Keha vajab tugevnemiseks põhjust
Keha vajab enamat kui puhkust… ta vajab ka põhjust tugevamaks saada.
Me räägime treeningust enamasti lihaste kaudu. Kui palju jõudu, kui palju lihasmassi, mitu kordust, kui suur raskus… ja loomulikult on see kõik oluline. Aga viimasel ajal olen järjest rohkem mõelnud sellele, mis toimub samal ajal nende kudedega, mis meie keha koos hoiavad, liikumises osalevad ja aitavad jõudu ühest kehaosast teise edasi kanda.
Sest tegelikult ei treeni me ju kunagi ainult ühte lihast. Isegi siis mitte, kui harjutus on mõeldud just selle lihase treenimiseks.
Viimases reformer pilatese tunnis tuli jutuks üks päris põnev katse hiirtega. Teadlased olid uurinud, kuidas igapäevane venitamine mõjutab rinnavähi kasvajate kasvu. Nelja nädala möödudes oli venitatud hiirte kasvajate maht kontrollrühmaga võrreldes keskmiselt 52% väiksem.
See kõlab muidugi üsna uskumatult… ja siin peab kohe ütlema, et tegemist oli loomkatsega. Sellest ei saa järeldada, et venitamine ravib vähki või et samasugune mõju ilmneks inimestel. Pealegi ei tähenda kasvajate mahu erinevus automaatselt seda, et me teaksime täpselt, milline mehhanism selle põhjustas.
Aga mind jäi kummitama hoopis teine küsimus.
Kui mehaaniline mõjutus võib muuta kudede käitumist isegi rakutasandil, siis kui palju me tegelikult mõistame seda, mida oma kehaga treenides teeme? Ja kas me pöörame piisavalt tähelepanu sellele, mis toimub väljaspool lihast?
Lihas ei tööta kunagi üksi
Oled sa märganud, kuidas kass või koer pärast ärkamist sirutab? See ei ole lihtsalt ühe lihase venitamine. Käpad suruvad vastu maad, selg pikeneb, lihased aktiveeruvad, keha liigub tervikuna… ja erinevad koed saavad samal ajal väga erinevat mehaanilist koormust - meie keha toimib samamoodi.
Aga jõusaalis kipume keha üsna kiiresti tükkideks jagama. Täna treenime tuharat, homme selga, siis õlga või kõhtu. Mõõdame lihasmassi, jälgime raskusi, loeme kordusi… ja vahel tekib sellest justkui ettekujutus, et keha koosneb eraldi töötavatest osadest, mida saab ükshaaval tugevamaks ehitada.
Muidugi saabki konkreetseid lihaseid sihipäraselt treenida. Aga liikumine ise ei toimu kunagi nii eraldatult. Lihased kinnituvad luudele kõõluste kaudu, neid ümbritsevad ja ühendavad sidekoelised struktuurid ning jõud kandub liikumise käigus edasi läbi mitme liigese ja kehaosa. Fastsia ei ole lihtsalt mingi kile lihase ümber, vaid osa laiemast sidekoelisest võrgustikust, mis aitab kudedel üksteise suhtes liikuda, toetab struktuure ja osaleb jõu ülekandmises.
Ja mulle tundub, et just siin läheb treeningust rääkides üks päris oluline osa sageli kaduma.
Sest kui inimene tõstab raskust, kõnnib, jookseb või pöörab keha, ei ole küsimus ainult selles, kas üks konkreetne lihas on piisavalt tugev. Küsimus on ka selles, kuidas erinevad lihased ja koed omavahel koostööd teevad, kuidas liikumist juhib närvisüsteem ja kuidas kogu see süsteem koormust talub.
Oleme varem rääkinud ka lihaste spiraalsetest ahelatest ja sellest, kuidas jõud peab saama liikumise käigus ühelt struktuurilt teisele edasi kanduda. See on minu jaoks väga hea viis liikumist tervikuna mõtestada, kuigi kõiki populaarseid fastsiaahelate mudeleid ei saa võtta sõna-sõnalt tõestatud anatoomiliste toimimisskeemidena. Aga põhimõte ise on oluline – keha ei ole üksikute lihaste kogum. See on omavahel seotud ja koordineeritud süsteem.
Ja mida paremini see süsteem toimib, seda paremini suudame oma jõudu kasutada.
Aga lihas ja sidekude ei arene alati sama tempoga
See on üks koht, millele ma treenerina järjest rohkem tähelepanu pööran.
Lihased suudavad treeningule suhteliselt kiiresti reageerida. Alguses tuleb jõudu juurde suuresti tänu närvisüsteemi kohanemisele – õpime liigutust paremini sooritama, lihaseid tõhusamalt aktiveerima ja olemasolevat jõudu kasutama. Pikema aja jooksul võib suureneda ka lihasmass.
Aga kõõlused ja teised kollageenirikkad sidekoed ei pruugi sama kiiresti järele tulla.
Ka need kohanevad koormusega. Muutuda võivad kollageeni struktuur, koe mehaanilised omadused, jäikus ja võime jõudu taluda. Aga see protsess võib vajada rohkem aega ning sõltub muu hulgas koormuse suurusest, kestusest, sagedusest ja taastumisest.
Ja siin on üks nüanss, mida kiputakse minu meelest üsna sageli valesti mõistma – jäigem sidekude ei tähenda automaatselt halvemat sidekude.
Näiteks kõõluse puhul on sobiv jäikus vajalik selleks, et lihase toodetud jõud saaks tõhusalt edasi kanduda. Kui me räägime liikuvusest ja painduvusest, kipub vahel tekkima mulje, et kõik peaks olema võimalikult pehme ja veniv. Aga tegelikult vajame erinevates kudedes ja erinevates olukordades erinevaid omadusi.
Lihas peab suutma jõudu toota ja liikumist kontrollida. Kõõlus peab suutma jõudu edasi kanda. Liiges peab võimaldama vajalikku liikumisulatust. Ja närvisüsteem peab oskama seda kõike õigel ajal koordineerida.
Ja see, et lihas jõuab midagi teha, ei tähenda automaatselt, et kõik teised liikumises osalevad koed on sama koormusega juba kohanenud.
Näiteks inimene alustab pärast pikemat pausi uuesti treeningutega. Jõud tuleb üllatavalt kiiresti tagasi, enesetunne on hea ja raskused hakkavad kasvama… aga see ei tähenda, et kõõluste koormustaluvus oleks tingimata samas tempos taastunud.
Või teine näide – inimene on jõusaalis tugev, aga hakkab järsku palju rohkem jooksma, hüppama või tegema mõnda uut spordiala. Lihasjõudu võib tal olla küll, aga koormuse iseloom on muutunud ja koed peavad õppima taluma hoopis teistsuguseid jõude.
Seepärast ei ole treeningu planeerimisel oluline ainult see, mida inimene täna suudab teha. Oluline on ka see, millega tema keha on jõudnud kohaneda.
Mehaaniline koormus on kehale ka informatsioon
See on minu jaoks kogu selle teema üks põnevamaid osi.
Me oleme harjunud mõtlema keha toimimisest biokeemia kaudu. Hormoonid, toitained, põletikumarkerid, vitamiinid, ainevahetus… aga keha on samal ajal ka mehaaniline süsteem... ja meie rakud suudavad mehaanilisi mõjutusi tajuda.
Kui kudedele mõjub surve, venitus või muu mehaaniline jõud, võivad rakud selle signaali muuta biokeemiliseks vastuseks. Seda nimetatakse mehhanotransduktsiooniks.
Üks selle valdkonna põnevamaid avastusi on Piezo1 ja Piezo2 ioonkanalid, mis reageerivad mehaanilistele mõjutustele. Nende avastamise eest pälvis Ardem Patapoutian 2021. aastal Nobeli meditsiinipreemia, mida ta jagas David Juliusega.
See ei tähenda muidugi, et iga kord, kui me venitame, hakkab keha automaatselt uut kollageeni tootma või mõnda kudet parandama. Rakutasandi protsessid on palju keerulisemad ning erinevad koed reageerivad erinevatele koormustele erinevalt.
Aga mõte ise on päris võimas.
Kui me treenime, ei anna me kehale ainult ülesannet raskus üles tõsta. Me anname talle ka signaali, millele ta võib hakata kohanemisega vastama.
Kõõlustes osalevad rakud näiteks rakuvälise maatriksi säilitamises ja ümberkujundamises. Sobiv mehaaniline koormus võib käivitada kohanemisprotsesse, mis muudavad koe võimet edaspidi koormust taluda.
Samas ei tähenda rohkem alati paremat. Kui koormus kasvab liiga kiiresti või taastumiseks ei jää piisavalt aega, võib see ületada koe kohanemisvõime.
Ja siit jõuame jälle sama põhimõtteni, millest ma treenerina üsna sageli räägin – keha ei muutu tugevamaks lihtsalt sellepärast, et me teda rohkem koormame. Ta muutub tugevamaks siis, kui koormus on piisav kohanemise esilekutsumiseks ja kehal on võimalus sellele reageerida.
Miks mulle meeldib aeglane ja kontrollitud jõutöö?
Kui ma inimesi treenin, siis jälgin väga palju seda, kuidas nad raskust liigutavad. Mitte ainult seda, kui suur raskus masinal või kangil on.
Üks minu lemmikuid on kontrollitud eksentriline töö – see tähendab lihase aktiivset tööd pikenemise ajal.
Näiteks aeglane laskumine kükki, kontrollitud raskuse langetamine Rumeenia jõutõmbes või jalasirutuse masinal raskuse teadlik tagasiliigutamine. Lihas töötab, aga samal ajal pikeneb… ja inimene peab suutma kogu liikumist kontrollida.
Mulle meeldib selle juures just see, et inimene ei saa lihtsalt raskust ühest punktist teise liigutada. Ta peab suutma jõudu rakendada ja liikumist juhtida ka nendes asendites, kus lihas on pikenenud.
Aga ma ei arva, et iga kordus peaks olema võimalikult aeglane :) ...ja kindlasti ei arva ma, et eksentriline treening oleks ainus viis sidekoe koormustaluvuse arendamiseks. Ka isomeetrilised pingutused ehk staatiline jõutöö ja tavaline progressiivne jõutreening võivad anda kõõlustele väga hea kohanemisstiimuli.
Oluline on see, mida me konkreetse harjutusega saavutada tahame.
Vahel on eesmärk arendada maksimaalset jõudu. Vahel õppida liikumist paremini kontrollima. Vahel suurendada koormustaluvust mingis kindlas asendis või liikumisulatuses. Ja vahel on vaja hoopis seda, et inimene julgeks jälle mingit liigutust teha - sest ka liikumisjulgus on osa sellest, kuidas me oma keha kasutame.
Olen treenerina näinud inimesi, kellel jõudu tegelikult on aga kes ei usalda oma keha teatud asendites või liigutustes. Mõnikord on selle taga varasem vigastus, mõnikord valu, mõnikord lihtsalt vähene kogemus või harjumus mingit liigutust vältida... ja sellisel juhul ei ole lahendus tingimata veel tugevam lihas.
Vahel on vaja õpetada kehale ja närvisüsteemile, et seda liikumist saab teha kontrollitult, järk-järgult ja turvaliselt.
Kas me treenime lihast või õpetame keha liikuma?
Tegelikult ei pea neid kahte vastandama. Me vajame mõlemat.
Lihasmassi ja jõu arendamine on tohutult oluline, eriti vanuse kasvades. Lihased ei ole ainult välimuse küsimus. Need mõjutavad meie igapäevast toimetulekut, ainevahetust, liikumisvõimet ja iseseisvust.
Aga lihasjõust üksi ei piisa, kui me ei suuda seda erinevates olukordades kasutada. Me võime olla väga tugevad ühes kindlas harjutuses, aga samal ajal vajada rohkem tasakaalu, koordinatsiooni, liikumisulatuse kontrolli või võimet reageerida ootamatule olukorrale.
Ja siis on veel koormustaluvus – kas kõõlused, lihased ja teised liikumises osalevad struktuurid suudavad taluda seda, mida me neilt nõuame?
Minu jaoks on need kolm omavahel seotud eesmärki: arendada jõudu ja lihasmassi, kasvatada kudede koormustaluvust ning parandada keha kui terviku liikumisvõimet.
Need ei ole kolm täiesti eraldi treeningumaailma. Üks hästi valitud harjutus võib arendada mitut omadust korraga.... aga treeningut planeerides on kasulik mõelda, millist kohanemist me tegelikult soovime.
Sest kui eesmärk on lihtsalt suurem lihas, võime teha ühed valikud. Kui eesmärk on taastada kõõluse koormustaluvus, võivad koormuse ja progressiooni põhimõtted olla teistsugused. Ja kui eesmärk on parandada tasakaalu või liikumise kontrolli, ei pruugi suurema raskuse lisamine olla üldse kõige olulisem järgmine samm.
Tugev keha ei ole lihtsalt suurte lihastega keha
Mida vanemaks me saame, seda rohkem hakkab mind huvitama küsimus, milleks meie keha tegelikult võimeline on. Mitte ainult see, kui palju suudame jõusaalis tõsta, vaid kas saame vabalt liikuda, kõndida, joosta, matkama minna, põrandalt püsti tõusta, midagi rasket kanda… ja teha seda kõike ka aastate pärast. See on see mida nimetan KEHAVABADUSEKS :)
Kas meie liigesed ja kõõlused taluvad koormust? Kas meil on piisavalt jõudu, tasakaalu ja liikumisjulgust? Kas suudame kohaneda ka siis, kui elu esitab kehale midagi ootamatut?
Ja siin jõuan tagasi selle juurde, miks mulle ei meeldi mõte, et keha hoidmine tähendab eelkõige tema säästmist... Loomulikult vajame puhkust. Ilma taastumiseta ei saa treeningust loodetud kasu ja pidevalt üle oma võimete pingutamine ei ole mingi eriline tugevuse märk.
Aga samamoodi ei saa me oodata, et keha muutuks tugevamaks ja koormust taluvamaks, kui me talle selleks kunagi põhjust ei anna. Seega eha ei vaja ainult puhkust - ta vajab ka jõukohast väljakutset.
Ja see väljakutse ei pea tähendama valu, kurnatust või iga kord suuremat raskust. Mõnikord tähendab see hoopis paremat kontrolli, uut liikumisulatust, natuke pikemat pingutust või julgust proovida midagi, mida inimene varem vältis.
Minu jaoks ei tähenda hea treening ainult seda, et lihas sai koormuse ja inimene tunneb pärast, et on kõvasti pingutanud. Sest väsimus ei ole ju iseenesest treeningu kvaliteedi mõõdupuu. Me võime teha ennast väga väsinuks, ilma et oleksime andnud kehale just seda stiimulit, mida ta tegelikult vajab.
Hea treening annab kehale põhjuse kohaneda.
Ja võib-olla ongi see üks olulisemaid küsimusi, mida võiksime endalt treenides küsida. Mitte ainult seda, mitu kordust ma veel jõuan või kas ma saaksin raskust juurde panna, vaid mida ma selle harjutusega oma kehale õpetan? Kas ma arendan jõudu, kasvatan koormustaluvust, õpin liikumist paremini kontrollima… või teen lihtsalt harjumusest seda, mida olen alati teinud?
Sest keha kohaneb sellega, mida me temalt järjepidevalt nõuame. Kui anname talle sobiva koormuse ja piisavalt aega taastumiseks, võib ta muutuda tugevamaks ja vastupidavamaks. Aga kui me teatud liigutusi, asendeid või koormusi pidevalt väldime, ei saa me ka eeldada, et keha oleks nendeks ühel hetkel iseenesest valmis.
Ja siin jõuangi tagasi selle KEHAVABADUSE juurde, millest mulle nii väga rääkida meeldib :)
Minu jaoks tähendab kehavabadus seda, et ma ei pea oma elu pidevalt kohandama selle järgi, mida mu keha enam ei suuda. Et ma võin minna matkama, tõsta midagi rasket, joosta, hüpata, ronida, põrandal mängida või lihtsalt ühel hommikul otsustada, et täna tahaks midagi uut proovida… ilma et esimene mõte oleks, kas mu keha üldse lubab.
Loomulikult muutub keha aastatega...ja loomulikult ei saa me kõiki muutusi ära hoida. Aga see ei tähenda, et peaksime vananedes järjest vähem liikuma, vähem pingutama ja oma keha üha rohkem säästma. Vastupidi… just siis muutub oluliseks see, millist võimekust me oleme aastate jooksul arendanud ja mida jätkuvalt kasutame.
Nii et võib-olla ei peakski me treeningu tulemust mõõtma ainult suuremate raskuste, tugevamate lihaste või parema vormiga peeglis. Võib-olla on üks kõige väärtuslikumaid tulemusi hoopis see, et meie võimalused ei jää aastatega nii kiiresti väiksemaks.
Et meil oleks jätkuvalt jõudu, oskust ja julgust liikuda.
Sest lõpuks ei treeni me ju ainult selleks, et jõusaalis tugevamad olla… me treenime selleks, et meil oleks vabadus oma keha kasutada. Ja loodetavasti veel väga-väga kaua.
xxx
Jana
PS. Artiklil on vaid informatiivne eesmärk ega asenda meditsiinilist nõustamist. Tervisemurede, diagnoosi või ravi saamiseks pöörduge alati kvalifitseeritud spetsialisti või arsti poole.
Lisa kommentaar