kui oluline on mõista toitainete omavahelisi seoseid ning mitte loota, et mõni üksik kapsel suudab puudujäägid meie eluviisis tasa teha. Tänane loeng lisas sellele mõttele veel ühe olulise mõõtme – isegi siis, kui teame täpselt, kuidas mingi aine organismis toimib, ei saa me sellest veel järeldada, et selle juurde võtmine meile kasu annab... ja võib-olla ongi see üks suuremaid lõkse, millesse kipume langema...
Aga need noorendavad seerumid?
Antioksüdantidega ei puutu me kokku üksnes toidulisandite maailmas. Piisab ühest pilgust nahahooldustoodete riiulile. C-vitamiin, E-vitamiin, polüfenoolid, antioksüdantide kompleksid... ja nende kõrval lubadused säravamast, siledamast ning nooremast nahast.
Just see tuli mulle tänast loengut kuulates meelde, kui tuli juttu naha kaitsebarjäärist.
Meie nahk ei ole lihtsalt õhuke ümbris - selle kõige välimine osa, sarvkiht, on üles ehitatud nii, et hoida vett organismis ja takistada paljude väliste ainete läbipääsu.
Kui terve naha kaudu oleks lihtne ravimeid piisavas koguses organismi viia, poleks vaja välja töötada erilise koostisega plaastreid, geele ega muid manustamisviise.
Jah, mõne aine puhul on nahakaudne manustamine siiski täiesti võimalik ja mõned ravimid jõuavad läbi naha ka vereringesse. Aga see, kas ja kui palju ainet imendub, sõltub tema omadustest, kontsentratsioonist, valmistise koostisest, naha seisundist ja kokkupuute kestusest.
Loengus käsitleti ka elektriimpulsside kasutamist ainete pääsu hõlbustamiseks. Elektroporatsioon võib ajutiselt suurendada rakumembraanide läbilaskvust. Teatud vähiravi meetodites kasutatakse elektriimpulsse selleks, et ravim pääseks paremini kasvajarakkudesse.
See ei tähenda tingimata ravimi manustamist läbi naha, vaid näitab, kui keerukaid võtteid tuleb mõnikord kasutada, et toimeaine jõuaks soovitud kohta.
Aga tagasi kreemide juurde - kas tootel, mille sildil seisab „antioksüdantidega“, on päriselt noorendav toime?
Sellele ei saa vastata ainult koostisosade loetelu põhjal.
Näiteks C-vitamiin võib õigesti valmistatud nahahooldustootes vähendada mõningaid päikesekiirgusest tingitud vananemise tunnuseid. Ent toime sõltub sellest, kas aine püsib valmistises stabiilsena, kas ta jõuab vajalikku nahakihti ja kas just selle toote mõju on uuritud.
Siin on veel üks oluline eristus – nahahooldustoimeaine ei pea tingimata jõudma vereringesse, et nahas toimida. Kui soovime mõjutada nahka ennast, võib piisata selle jõudmisest õigesse nahakihti.
Seega ei oleks aus kuulutada seerumeid kasutuks pelgalt põhjusel, et nahk on hea kaitsebarjäär... küll aga oleks mõistlik suhtuda ettevaatusega lubadusse, et mõni antioksüdantide segu pöörab vananemise tagasi.
Naha loomulik vananemine ja päikesekiirgusest põhjustatud fotovananemine ei ole päris üks ja sama asi. Ultraviolettkiirgus võib soodustada oksüdatiivseid kahjustusi ning seetõttu on järjepidev päikesekaitse üks paremini tõendatud viise enneaegsete nahamuutuste vähendamiseks.
Mulle meeldib siin üks lihtne küsimus – kas ostame aine nime või tõendatud tulemuse?
Sama küsimuse võiks esitada nii seerumi, toidulisandi kui ka taastumist lubava preparaadi puhul.
Imendumine, toime ja see, mida labor suudab mõõta
Naha teema viis tänases loengus jutu ka dopingukontrollini.
Siin on üks eristus, mis kipub sageli kaduma – ainega kokkupuutumine, aine imendumine ja selle organismis avalduv toime ei ole üks ja sama asi.
Annus, mis muudab inimese kehalist võimekust, võib olla hoopis midagi muud kui kogus, mida tänapäevane labor on võimeline proovis tuvastama. Samuti ei tähenda aine tuvastamine automaatselt, et inimene oleks saanud sellest sportlikku eelist.
Dopingureeglid käsitlevad aga keelatud aineid ja nende laguprodukte ehk metaboliite omaette raamistikus. Nende hindamisel ei võrdu „mõõdetav“ alati „toimivaga“.
Teatud ainete ja kokkupuuteolukordade puhul on tahtmatut ülekandumist tõepoolest kirjeldatud. Hoopis eraldi küsimus on aga see, kas organismi jõudnud kogusel oli ka sportlik toime. Ja sama mõtte võiksime tagasi tuua üldise tervise juurde.
Kui toode muudab vereanalüüsis mõnd näitajat, ei ole me veel tõestanud, et inimene tunneb end paremini, paraneb kiiremini või elab tervemalt. Mõõtmine aitab meil küsida täpsemaid küsimusi. Ta ei vasta neile kõigile ise...
Tänases loengus tõi lektor välja ühe mõtlemapaneva väite – ligikaudu 75% sisehaigustest paraneb ilma ravita. Ning see pani mind mõtlema, kui palju me tegelikult teame ühe või teise ravimi, toidulisandi või ravimeetodi mõjust.
Kui organism suudab paljudest haigusseisunditest ise taastuda ning lisaks mõjutab meie enesetunnet ka platseeboefekt... siis mille põhjal saame öelda, et just konkreetne preparaat meid üldse aitas?
Võib-olla oleksime paranenud ka ilma selleta?
Võib-olla muutis meie enesetunnet juba teadmine, et oleme midagi oma tervise heaks ette võtnud?
:) Muidugi ei tähenda see, et ravimid või muud sekkumised ei toimiks...aga mõttemänguks on see hea kild...
...ja näitab, kui lihtne on ajada omavahel segamini paranemine ja paranemise põhjus.
Just seepärast ongi tõenduspõhisus nii oluline.
Kui tahame teada, kas miski tegelikult mõjub, peame suutma eristada ravitoimet organismi loomulikust paranemisest, platseeboefektist ja muudest mõjutajatest.
Ka lihase kasvul on nähtamatu pool
Tänases loengus käsitleti põgusalt ka lihaskiudude rakutuumade arvu suurenemist. See on eriti põnev jätk mu selle nädala varasemale artiklile, kus kirjutasin, et koormus muudab lisaks lihastele ka sidekoe omadusi ja liikumise juhtimist.
Lihase sees toimuvad muutused on samuti märksa keerulisemad kui lihtsalt suuremaks muutuv lihaskiud. Skeletilihaskiud on meie kehas üsna eriline rakk. Kui paljudel keharakkudel on üks rakutuum, siis ühel pikal lihaskiul võib neid olla väga palju.
Rakutuumad sisaldavad geneetilist teavet ning osalevad lihaskiule vajalike valkude tootmise korraldamises. Kui lihaskiud kasvab ja tema töömaht suureneb, võib suureneda ka vajadus rakus toimuvaid protsesse toetada.
Siin on oma roll satelliitrakkudel – lihaskiudude juures paiknevatel tüvirakkude omadustega rakkudel, mis võivad aktiveeruda, paljuneda ja lihaskiuga ühineda, lisades sellele uusi rakutuumi.
Seda nimetatakse müonukleaarseks lisandumiseks. Võib-olla on kõige lihtsam kujutada lihaskiudu suure töökojana, mille tootmisvõimsus kasvab. Mõnikord suudavad senised juhtimiskeskused rohkem tööd ära teha. Mõnikord lisandub neid juurde. Tähtis on aga mitte teha sellest liiga lihtsat reeglit – lihas võib teatud määral suureneda ka ilma uute rakutuumade lisandumiseta.
Samuti tasub eristada rakutuuma suurust ja rakutuumade arvu. Kui räägime lihasega liituvatest uutest tuumadest, ei tähenda see lihtsalt olemasolevate tuumade paisumist. Ja treening ei muuda ainult seda, kui palju raskust suudame tõsta., vaid see võib muuta lihaskiu sisemist ehitust ja selle tulevast töövõimet.
Mõned kohanemised toimuvad närvisüsteemis, teised valkude tootmises, kolmandad raku enda ehituses. Me näeme peeglist üht lihast, aga tema sees on toimunud terve hulk erinevaid muutusi... ja need muutused saavad eriti oluliseks siis, kui meid tabab vigastus, peame treeningutest pikema pausi tegema või lihtsalt vananeme.
Tugev lihas ei ole veel oskuslik liikumine
Siit jõuame tagasi küsimuseni, millega ma treenerina kõige sagedamini kokku puutun – inimene võib olla tugev, kuid see ei tähenda, et ta oskaks oma jõudu igas olukorras hästi kasutada.
Näiteks võib keegi suruda jalapressil muljetavaldavat raskust, aga jääda hätta, kui peab kiiresti suunda muutma või ootamatult tasakaalu taastama. See ei tähenda tingimata nõrku jalgu... :) Küll aga võib see tähendada, et keha pole piisavalt harjutanud selliste olukordadega toime tulema.
Loengus käsitleti vigastuste ennetamise juures neuromuskulaarset treeningut – närvisüsteemi ja lihaste koostöö arendamist. Siia kuuluvad jõud, tasakaal, koordinatsioon ja liigutuskontroll. Näiteks ühe jalaga tehtavad harjutused, maandumise ja pidurdamise harjutamine, kontrollitud suunamuutused ning järk-järgult keerukamaks muutuvad liikumisülesanded.
See viib mind tagasi lihasahelate juurde, millest kirjutasin eelmises artiklis – kuidas liikumise ajal peab jõud kanduma ühelt kehaosalt teisele ning kuidas eri lihased peavad selleks omavahel koostööd tegema. Kui mõni piirkond ei tule oma ülesandega piisavalt hästi toime, võib närvisüsteem valida teistsuguse liikumisstrateegia. Koormus jaotub ümber ning tekib kompensatsioon... kompensatsioon ei ole iseenesest halb - ilma selleta oleksime märksa kohmakamad ja vähem kohanemisvõimelised.
Aga kui koormus koondub pikka aega piirkonda, mille taluvus on piiratud, võib probleemide oht suureneda. ja ka see ei tähenda, et iga kompensatsioon lõpeks vigastusega või et oleks olemas üksainus, kõigile sobiv õige liikumismuster :D ...ehk siis me ei saa liikumist alati jagada lihtsalt õigeks ja valeks.
Sõltub inimesest, eesmärgist, koormusest ja olukorrast...ehk nagu sageli ütlen – IT DEPENDS! :)
Seepärast ei piirdu ka vigastuste ennetamine minu jaoks lihaste tugevdamisega. Tugevust on vaja, aga seda tuleb õppida kasutama. Keha peab oskama õigel ajal jõudu arendada, seda vajaduse korral pidurdada, tasakaalu säilitada ning olukorra muutudes oma liikumist kohandada.
Täielikku kaitset ei anna muidugi ükski harjutus ega treeningkava.
Koormustaluvus ei kasva alati samas tempos
Ning mis minu varasemate mõtetega hästi haakus – lihaste ja kõõluste koormustaluvus kujuneb järk-järgult - see ei ole alati sama kiire protsess.
Olen varem kirjutanud, et lihasjõud võib eriti pärast treeningpausi suhteliselt kiiresti taastuda, samal ajal kui kõõlused ja muud koed vajavad uue koormusega harjumiseks rohkem aega. Just sellepärast ei tohiks treeninguplaan sündida ainult sellest, mida inimene suudab täna ühel heal päeval teha. Sest kui vastupidavus, lihasjõud või enesekindlus kasvab kiiremini kui koormust kandvate kudede valmisolek, võib tekkida ahvatlus liiga kiiresti edasi liikuda.
Korraks tundubki kõik lihtne – kuni koormuse maht või iseloom jõuab piirini, millega mõni kude pole veel kohanenud...
Siin saavad kokku kõik tänased teemad. Treening annab mehaanilise stiimuli, muudab raku keemilisi signaale, võib mõjutada lihaskiudude ehitust ning õpetab närvisüsteemi liikumist juhtima...aga need muutused ei kulge ühesuguse kiirusega... ja ükski neist ei asenda teist. Ning kui mõtleme taastumisest ainult kui ebamugavuse võimalikult kiirest kõrvaldamisest, võime kaotada silmist tegeliku eesmärgi. Jah, vahetult enne uut võistlust võib kiire sooritusvõime taastamine olla esmatähtis. Pikema treeningperioodi jooksul tahame aga anda organismile piisavalt põhjust ja aega tugevamaks muutuda...ja sama taastumisvõte ei pruugi teenida mõlemat eesmärki ühtemoodi... :)
See ei ole üleskutse valu, liigset väsimust ega põletikku otsida. :)
Valu tugevus ei näita, kui hea treening oli, ning pikaleveninud sümptomite puhul tuleb põhjus ikka välja selgitada. Pigem võiksime enne iga sekkumist mõelda, millist protsessi püüame mõjutada ja miks...
Võib-olla ei vajagi keha pidevat päästmist
Mida rohkem ma inimese füsioloogiasse süvenen, seda vähem meeldib mulle mõte, et meie keha on mingi habras masin, mida tuleb iga päev uue toote, kapsli või taastumisnipiga parandada.
Jah, muidugi vajab keha hoolt. Piisavalt energiat ja toitaineid, und, puhkust, mõistlikku koormust ning vajaduse korral ka ravi. Mõni puudus või haigusseisund nõuab päriselt sekkumist ja seda ei saa tahtejõu ega treeninguga olematuks muuta...aga organism ei ole passiivne.
Ta on erakordselt kohanemisvõimeline - ta ehitab, parandab, reguleerib ja õpib.
Mõnikord saab see õppimine alguse mehaanilisest pingest, mõnikord muutunud keemilisest keskkonnast, mõnikord ülesandest, milles närvisüsteem peab leidma parema liikumislahenduse.
Võib-olla ei peaks me iga treeningujärgset reaktsiooni pidama probleemiks, mida tuleb võimalikult kiiresti vaigistada... ja võib-olla ei peaks me uskuma iga toodet, mis lubab organismi eest töö ära teha, lihtsalt sellepärast, et pakendil on mõni usaldusväärsena kõlav biokeemiline mõiste :).
Mulle jäi tänasest loengust kõige tugevamalt kaasa just vajadus eristada toimemehhanismi tegelikust kasust - see, et ainega toimub organismis midagi, ei tähenda veel, et selle tarvitamine muudaks meid tervemaks, tugevamaks või nooremaks.
Ja samal ajal tasub meeles pidada, et kõik, mis keha hetkeks tasakaalust välja viib, ei ole tingimata halb. Sobiv koormus võib olla just see põhjus, mida organism vajab, et õppida oma tasakaalu edaspidi paremini hoidma.
Nii jõuan tagasi sinna, kust eelmises artiklis alustasin – keha vajab tugevnemiseks põhjust ja nüüd lisasime sellele veel ühe mõõtme - see põhjus ei ole ainult kang, samm või venitus. Mõnikord on see ka tilluke keemiline sõnum raku sees, mida me ei tunne ega näe, kuid millele keha oskab vastata... :)
xxx
Jana
PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.
Lisa kommentaar